Väikesed vanamehed. Tiina Laanem
Читать онлайн книгу.
kasutada tuleb maavillaseid porgandeid, siis on pettumine ebaõiglane. Ise jätsid ainese täpsustamata. Nüüd näri porgandit, mitte ära lehvita tuult. David mõtleb nii, aga ei ütle seda kõva häälega välja. Samas tekitab stardijoonel seisva sõbra siiras usk iga maratoni õnnestumisse temas isegi kadedust. Sellegi jätab David ütlemata, sest kahest eelnevast pikamaajooksust jäi raja kõrvale juba kaks last.
„Ly käitus täna vist natuke kohatult?” uurib Mark mõtlikult.
„Pole hullu, ta valis vaidlemiseks lihtsalt valed vastased,” lohutab David. „Paadunud lihasööjate veendumustesse pole lihtne kahtlusemõra lüüa.”
„Seda küll,” nõustub Mark noogutades.
Auto võtab viimased kurvid ja jõuab sadamasse. Vaibunud tuul laseb merel klaassiledaks tarduda, vee kohal tiirlevad linnud vaatavad end kui peeglist, aeg-ajalt peegeldusest riivamisi mööda libisedes. Puulatvadest madalamale vajunud päike värvib rohelise kõrkjarivi kuldseks, veest välja ulatuvad kõrgemad kividki näivad kullatud kuplitena. Kostab katkendlikku muusikat.
Olafi jaht loksub kai ääres, mees ise lösutab pardal ja näpib kitarri. Paistab, et sõber on kitarri seltsis juba mõnda aega istunud, viskipudel tema käeulatuses on poolenisti tühjaks rüübatud. Aga Olafi tuju näib helge nagu alati. Ei tea, kas keegi ongi teda seltskonnas tusase või tigetsevana näinud? Vist mitte. Sõbrad vaatavad imestades läbi autoakna jahi poole. Kui naerul oleks kodu, oleks see Olafi huultel. Peaaegu kahemeetrise pruunisilmse mehemüraka meelerahu kõigutamiseks läheb vaja armeejagu tigedaid sõgedikke. Ussitamist ta ei salli, kuid ülejäänud inimlikest vigadest vaatab külma rahuga mööda. Olgu, ka lõdva kaepigistusega inimesi ei usalda ja kontrollib seda esimese asjana. Kui Olaf juhtubki vahel harva ägestuma, läheb ta teiste juurest ära ja asub ettejuhtuvaid asju loendama – linde traatidel, puid tee ääres, lilli kleidimustris, kive sillutises. See aitab tasakaalu tagasi saada.
Seal ta nüüd mõnuleb – nende sõpruskonna parim pidutseja, kes teised käima tõmbab ja erksana hommikuni vastu peab. Tudengipõlve olengute lõputunnil, kui tühjade pudelite rivi laual lõputu ja ülejäänud vaid mõmisesid tukkudes, sidus Olaf kingapaelad kinni ja läks uusi väljakutseid otsima. Mahakäinud olukorrad temaga kokku ei sobi. Ka kõige tormilisema peo järgsel hommikul pesi karu kasvu mees end põhjalikult puhtaks, pani pressitud ülikonna selga, jõi tassi eriti kanget musta kohvi ja jalutas ümisedes esimesse loengusse.
Neil kordadel istus ta kindlasti esiritta, naelutas pilgu õppejõule, kuulas ära esimese poole loengust, küsis nagu muuseas täpsustava küsimuse, millest kasvas välja vastandumiste jada, ning nautis pinevat mängu „keskeda-nurka-räägib”. Oskuslik ping-pong, kus iga palling oli sellise vindiga, et selle tabamiseks pidid mõlemad oma mõttevoogusid aina kiirematel tuuridel jooksutama. Olafi hiilgavat mälu kadestati vaikselt. Võimalusest mängida sattus ta alati vaimustusse. Ükskõik millist mängu, peaasi, et sai piirideta ja ennastunustavalt mängida.
Paraku näis, et mängukaaslaste leidmine muutus iga aastaga raskemaks. Tõsimeelsus napsas vanusekünnise ületanud raudse haardega oma ridadesse. Selle tajumine tõi Olafi ilmesse pisut pettumust. Ja kui inimestest polnud mängimisel enam asja, hõivasid nende koha pillid ja purjetamine. Mäng helide, tuule ja veega. Muidugi oli ka Olafil tume pool, kuid ümbritsevad teadsid tema loomuse pimedast sopist üsna vähe, et mitte öelda mitte midagi. Rahutust tajudes kadus ta nädalaks või paariks ja keegi ei teadnud, kuhu. Väidetavalt käis vanematekodus puhkamas ja maatööga pingeid maandamas. Tagasi tuli alati rõõmsa tujuga.
Viimasel viiel-kuuel aastal veetis Olaf palju aega veinipudelite seltsis. Neid avastades, tundma õppides, võrreldes, kastide kaupa ning pudelite viisi ostes-müües, viinamarju ülistades ja ümbritsevaid veinijutuga nakatades. Tema põlevate silmadega jutustatud lugusid jäid lõpuks uskuma isegi need, kel vein kõhu valutama pani, rääkimata nendest, kes viinamarjadest pressitud jooki kummardasid. Veinikaupmehena oli Olaf kahtlemata edukas. Kas ka õndsalt rahulolev? Võib-olla.
