Takerdunud rünnak. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
vahendist.
Meie eesmärke NATO-s on lihtne määrata sellesse organisatsiooni astumise tegeliku põhjuse kaudu. Soovisime ju saada NATO liikmeks eelkõige seetõttu, et vajasime garantiid meie idanaabri võimalike agressiivsete kavatsuste korral. Seepärast on meie rahvuslikes huvides, et NATO oma põhirolli – sõjaliseks liiduks olemist – võimalikult hästi täidaks ning selleks vajalikud planeerimis- ja ettevalmistustööd oleksid tehtud.
Kuna NATO-l puudub praegu operatiivplaan Baltikumi kaitseks ning seda pole kavas koostada ka lähemas tulevikus, on Eesti sõjalise kollektiivkaitse plaanimis- ja ettevalmistustööd meie alliansis oleku neljandal aastal kahjuks veel tegemata. Kaitsejõudude peastaap võib teha vaid oletusi, kui palju liitlasvägesid ja millise ajagraafiku alusel võiks sõjalise konflikti korral Eestisse saabuda ning siin kollektiivkaitset teostada. Kuna operatiivplaan puudub, pole ka teada, mis tingimustel ja millisel ajahetkel võtaks liitlasvägede väejuhatus Eestis sõjalise juhtimise üle, seda protsessi pole ka läbi harjutatud. Mis tahes sõjalise operatsiooni edu seisukohast on aga selge ja ühemõtteline juhtimine kriitilise tähtsusega.
Kuid kas meie poliitikud on NATO poliitiliselt juhtkonnalt ning liikmesriikide kolleegidelt piisava järjekindlusega küsinud, miks Baltikumi kaitseplaan on puudu ning osutanud selle koostamise vajalikkusele? Kui nad on küsinud, on neile tõenäoliselt vastatud, et sellise plaani koostamine ärritaks Venemaad. Ent NATO ärritab oma olemasoluga Venemaad nagunii ja eriti vastumeelne on Venemaale Ukraina ja Gruusia võimalik alliansiga liitumine.
Kuna osa NATO Euroopa liitlastest on mitmel põhjusel, sealhulgas sõltuvuse tõttu Venemaa energiakandjatest, meie idanaabri poolt mõjutatavad, ei saa me loota, et meie julgeolekupoliitilised huvid alliansis oleksid iseenesestmõistetavalt tagatud.
NATO on omaks võtnud laia julgeolekukäsitluse (broad approach to security), mis määratleb riigikaitset palju laiemana kui pelgalt sõjalise riigikaitsena. Kontseptsiooni praktiline rakendamine läheb sama visalt kui totaalkaitse ülesehitamine Eestis. Meie rahvuslikes huvides on aga näiteks see, et küberkaitse ja energiajulgeoleku küsimusi käsitletaks NATO laia julgeolekukäsitluse raames ega jäetaks iga liikmesriigi enda mureks. Julgeolekuvaldkondi, mis NATO-s on liikmesriikide omavastutusel, on niigi piisavalt.
Kui käsitada NATO aluslepingut kindlustuslepinguna, on tähtis teada, milliseid valdkondi see katab ning milliseid mitte. Näiteks tsiviilelanikkonna elushoidmine ja nende põhivajaduste rahuldamine sõjalise konflikti korral ning relvastatud sisekonfliktid ei kuulu NATO vastutusvaldkonda.
Kindlustuslepingu sõlmimine iseenesest ei taga veel kindlustatud vara või elu säilimist. Ka kindlustusmakse on vaja maksta. Kõige tähtsam maks – verekümnis alliansi sõjalistel operatsioonidel osalemise eest – on meil Eesti rahvaarvu silmas pidades kuhjaga tasutud. Rahalise poole pealt oleme aga veel maksevõlglaste nimekirjas – eelmise aasta kaitsekulutused olid 1,64 % SKT-st NATO soovitusliku 2 % asemel.
Kuid nagu kindlustuslepingu sõlmimine ei vabasta inimest kohustusest oma elu, tervise ja vara eest ise hoolt kanda, ei vabasta ka NATO liikmesus meid kohustusest oma julgeoleku eest vastutada ning üles ehitada esmane iseseisev kaitsevõime ja totaalkaitse. Ka siin on meil lai tööpõld alles ees.
Analüüsides NATO Euroopa liitlaste sõjalise nõrgenemise põhjuseid, paistab silma järjest süvenev rehepapluse sündroom. Mil-leks kulutada 2 % SKT-st riigikaitsele, kui USA kulutab nagunii 4 %? Milleks osaleda Afganistanis otseses sõjategevuses ja maksta verekümnist, kui seda võivad teha teised? Milleks pidada ülal võitlusvõimelisi relvajõude, kui sõjalist ohtu nagunii pole, ning ka seda võivad teha teised? Milleks teha operatiivplaan Baltikumi kaitseks, kui see ärritab Venemaad ning nagunii on vaja Vene naftat ja gaasi?
2007. aastal panustas vaid kuus NATO Euroopa liitlast sõjalisse riigikaitsesse 2 % SKT-st või üle selle. Allianss ei saavutanud ühtsust Iraagi sõja küsimuses. Afganistanis on otseses sõjategevuses osalevad liitlased endiselt vähemuses ja võitu silmapiiril pole. Euroopas jätkub relvajõudude vähenemise trend.
