Väikesed vanamehed. Tiina Laanem
Читать онлайн книгу.
endamisi perenaise idee üle roosade õitega pelargooniumi pott valge supitirina sisse panna, kuid paistab toaga rahule jäävat. Ainult öökapile asetatud hiigelsuure teokarbi palub Markil mujale tõsta, et enda asjadele ruumi teha.
Vaatlusega ühele poole jõudnud, hüppab lamaja kärsitult voodist püsti, avab enesekindla liigutusega mõlemad aknapooled ja kiikab poolenisti välja kõõludes avarale õuele. Ilm tõotab soe tulla. Ruttu-ruttu, nüüd tuleb kärmelt riided vahetada, päikest ei tohi ju kaotsi lasta, mitte ainsatki kiirt.
End poolpaljaks koorinud külalised jõuavad ringiga tagasi kööki, kus Eva ja Johann kohvijoomist jätkavad ja neilegi tassikest pakuvad. Ly raputab otsustavalt pead. Ta pilgus on etteheide. Kas Eva ikka teab, kui palju suudab kohv, ehe narkootikum, kehale kahju teha, pärib mustasilmne naine keerutamata. Perenaine asetab tassi vabandavalt endast eemale. Ei-ei, enam ei joo, lubab ta kohmetult ja uurib teemat vahetades hoopis külaliste soove õhtusöögi osas. Liha ei tule kõne allagi, seda ei võta kumbki suu sisse, kuuleb pereneine vastuseks. Tegelikult püüavad nad suvel kõhuorjusest vabaneda, selgitab Ly, täis kõhuga poeb roidumus kontidesse ja teeb meeled tuhmiks. Kuidas niimoodi nappi põhjamaa suve nautida? Mark noogutab nõustudes kaasa. Veidi üllatunud moega Eva ei oska enam midagi kosta, vaevalt nõustuksid ülejäänud nende maja muutumisega paastulaagriks. Samas ei tihka kostitaja toidust loobujate valikut kahtluse alla seada. Mida teha? Ta vaatab abiotsivalt Johanni poole. Õnneks selgub hetk hiljem siiski, et söömata ei kavatse kumbki külaline olla, pigem vajas väljaütlemist nende halvakspanu tossutatud lihalõhna suhtes, mis igast õuest taeva poole kerkib.
Elevil Lyl tuleb tahtmine uut moodi salatit teha – tal on otsekohe võilillelehti ja karulauku vaja! Tõmmu naine heidab ootava pilgu meeste poole. Kust saab karulauku ja võililli? Juba meenubki Markile metsatukk, mis vanasti tulijaid juba kaugelt vänge haisuga tervitas. Ehk leidub seal nüüdki metsikut küüslauku?
Perenaine jäetakse kööki ja rutatakse hooviväravast välja. Salatiretkele suunduval Lyl ja Markil kiiguvad käe otsas kuurist leitud kartulikorvid. Suured nagu titehällid. Tõenäoliselt mahub tervislikke lehti sinna mitme nädala jagu, taoline innukus paneb Johanni muigama. Midagi ütlemata kinnitab ta pesulõksud püksisäärtele, hüppab ratta selga, rehmab hüvastijätuks käega ja sõidab lõbusalt vilet lastes samblike kohta paberitööd tegema. Õhtuste meeleolude kohta on tal vihje käes.
Teiste mõtteid aimamata astuvad Mark ja Ly talu lähedal voolava jõe kallast pidi edasi, kuni ninad annavad märku õige kohani jõudmisest. Vaikides suurde karulaugumerre uppudes nopivad nende sõrmed ahnelt kirbeid lehti korvidesse. Jääb mulje, nagu plaaniksid nad rohelise massiga tervet sõjaväge toita. Veel, veel ja ikka veel, rohelistest lehtedest ei saa kuidagi küllalt. Lõpuks sirutab Ly selga ja otsustab värske kraami headuse kohapeal järele proovida. Isukalt karulauku krõmpsutades jookseb ta raskelt lõhnava maapinna kohale kummardunud mehe juurde ja suudleb teda tõelise omanikutundega.
„Huu, nagu täisverelise slaavi naise kirg,” arvab Mark seepeale.
„Ei ole siin mingit slaavitari,” teatab paljasjalgne naine. „Võta ja söö karulauku! Sest mida puhtamat toitu me sööme, seda paremini hakkavad meie kehamahlad lõhnama. Higist alates ja spermani välja. Ma võin sulle isiklikust kogemusest rääkida, et taimetoitlasest mehe sperma lõhnab kordades paremini kui lihatoidulisel mehel. See on palju-palju värskema aroomiga. Tead, ükskord…”
Kui ta nüüd kohe midagi välja ei mõtle, hakkab Ly tapva põhjalikkusega oma meessuhete tagamaid ja üksikasju lahkama, mõtleb Mark hirmunult. Tal tuleb kuulata juttu meeste kehalõhnadest ja hügieenikommetest, nende tujudest ja tahtmistest. Seda tuleb ennetada, sest kõige vähem soovib Mark saada valgustatuks mõne sookaaslase rinna-, tagumiku- või jalakarvade iseärasuste alal. Need on koletud asjad. Võikad teadmised jääksid mõtetesse painama ega lisaks suhtele midagi head juurde, pigem vastupidi. Neist asjadest tuleks algusest peale vaikida, mitte lasta painajaiks kasvada.
