Vesi elevantidele. Sara Gruen
Читать онлайн книгу.
ja mehi, kes kõike tagasi rongile sikutavad.
Kükitan maha ja surun näo põlvedesse.
„Jacob? Oled see sina?“
Tõstan pilgu. Sealt tuleb lombates Camel ja kissitab minu poole silmi. „Pagan küll, arvasingi nii,“ sõnab ta. „Vanad silmad ei taha enam hästi töötada.“
Ta võtab minu kõrval istet ning kougib välja pisikese rohelise pudeli. Tõmmanud korgi ära, võtab ta ühe lonksu.
„Hakkan selle kõige jaoks juba liiga vanaks jääma, Jacob. Päeva lõpuks valutavad mul kõik kondid. Kurat, praegu juba valutab kõik, kuigi päev pole veel loojagi läinud. Lendav Eskadron ei välju tõenäoliselt enne kahte tundi, ja viis tundi pärast seda algab kogu neetud asi otsast peale. See elu pole vana mehe jaoks.“
Ta ulatab mulle pudeli.
„Mis pagan see on?“ küsin, uurides vastikut vedelikku.
„See on jake,“ vastab ta ja kahmab pudeli tagasi.
„Sa jood ekstrakti?“
„Jah, mis sellest?“
Istume minuti vaikides.
„Neetud keeluseadus,“ ütleb Camel viimaks. „See kraam maitses väga hea, kuni valitsus otsustas, et ei tohiks. Ajab asja endiselt ära, aga maitse on rämps. Ja sellest on kuradima kahju, sest see on ainus, mis neid vanu konte veel käigus hoiab. Olen peagi maha kantud. Ei sobi muuks kui piletimüüjaks, aga kujutan ette, et selle jaoks olen kah liiga inetu.“
Vaatan tema poole ja otsustan, et tal on õigus. „Kas sa midagi muud teha ei saa? Kuskil lava taga võib-olla?“
„Piletimüüja on lõpp-peatus.“
„Mida sa siis teed, kui enam toime ei tule?“
„Arvan, et siis seisab ees kohtumine Blackie’ga. Hei, pöördub ta lootusrikkalt minu poole. „Sul suitsu on?“
„Ei. Kahjuks mitte.“
„Ma ei arvanudki,“ ohkab ta.
Istume vaikides, jälgides, kuidas meeskond meeskonna järel varustust, loomi ja telke tagasi rongi peale pukseerivad. Tsirkusetelgi tagauksest lahkuvad artistid kaovad riietumistelkidesse ning väljuvad sealt tänavariietes. Nad koonduvad seltskondadesse, naeravad ja ajavad juttu, mõned nühivad ikka veel nägusid puhtaks. Isegi kostüümideta näevad nad nõiduslikud välja. Kõikjal ümberringi sagivad ilmetuhallid töölised, kes elavad samas universumis, kuid näivad viibivat mingis teises dimensioonis. Kokkupuudet ei ole.
Camel lõikab mu mõttelõnga katki. „Oled ülikoolipoiss?“
„Täpselt nii, sir.“
„Pidasingi sind taoliseks.“
Ta pakub jälle pudelit, ent ma raputan pead.
„Lõpetanud?“
„Ei,“ vastan.
„Miks nii?“
Ma ei vasta.
„Kui vana sa oled, Jacob?“
„Kakskümmend kolm.“
„Mul on sinuvanune poiss.“
Muusika on lõppenud ja telgist hakkab linnakodanikke välja valguma. Nad jäävad üllatunult seisma, sest menažeriid, mille kaudu nad ennist sisse tulid, ei ole enam. Nende väljudes läheb terve meeste armee tagaukse kaudu sisse ja pöördub tagasi, vedades istmelavasid, pinke ja areeni külgi, mis nad lärmakalt vankritesse heidavad. Tsirkusetelk tühjeneb, enne kui publik sealt lahkudagi on jõudnud.
Camel hakkab märja köha käes vappuma, pingutusest kössi vajudes. Vaatan, ega ta üht müksu selga ei vaja, aga ta tõstab käe, et mind takistada. Ta tõmbab norsatades hinge, köhatab ja sülitab. Ning teeb siis pudelile lõpu peale. Pühkinud käeseljaga suu puhtaks, vaatab ta minu poole, silmitsedes mind pealaest jalatallani.