Kui kirvevars logiseb, on selge, et seda on vaja parandada. Kuidas aga muuta NATO sõjaliselt tugevamaks ja kuidas teeniks allianss paremini meie huve?
Kõigepealt on muidugi vaja oma liitlaskohustused võimalikult hästi täita. Seejärel on mõistlik alliansi probleemid endale selgeks teha ja nendega oma julgeolekupoliitika kujundamisel arvestada.
Keegi teine ei hakka NATO-s meie rahvuslike huvide eest seisma. Seda peame tegema meie ise, vankumatult ja järjekindlalt. Mida kindlasti ei tasu teha: kuulutada ennast NATO-fanaatikuks ja selle varjus edendada nukuarmee ja ühepoolse desarmeerimise ideid. Rehepappe, kes sooviksid sõjalisele riigikaitsele aina vähem kulutada, operatsioonidesse vähem panustada ning oma relvajõude veelgi vähendada, jagub NATO-s ilma meietagi.
EESTI KUI A-GRUPI POTENTSIAALNE KONFLIKTIKOLLE (EESTI PÄEVALEHT 08.04.2008)
Kuivõrd ennustatavad on tulevikusündmused? Kas näiteks 1929. aasta septembris oleks osatud ennustada, et kümne aasta pärast puhkeb Teine maailmasõda? Oli ju siis vaid aasta tagasi sõlmitud Briandi-Kelloggi pakt, mis pidi keelustama igaveseks agressiooni kui rahvusvahelise poliitika vahendi. Kas 1981. aasta augustis, sügaval Brežnevi-Vaino stagnaajal, oleks söandatud ennustada, et Eesti iseseisvus taastatakse kümne aasta pärast? Kas 1991. aasta septembris, külma sõja lõpu eufoorias, oleks suudetud ette aimata 11. septembril 2001 toimunud terrorirünnakuid?
Kui keegi ennustaski midagi niisugust, siis heal juhul tema üle naerdi või halvemal juhul peeti hullumaja kandidaadiks. Igatahes ei võetud ennustusi tõsiselt ning need kadusid muude ulmeliste või vähem ulmeliste tulevikuennustuste virvarri.
NATO ja Eesti on mõlemad deklareerinud, et nad ei näe oma territooriumile vähemalt lähema kümne aasta perspektiivis otsest sõjalist ohtu. Kuid kui ohtlik tundub Eesti Venemaa poolt vaadates ning kuidas võiks pikemas perspektiivis hinnata sõjalist ohtu üldse?
Tänapäeval võiks ju heita nalja Teise maailmasõja eelse Nõukogude Liidu ohukäsituse üle, mis määratles Eesti Vabariiki kui “väikest, aga ablast imperialistlikku kiskjat”. Paraku ei pane 1939.–1940. aasta sündmused muigama. Nõukogude Liit võttis oma ohukäsitust tõsiselt ega kõhelnud sobival hetkel oma potentsiaalset julgeolekuohtu likvideerimast.
Kuidas on üldse võimalik potentsiaalset sõjalist ohtu pikemas perspektiivis pädevalt analüüsida? Miks on julgeolekuasutused pikaajalisi, üle kümne aasta ette vaatavaid ohuhinnanguid esitades väga ettevaatlikud?
Kõigepealt saab hinnata ajaloolist kogemust, mis on ainuke jääv suurus. Seejärel võib analüüsida kehtivaid sõjalisi doktriine ja sõjalist jõudu. Kuigi doktriinid võivad aja jooksul muutuda ning sõjaline jõud kasvada või kahaneda, ei toimu need protsessid üleöö ning arengusuunad on nähtavad ja teatud piirini prognoositavad.
Eelmisel aastatuhandel on Venemaa, tema eelkäijad või Nõukogude Liit ajaloolase Hannes Walteri hinnangul Eesti alale 30 korda kallale tunginud ja sõdinud siin mail kokku 60 aastat. Ainus sajand, mil sõjalisi kallaletunge ei olnud, oli üle-eelmine ning sedagi vaid lihtsal põhjusel, et tollal kuulus Eesti Vene impeeriumi koosseisu.
Loota, et käesolev sajand kujuneb teistsuguseks, tähendaks Eesti julgeolekupoliitika ajaloo kontekstis oodata francis-fukuyamalikku “ajaloo lõppu”. Seda võib ju loota, kuid ajalugu ise seda illusiooni ei kinnita.
Venemaa käsitab Eestit teatavasti siiamaani lähivälismaana ja postsovetliku ruumi osana. Vene sõjalis-teoreetiline mõtlemine jaotab potentsiaalsed lokaalsed sõjalised konfl iktid kaheks: olulisemateks A-grupi ja vähem tähtsateks B-grupi konfliktideks. A-gruppi kuuluvad Vene määratluse järgi konfl iktid, mis puudutavad vahetult Venemaa rahvuslikke huve, sealhulgas need, millesse on “kaasatud” Venemaa praegune territoorium (Eestil pole Venemaale territoriaalseid pretensioone, kuid kuni piirilepingut pole sõlmitud, võib Venemaa väita vastupi dist); need, mis puudutavad venelaste õiguslikku ja majanduspoliitilist staatust endistes liiduvabariikides; need, mida tekitab Venemaaga piirnevate riikide laienev sõjaline koostöö USA ja NATO riikidega (Eesti on NATO liige ja USA aktiivne sõjaline liitlane), ning need, mis tekivad