Takerdunud rünnak. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
praegu sellegipoolest rahumeelselt koos eksisteerida. See on kontekst, milles pronkssõdurit ja selle ümber toimunut pidanuks käsitlema, et teha külmi, kaalutletud ja kaugemasse tulevikku suunatud, mitte emotsioonidest või hetke näivast poliitilisest kasust lähtuvaid otsuseid.
Kui keegi peab aprillisündmusi võiduks, olen sellega nõus: see on kahtlemata võit, sest konflikt ei eskaleerunud relvastatud vägi vallani. Seni kuni kõik püsib sõnade, rusikate, kivide ja kummi nuiade tasemel, on võimalik mis tahes konflikti tagasi pöörata, de-eskaleerida. Pärast seda, kui esimesed lasud on tehtud – sõltumata sellest, kes ja mis põhjusel tule avas –, omandab vägivald ja selle eskaleerumine oma iseseisva, osalejate tahtest ja otsustest paljuski sõltumatu loogika ning seda on väga raske, kui mitte võimatu peatada.
Relvastatud sisekonfliktini jõudmiseks on tegelikult vaja uskumatult vähe. Selleks ei ole vaja elanikkonna enamust ega rahva tahet. IRA-s (Põhja-Iiri terroriorganisatsioon) pole kunagi olnud üle 200 liikme ning väidetakse, et ETA-s (baski terroriorganisatsioon) on neid kõigest umbes 50. Ometi on mõlemad organisatsioonid suutnud aastakümneid ülal hoida madala intensiivsusega relvakonflikte. Vaja on vaid paari fanaatilist juhti, gruppi pühendunud liikmeid ja piisavalt tugevat motiivi või motiivide summat.
Kas Eestis on motiive selliste vastandlike jõudude tekkeks? Eesti on oma inimarengult Euroopa läbikukkujate hulgas. Keskmine eluiga on lühike, eriti meestel. HIV-positiivsete elanike suhtarvult oleme Euroopa Liidus esikohal. Narkomaania levib ning alkoholism on olnud aastakümneid probleem. Elanike arv väheneb.
Kuulume pigem suure kui väikese varandusliku ebavõrd susega riikide hulka. Pole võimalik rajada ühiskonda, kus kõik oleksid rikkad ning sotsiaalne ebavõrdsus puuduks. Küsimus on lihtsalt selles, kus on piir, mida elanikkond on valmis taluma. Vaene eesti rahvusest maainimene, kes elab Põlva- või Jõgevamaal allpool ametlikku vaesuspiiri, lepib sellega ega võta seda riigipoolse rõhumisena. Kuid Narvas töötuks jääv vene rahvusest tekstiilivabrikutööline ei pruugi nii mõelda, vaid võib käsitada oma vaesust rahvusliku ebaõiglusena. Sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid võivad omandada terava rahvusliku värvingu, kui neid soovitakse nii näha.
Kui rääkida keelest ja haridusest, siis vaevalt kahtleb keegi eesti keele kui riigikeele staatuses. Samal ajal sätestab meie põhiseadus, et vähemusrahvustel on õigus omakeelsele asjaajamisele piirkondades, kus nad on enamuses. Kui meenutame Karl Vaino aega, siis tekitas just sunnitud venestamispoliitika, seda eriti hariduses, eestlastes kõige rohkem paksu verd. Seetõttu ei tasuks imestada, kui eestikeelse õppe osakaalu tõstmist venekeelsetes koolides võidakse käsitada mitte integratsiooni, vaid assimilatsioonina. Ning venekeelse kõrgharidusega on asi veel lihtsam – kui me ei pea vajalikuks seda anda, omandavad soovijad selle Venemaal.
Sama lugu on meedia ja teavitamisega: kui meie ise ei tee seda sihtgrupile vastuvõetaval viisil (näiteks Eesti ametlikul venekeelsel telekanalil), ei teki selle pärast infovaakumit, tühiku täidavad Venemaa infokanalid.
Üks Teise maailmasõja tulemeid, millele ei ole pööratud piisavalt tähelepanu, oli see, et kolm meie neljast ajaloolisest rahvusvähemusest – Eesti sakslased, rootslased ja juudid – lakkasid sisuliselt olemast. Nõukogude aeg pärandas aga meile põhjalikult muutunud rahvusliku koosseisuga riigi – see on tegelikkus, millesse tuleks suhtuda kui paratamatusse.
21. sajandil jääb suurimaks Eesti ühiskonna ees seisvaks väl jakutseks Eestist stabiilse mitmerahvuselise kodanikkonnaga riigi kujundamine. Eestis ei tohiks sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse probleemid domineerida ega omandada rahvuslikku värvingut. On selge, et praeguse õhukese riigi poliitikaga ei suudeta selle väljakutsega hakkama saada. Tugeva ja stabiilse riigi ülesehitamine on palju pikaajalisem ülesanne kui üks, kaks või kolm valimisperioodi ning siin ei saa Eesti riik endale uusi Pyrrhose võite enam lubada.
