Vesi elevantidele. Sara Gruen
Читать онлайн книгу.
inimesi rongi pealt maha visata, kuid juba ammu pole juhust olnud. Kuuled,“ räägib ta, patsutades käelabaga põrandale, „tule istu siia.“
Heidan pilgu Blackie poole.
„Tule juba,“ ütleb vanamees. „Mes sa häbened. Blackie käitub nüüd viisakalt, eks ju, Blackie?“
Blackie urahtab midagi ja võtab ühe tubli lonksu.
Tõusen püsti ja astun tagasihoidlikult lähemale.
Vanamees sirutab mulle parema käe. Kõhklen ja viimaks haaran sellest kinni.
„Mina olen Camel,“ ütleb ta. „Ja see siin on Grady. See on Bill. Paistab, et Blackie’ga oled sa juba tuttav.“ Ta naeratab, paljastades peotäie hambaid.
„Tervist,“ ütlen.
„Grady, too see kruus ära, eks?“ ütleb Camel.
Grady puurib mind oma silmadega ja vastan talle samaga. Mõne aja pärast tõuseb ta püsti ja sammub vaikides Blackie poole.
Camel upitab end jalgele, mis on nii kangeks jäänud, et mingil hetkel haaran tema küünarnukist kinni, et teda toetada.
Seistes tõstab ta petrooleumilambi pea kohale ja kõõritab mulle näkku. Ta seirab mu riideid, uurides mind pealaest jalatallani.
„No, mis ma sulle rääkisin, Blackie?“ hüüab ta tõredalt. „See siin pole teps mitte hulgus. Blackie, aja end siia ja vaata ise. Tee endale asi selgeks.“
Blackie röhatab, võtab viimase sõõmu ja loovutab kruusi Gradyle.
Camel kissitab minu poole silmi. „Mis su nimi oligi?“
„Jacob Jankowski.“
„Juuksed on sul punased.“
„Nii nad räägivad.“
„Kust tuled?“
Viivitan vastusega. Kas öelda Norwich või Ithaca? Kas päritolu tähistab kohta, kust lahkusite või kohta, kus on teie juured?
„Eikuskilt,“ vastan.
Cameli nägu tõmbub pilve. Ta õõtsub kergelt oma kõveratel jalgadel ja kiikuvast laternast tema peos langeb ümbritsevale ebaühtlast valgust. „On sul pahandusi, poiss? Oled jooksus?“
„Ei,“ vastan. „Ei midagi säärast.“
Ta vaatab mulle veel mõnda aega vidukil silmadega otsa ja noogutab siis. „Olgu pealegi. Pole minu asi. Kuhupoole liigud?“
„Ma ei ole kindel.“
„Töötu oled või?“
„Jah, sir. Paistab niimoodi küll.“
„Ei anna häbeneda,“ ütleb ta. „Mida sa teha oskad?“
„Peaaegu kõike,“ vastan.
Ilmub Grady kruusiga ja annab selle Cameli kätte. Too pühib serva käisega puhtaks ja ulatab kruusi mulle. „Säh, võta üks klähv.“
Ma pole alkoholi koha pealt täielik ullike, aga samakas on hoopis teine tera. See levib põrgutulena mu rinnus ja peas. Ahmin õhku ja püüan pisaraid alla suruda, vaadates ainiti Camelile silma, kuigi mu kopsud tahavad ära põleda.
Camel jälgib mind ja noogutab siis aeglaselt. „Jõuame hommikul Uticasse. Viin su Onu Ali juurde.“
„Kes? Mis?“
„Tead küll. Alan Bunkel, direktor extraordinaire, Tuntud jaTundmatute Universumite Isand ja Valitseja.“
Näin ilmselt segaduses olevana, sest Camel kõkutab oma hambutut naeru. „Poiss, kas sa pole siis veel märganud või?“
„Märganud mida?“
„Oi, pask, poisid,“ huilgab ta, vaadates teiste poole. „Ta tõesti ei tea.“
Grady ja Bill irvitavad. Ainult Blackie’le ei tee see nalja. Ta kortsutab kulmu ja tõmbab mütsi veel sügavamale silmile.
Camel pöördub minu poole, köhatab kurgu puhtaks ja hakkab aeglaselt rääkima, iga sõna rõhutades: „Sa ei karanud lihtsalt mingi rongi pääle, poiss. Sa kargasid otse „Vendade Benzinide maailma kõige imetlusväärsema etenduse“ Lendavasse Eskadroni!“
„Kuhu?“ küsin.