„Kuule Ly, me pidime mere äärde minema. Ma lubasin sulle ingli meditatsiooni õpetada, see aitab lõõgastuda,” meenub Markile päästev idee.
Maast korvi haaranud mees võtab naisel jõuliselt käest kinni, annab teise korvi naisele ja peaaegu lohistab ta enda järel metsatukast välja kruusateele tagasi. Sealt minnakse pooljoostes edasi mere poole, mis esialgu väikese triibuna paistab. Randa jõudes istub hingeldav paar liivale, näod vee suunas, sulevad silmad ja keskenduvad.
„Hinga rahulikult, päris rahulikult. Püüa endale ette kujutada, et sinu vastas istub ingel,” jagab Mark õpetusi. „Ingel vaatab sulle silma, kohe sügavalt. Kas sa näed teda? Kui näed, siis kirjelda mulle, milline ta on?”
„Ingel on sügavsiniste silmade ja valgete juustega,” vastab naine kuulekalt.
„Väga hea, väga hea. Keskendu nüüd ingli silmadele, „ õpetab mees. „Mida sa tema silmades näed? Kas siirast mõistmist? Muidugi näed. Ingel teab kõiki su mõtteid ja tundeid, ka neid, mida sa häbened või kahetsed. Eranditult kõike.”
„Ma ei häbene midagi.”
„Me kõik häbeneme, see on loomulik. Aga ingel ei anna sulle hinnangut. Ingel armastab sind sellisena, nagu sa oled. See on tingimusteta armastus. Tunned?”
„Tunnen, mul hakkab hea ja soe,” sosistab Ly kinnisilmi keha õõtsutades.
„Ingel jääb alati sinuga, ta võtab sind tingimusteta omaks, ta ei jäta sind kunagi maha,” jätkab mees veenmist. „Sinu ingel on kannatlik ja lahke. Kas tunned ingli puudutust? Ingel on sinu sõber, sinu hingesugulane, kõige lähedasem olend…”
Lained loksuvad laisalt vastu rannakive, adruhais tungib ninna, ümberringi valitseb vaikus. Ingel istub suure kivi otsas ja irvitab.
II peatükk
(samal hommikul)
Kes mõtles välja pikad puhkused? Meeleheitliku puhkamise? Kes tuli selle peale, et asutused, kus inimesed mõtlemisega tegelevad, vajavad tingimata paarikuist ajuvaba perioodi? Aega selleks, et võtta rannalina ja lamada tundide kaupa kuumal liival tüdimuse ja minestuse vahepealses olekus. Silmad pahupidi. Esimestel päevadel lõbustad end sellega, et kuulad naabruses lesijate vestlusi pealt, silmitsed neid ja püüad ära arvata, kellega tegemist. Mõtled endamisi, kuidas nad oskavad tundide kaupa vahetpidamata mitte millestki ääkida. Räägivad ja räägivad. Lihtsa elu muretu argipäev, millest sina oled algusest peale eemale jäänud. Isegi kui üritad rutiinist toituva elustiili juurde põgeneda, õnnestub enesepettus väga lühikest aega. Üsna pea märkad, kuidas ise enda võltsi poosi üle irvitad.
See arutelu kerib mitu pikka minutit Davidi peas, kes lamab mitmendat tundi oma elutoa diivanil, suitsetab sigarette ja loeb raamatut. Paar viimast päeva pole ta toast väljagi saanud, enesetunne on loid ja hajevil. Selg on pikast lesimisest kange ning silmalihased lugemisest valusad. Tal on käsil kolm raamatut korraga. Kui päev läbi lugeda, tekib iga paari tunni tagant tüdimus, mille saab eemale peletada teost vahetades. Kõigist kolmest raamatust on loetud rohkem kui pool.
Aeg-ajalt haarab Davidi käsi telefoni järele, et silmitseda hääletul režiimil aparaadi ekraani. Ega keegi pole helistanud või sõnumit saatnud? Tavaliselt mitte. Välja arvatud need korrad, mil naine vanematekodust helistas, et sealsetest tegemistest pisiasjadeni üksikasjalik ülevaade anda. Argielu põhjalik ümberjutustamine mõjub Davidile alati tüütavalt, suurema osa jutust laseb ta lihtsalt kõrvust mööda. Kuigi tõele näkku vaadates koosneb kodune vestlus juba aastaid argikõnelustest. Kas kunagi oli teisiti? Ei mäleta. Päris alguses määravad koosolemist pigem meeleolud, jutud tulevad hiljem, ja kui neid palli kombel põrklema ei saa, tuleb vaikimine. Vastu seina mäng pakub rahuldust vähestele.
Ah jaa, Davidile meenub, et korra helistas talle ka tütar maalilaagrist ja jutustas kogetust lapsele omase tuhinaga. Tütre kõne tegi isa tuju mõneks ajaks isegi paremaks, aga peagi tuli tülpimus jälle tagasi.
„Jube igav on, mitte keegi ei helista, keegi ei räägi, keegi ei tule,” pomiseb David iseendale. „Puhkus võiks juba läbi olla, ma enam ei jaksa.”
Paraku ootab suurem osa puhkusest alles ees. Kuidagi tuleb see mööda saata.