Vastasel korral võime Euroopa viie jõukama riigi hulka jõudmise asemel lõpetada hoopiski relvastatud sisekonfl iktiga, mis aga, kui tahes väheintensiivne see ka poleks, võimendaks mitmekordselt kõiki meie majanduslikke, sotsiaalseid ja rahvuslikke probleeme. See paiskaks Eesti Euroopa vaeseimate riikide hulka. Relvastatud sisekonflikt eskaleerub kergesti sõjaliseks konfliktiks, mis seaks tõsisesse ohtu Eesti Vabariigi ja eesti rahvuse eksistentsi.
Pyrrhose võidu mõiste tuleneb Kreeka linnriigi Epeirose kuninga Pyrrhose sõnadest pärast eriti kaotusterohket Ausculumi (279 eKr) lahingut: “Veel üks selline võit, ja ma olen kadunud.”
ÜHISKONDA ÜHENDAV KAITSEVÄGI (EESTI PÄEVALEHT 15.07.2008)
Kaitseväe põhiülesanne on kahtlemata kriisi- ja sõjaajaks valmistumine ning selle kaudu sõjalise konflikti ärahoidmine ja ennetamine, samuti riigi kaitsmine sõjalise jõuga.
Seetõttu olen järjekindlalt rõhutanud Eesti esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamise vajalikkust ja tähtsust.
Kuid relvajõududel on ka teisi, pealtnäha märkamatuid funktsioone, mis seostuvad nende rolliga ühiskonnas. Nende funktsioonide olulisust mõistetakse tihti alles siis, kui sõjavägi mingil põhjusel ei suuda neid enam täita.
Järgnevalt kirjeldangi, kuidas on relvajõudude roll Euroopas viimastel aastakümnetel muutunud, millised on selle muutuse mõjud ühiskonnale, kuidas see mõjutab Eestit ja mida peaksime ise selles olukorras ette võtma.
Viimastel aastakümnetel on paljud Euroopa riigid loobunud üldisest sõjaväekohustusest ning koos sellega kogu ühiskonda hõlmavatest relvajõududest. Neid muutusi on püütud põhjendada mitme faktoriga, näiteks sõjalise ohu vähenemise ning nüüdisaegse sõja olemuse muutumisega.
Nende muutuste tegelik põhjus on aga palju selgem ja üheselt mõistetavam, kui pealtnäha paistab. Enamikus Lääne- ja Kesk-Euroopa riikides juba pärast Teist maailmasõda tugevnenud patsifistlik trend on pärast külma sõja lõppu lihtsalt ülekaalu saavutanud.
Suur osa Euroopa riikide poliitikuid usub praegu tõsimeeli, et sõjaline jõud ei ole 21. sajandil enam rahvusvaheliste konfl iktide lahendamise vahendiks. Paraku seni, kuni kogu maailm ei arva samamoodi, jääb see vaid soovmõtlemiseks.
Sellest kujutelmast lähtudes on paljud Euroopa riigid demon teerinud üldisel sõjaväekohustusel ja reservarmeel põhinevad kogu ühiskonda hõlmavad riigikaitsesüsteemid, mille ülesehita miseks kulus pea kakssada aastat. Seda on esitatud progressiivse muutusena.
Kuid näidata väikesearvuliste, ühiskonnaga nõrgalt seotud turvafirmataoliste palgaarmeede loomist progressina on sama nagu kujutada varakeskaja barbarkuningate ja feodaalisandate kaaskondi Rooma leegionidega võrreldes sõjalise mõtte arenguna.
Tegemist on taandarenguga, mille põhjuseks on Euroopa elanikkonna üha nõrgenev kaitsetahe ning soovimatus relvajõududes teenida. See on omakorda kaasa toonud tahtetuse sõjaliselt sekkuda nii omaenda kontinendil kui ka väljaspool seda. Jugoslaavia lagunemissõdadel lasti möllata kaheksa aastat, Moldova, Gruusia ja Mägi-Karabahhi sõjalised konfliktid ei väärinud isegi suuremat tähelepanu. NATO kuulutas USA toetuseks viienda artikli operatsiooni Afganistanis välja juba 2001. aastal, seitse aastat hiljem sõdib seal vaid kolmandik NATO riike, praeguse sõjaliste jõupingutuste taseme juures ei ole võit tõenäoline.
Enamik Euroopa poliitilisi otsustajaid ei teadvusta endale, et loobumine üldisest sõjaväekohustusest tähendab ühtlasi ka tugevalt ühiskonnaga seotud relvajõudude lõppu. Mida väiksem osa elanikkonnast teenib armees, seda nõrgem on side sõjaväe ja ühiskonna vahel. Kui haritlaskond, ühiskonna eliit ning poliitilised otsustajad sõjaväeteenistuses ise enam ei osale, ei saa neilt eeldada ka relvajõudude rolli mõistmist ühiskonnas. Mida väiksem riik, seda tugevam ja kõikehaaravam on säärase võõrandumise mõju. Praktikas tähendab see poliitilisi otsuseid kaitsekulutuste ning relvajõudude pidevaks vähendamiseks. Nii on viimasel ajal enamikus Lääne- ja Kesk-Euroopa riikides ka juhtunud.
Praegu on Euroopa alles selle allakäiguspiraali alguses. Mõne aastakümne pärast võib tagajärjeks olla enamiku Lääne- ja Kesk-Euroopa riikide relvajõudude marginaliseerumine ühiskonnas ning sellest tulenev täielik võitlusvõimetus. Trendi jätkudes võib Euroopa muutuda