Camel rõkkab nii kõvasti naerda, et tõmbub kõverasse.
„Ah, see on kuldaväärt. Kuldaväärt, tõepoolest,“ ütleb ta luristades ja käeseljaga silmi pühkides. „Oi jah. Sa maandusid perseli keset tsirkust, poiss.“
Pilgutan arusaamatuses silmi.
„See seal on suur tsirkusetelk,“ sõnab ta, kergitades petrooleumilampi kõrgemale ja vehkides konksus sõrmega suurte kangarullide poole. „Üks vagunitest jooksis rööbastelt maha ja keeras paraja pahanduse kokku, sestap on see nüüd siin. Võid endale aseme otsida. Meil kulub veel mitu tundi, enne kui kohal oleme. Ära ainult uksele liiga lähedal lesi, muud midagi. Mõnikord on kurvid maru järsud.“
Kolm
Ärkan pidurite veniva kriiksumise peale. Olen vajunud sügavamale kangarullide vahele kui enne uinumist ja ei mõista, kus ma viibin. Kulub sekund, kuni selgusele jõuan.
Rong jääb värisedes seisma ja kohiseb tühjaks. Blackie, Bill ja Grady ajavad end jalgele ja hüppavad sõnatult vagunist välja. Kui nad läinud on, komberdab Camel minu juurde. Ta kummardub ja sorgib mind.
„Tule juba, poiss,“ ütleb ta. „Sa pead siit kadunud olema, enne kui telgimehed tulevad. Püüan su täna hommikuks Hullu Joe juurde saada.“
„Hull Joe?“ pärin ma ja tõusen istukile. Mu sääred sügelevad ja kael valutab nagu põrguline.
„Ta vastutab hobuste eest,“ ütleb Camel. „Veohobuste eest, see tähendab. August ei lubaks teda tsirkuseloomade lähedussegi. Või tegelikult on see pigem Marlena, kes teda näha ei taha, aga nende puhul on see üks ja sama. Tema ei lase sind kah nende ligi. Hullu Joe puhul on sul vähemalt võimalus. Ilmad olid kehvad, mudaseid teelõike tuli palju. Käputäiel tema meestest sai hiinlase kombel rügamisest villand ja vajutasid varvast. Tal on nüüd kitsas käes.“
„Miks teda Hulluks Joe’ks hüütakse?“
„Ei teagi päriselt,“ vastab Camel. Ta urgitseb kõrvas ja uurib siis tulemusi. „Vist istus vahepeal rootsi kardinate taga, aga ma ei tea, miks. Ei soovita küsida kah.“ Ta hõõrub sõrme vastu püksi puhtaks ja longib ukse poole.
„Noh, tuled siis või?“ hüüab ta, vaadates taha. „Me ei saa terve päeva siin passida.“ Ta laskub serva peale ja libistab end ettevaatlikult kruusale.
Püüan säärtest veel viimast korda sügelust välja saada, seon paelad ja lähen talle järele.
Meie ees on suur rohune väli. Silmapiiril paistavad koidupuna taustal hajali paiknevad tellistest majad. Rongist väljub sadu räpaseid ja karvakasvanud näoga mehi, kes sagivad rongi ümber nagu sipelgad suhkrutükil, vannuvad, painutavad konte ja süütavad sigarette. Rambid ja liugteed lastakse raksudes alla ja eikuskilt ilmub lagedale kuue- ja kaheksahobuserakmeid, mis maapinnale laiali laotatakse. Üksteise järel tulevad vagunitest välja hobused – kohevate sabadega peršeronid, kes kõpsivad turtsudes ja puhkides rampe mööda alla, päitsed juba pähe tõmmatud. Kahel pool suruvad mehed uksi vastu külgi, et loomad servade lähedale ei satuks.
Meie poole tuleb langetatud päi kamp mehi.
„Hommikust, Camel,“ tervitab peamees vagunisse ronides. Teised ukerdavad järele. Nad koonduvad ühe lõuendipuntra ümber ja hakkavad seda pingutusest ähkides ukseava poole sikutama. See libiseb umbes poolteist jalga ja maandub siis tolmupilve.
„Hommikust, Will,“ vastab Camel. „Kuule, ütle mulle, ega sul vanale mehele suitsu pakkuda pole?“
„Ikka.“ Mees ajab selja sirgu ja kombib särgitaskuid. Topib käe ühte sisse ja toob lagedale väändunud sigareti. „See on Bill Durham,“ ütleb ta ettepoole