„Kei, tule kajutist välja, päike läheb kohe looja,” kutsub heleda linase pluusiga mees reisikaaslast.
Punaka poisipeaga naine ronib kajutiluugi kaudu pardale. Olaf kutsub naise käeviipega enda kõrvale istuma.
„Laine ajab lainet taga, mööda mereranda,” alustab mees kitarri saatel laulu.
III peatükk
(Järgmise päeva hommikul)
Hommikune päike, mis puulatvade vahelt maapinnani jõuab, paneb õitsva kanarbiku mesiselt lõhnama. Merepoolsel liivasel nõlval kasvavad jändriku tüvega rannamännid, igaühel neist isemoodi nägu. Raju ja tormiga võitlemise läbi isiksusteks sirgunud puud hoiavad aupaklikku vahemaad ega trügi lähestikku kasvama nagu pikad ja peened suguvennad metsades. Igasse ilmakaarde sirutuvate okste, veidra kujuga võrade ning kangetes poosides tüvede naabruses pikutavad samblaselt pehmel ja vetruval pinnasel magamiskottides Mark, David ja Olaf.
Meeste käed on kõhu peal risti ja silmad pilveräbalatega pikitud taevasse suunatud. Tuuleiilid sahistavad kanarbikuvartes ja nagistavad kuivetunud männiraukasid. Kui need hääled ja vidistavad linnud kõrvale jätta, siis kostab puude alt vaid mehist hingeldamist. Värske õhk puhiseb kolme kopsu, puhastab seal viimase kui sopi ja paiskab saasta välja. Lamajad püüavad seejuures keha nii lõdvaks lasta, kui vähegi võimalik, ainult ribide all torkivaid puujuurikaid tajuv Olaf viskleb rahutult. Ka üksikud pinisevad sääsed üritavad hingajate rahu rikkuda.
„Sisse hingates tõuseb kõht punni taeva poole, välja hingates kleepub selgroo külge,” õpetab Mark lebajaid. „Hingake kohe nii kõvasti, kui jaksate.”
„Veel kõvemini sisse hingates tõuseb mul eile joodud viski põiekotist pähe tagasi,” lausub Olaf. „Kuigi tegelikult on see päris hea idee. Ühel päeval lihtsalt jood ja oled täis, järgmisel päeval hingeldad metsa all ja oled jälle täis. Mul käib pea päris korralikult ringi. Varsti võib hingeõhu põlema süüdata.”
„Väga hea, et pea ringi käib! Sinu kehasse tuleb õiget energiat juurde,” lausub Mark keskendunult. „Viski lõõgastab ainult korraks, aga korralik hingamine aitab sisemisest kõntsast järk-järgult vabaneda.”
„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?” küsib Olaf istuli tõustes ja sõbra poole vaadates.
„Mõtlen küll,” kinnitab suletud silmi lamav Mark. „Hingake nüüd ühe ninapoolega sisse ja laske õhk teisest ninasõõrmest välja. Võtke näpud appi.”
„Kurat, ma ei saa, näpud lähevad tatiseks,” kurdab Olaf ilkudes. „Nüüd on kollid küünte all! Ilge lugu.”
„David! Pagan võtaks, sa hingad ikka rinnaga nagu naine. Kõhuga tuleb hingata, saad aru?” märkab pea tõstnud Mark.
„Mis vahet seal on, ühtmoodi hapnik ju kõik,” ei saa valesti hingaja erinevusest aru.
„On küll vahe, ainult kõhuga hingates lõdvestub keha täielikult,” vastab Mark. „Usu mind, hingamine võib olla parem kui seks. Tuleb ainult õige rütm saavutada.”
„Kust karupersest sa sellist jama kuulsid?” pärib Olaf naerma puhkedes.
Naeruhoogu maha surudes, et sõpra mitte solvata, tõuseb Olaf uuesti istukile ja otsib magamiskoti sisetaskusse peidetud plekist plasku välja. Jooginõus loksub paari kruusi jagu viskit. Ta keerab korgi lahti, vulistab suure suutäie kanget jooki kurku ja vaatab Marki etteheitvast pilgust mööda. Ja-jah, hommikut ei peaks alustama viskiga, tean seda isegi, noogutab jooja. Aga kes mind ikka keelab? Nagu kiusu pärast võtab Olaf veel ühe suutäie ja kukub seejärel keharaskuse mütsudes pikali tagasi.
„Kui ma kaks kuud taigas elasin, õpetas üks joogast munk mulle vabastav hingamise võtteid,” räägib Mark. „Jooksime igal hommikul ja õhtul paljajalu nii palju kilomeetreid, et päkad lausa veritsesid. Jooksu ajal hammustasid tuvisuurused sääsed ja muud putukad nii valusalt, et võttis pisarad silma. Aga me ei teinud sellest väljagi! Sest samal ajal voogas kehasse tohutu energia. Pärastlõunal tegelesime hingamisega, seesama jooga valdas oma keha täielikult. Tema ei tundnud mingit valu.”
„Miks