„Kuula mind,“ ütleb ta. „Ma ei hakka oma nina sinu tegemistesse toppima, aga nagu aru saan, pole sa väga kaua ringi hulkunud. Sa oled liiga puhas, su riided on liiga korralikud, aga sul pole mitte kui midagi hinge taga. Võtad vastu kõik tööotsad, mis su teele juhtuvad – võib-olla mitte kõige meeldivamad, ent sa võtad nad vastu kõigest hoolimata. Tean küll, et mina pole õige mees seda sulle ütlema, aga sinusugune poiss ei tohiks ula pääl olla. Mina olen ise hulgus olnud ja see pole kellegi elu.“ Ta toetub küünarnukkidega põlvile ja vaatab mulle otsa. „Kui sul on, kuhu tagasi minna, siis ma pean kõige targemaks seda teha.“
Saan alles mõne aja pärast vastata. Ja kui ma vastan, siis mu hääl murdub: „Ei ole.“
Ta vaatab mind veel mõnda aega ja noogutab siis: „Mul on väga kurb seda kuulda.“
Rahvahulk läheb laiali, liikudes tsirkusetelgist parkimisplatsi poole ja sealt edasi, linna lähedale välja. Suure telgi tagant kerkib taevasse õhupall ja järgneb lapse veniv nutukisa. Kusagilt kostab naeru, autode käivitamist, erutunud jutuvada.
„Uskumatu, et naine end sedasi painutada suudab!“
„Arvasin, et ma suren, kui tollel klounil aluspüksid alla vajusid.“
„Kus Jimmy on? Hank, kas Jimmy on sinu juures?“
Camel ajab end äkki jalgele. „Halloo! Seal see vana hoorapoeg lõpuks ongi.“
„Kes?“
„Onu Al! Tule! Peame su truppi meldima.“
Ta longib kiiremini, kui seda temast oodata oleksin osanud. Tõusen püsti ja järgnen talle.
Onu Ali on võimatu mitte ära tunda. Kogu tema välimusest õhkub tseremooniameistrit, punasest mantlist ja valgetest ratsapükstest kuni silindri ja vahatatud kikkvuntsideni välja. Ta ruttab üle õue, justkui marsiks ta sõjaväeorkestri eesotsas, kogukas kõht ees, ja jagab kõmiseva häälega ümberolijatele korraldusi. Ta peatub, et lasta üks lõvipuur enda eest läbi, ja jätkab siis, möödudes käputäiest meestest, kes kangarulli kallal kohmitsevad. Kõndimist katkestamata virutab ta ühele neist mööda pead. Mees haugatab kiledalt ja vaatab kõrva hõõrudes seljataha, ent Onu Al on juba läinud, järel saatjate rodu.
„See meenutab mulle,“ ütleb Camel üle õla. „Mida iganes ka ei juhtuks, ära maini Ringlingi Onu Ali ees.“
„Miks mitte?“
„Lihtsalt ära tee seda.“
Camel vudib Onu Alile järgi ja astub talle tee peale ette. „Eeh, siin te oletegi,“ ütleb ta võltsi ja magusa häälega. „Ma siin mõtlesin, et ehk saaks teiega paar sõna juttu ajada?“
„Mitte praegu, poiss, mitte praegu,“ kõmatab Al, marssides paraadsammul nagu nood pruunsärklased, keda ringvaadete kaadritel näha saab, ja läheb peatumata mööda. Camel longib tal hädiselt sabas, pistab talle pea külje alla, kuid jääb maha ja jookseb siis teise käe kõrval kaasa nagu peksasaanud kutsikas.
„Ma ei raiska kaua teie aega, sir! Tahan ainult teada, ega mõnes osakonnas töökätest puudu pole?“
„Tahame ametit vahetada, mis?“
Cameli hääl kerkib kõrgele nagu sireen. „Oi ei, sir. Mitte mina. Mina olen kõigega rahul, mis mul on. Just nii, sir. Õnnelik nagu vasikas, täpselt nii.“ Ta itsitab paaniliselt.
Vahemaa nende vahel suureneb. Camel komistab korra ja jääb lõpuks pidama. „Sir?“
Onu Al on kadunud, tervenisti neelatuna inimeste, hobuste ja vankrite summast.
„Neetud! Neetud!“ röögib Camel, katkudes endal mütsi peast ja seda maha visates.
„Kõik on korras, Camel,“ sõnan. „Ma hindan su pingutust.“
„Ei! Ei ole kõik korras!“ röögib ta.
„Camel, ma.“
„Ole ainult vait. Ma ei taha seda kuulda. Sa oled hea poiss ja ma ei kavatse vahtida, kuidas sa jalga lased, lihtsalt