Vesi elevantidele. Sara Gruen
Читать онлайн книгу.
keelele. Lähete ülakorrusele midagi tooma, ent üles jõudes olete juba unustanud, mis see oli. Enne kutsute last kõigi ülejäänud laste nimedega ja siis koguni oma koera nimega, kui õige ära tabate. Vahel ununeb kuupäev. Ja viimaks ununeb teil aasta.
Tegelikult pole ma palju unustanud. Pigem ma lihtsalt ei hooli enam. Niipalju ma tean, et oleme pääsenud millenniumist – kogu see kära eimillegi pärast, kõik need hirmust vabisevad noored, kes ostavad konserve kokku, sest keegi unustas jätta ruumi neljale ühikule kahe asemel – kuid see võis toimuda nii möödunud kuul kui kolm aastat tagasi. Ja muuseas, mis vahet seal on? Mis vahet on kolmel nädalal või kolmel aastal või isegi kolmel aastakümnel, kui need mööduvad keset oaputru, tapiokki ja Dependsi aluspesu?
Olen üheksakümmend. Või üheksakümmend kolm. Emb-kumb.
Üks kahest – kas toimunud on õnnetus või alustati teetöid, sest nagu laste ja puurilindudegi puhul, seostub vanadaamide kaagutamine alati kõigega, mis koridori lõpus olevast aknast kätte paistab. Daamid on ämblikusarnased ja haprad, juuksed on neil peened nagu udu. Enamik neist on vähemalt kümme aastat minust nooremad ja see paneb mind imestama. Isegi kui teie keha teid alt veab, keeldub mõistus seda tunnistamast.
Olen koridoris ja toetun kõndimisraamile. Puusaliigese murdumisest on möödas juba pikk aeg ja jumal tänatud selle eest. Vahepeal paistis, et kõndimisega on lõpp – just seepärast veendi mind ka siia tulema – kuid praegu tõusen ma iga paari tunni tagant püsti ja astun mõne sammu, ja iga päevaga olen jõudnud natuke kaugemale, enne kui tunnen, et pean tagasi pöörduma. Vanas penis võib veel eluraasu olla.
Nüüd on neid seal viis – trobikond valgepäiseid vanamutte, kes konksus sõrmedega akna suunas osutavad. Ootan pisut, et nad kaoksid. Nad ei lähe kuhugi.
Heidan pilgu alla, kontrollides, kas pidurid on peal ja hakkan siis ettevaatlikult tõusma, toetudes ratastooli käetoele, kuniks olen end ohutult kõndimisraami juurde püsti ajanud. Sellega ühel pool, klammerdun raami hallide kummist käepidemete külge ning lükkan seda edasi, kuni küünarnukid sirgu lähevad. Juhtumisi kattub see vahemaa täpselt ühe põrandaplaadi pikkusega. Siis lohistan oma vasaku jala järele ja kui olen veendunud, et ta on kindlalt maas, tõmban teise jala kohe kõrvale. Lükkan, lohisen, ootan, lohisen. Lükkan, lohisen, ootan, lohisen.
Koridor on pikk ja mu jalad pole enam need, mis nad kunagi olid. Ma pole Cameli moodi lombakas, tänu jumalale, aga ometi aeglane. Vaene vana Camel – sellest on möödas aastaid, mil ma viimati tema peale mõtlesin. Jalalabad tema koibade otsas loperdasid täiesti vabalt, nii et tal tuli kõigepealt põlved kõrgele üles tõsta ja siis jalad järele visata. Minu jalad lohisevad, nagu ripuksid neil raskused küljes, ja kuna olen küürus, siis pean kõndimisraami vahelt susside peale vaatama.
Koridori lõppu jõudmine võtab aega, kuid see õnnestub – ja ilma kõrvalise abita. Olen rõõmus nagu narr, kuid kohale jõudnud, taipan, et pean kuidagi ka tagasi pääsema.
Vanadaamid suunduvad kohe minu poole. Need kuuluvad vitaalsemate sekka, see tähendab, et nad suudavad oma kondiaurul liikuda või omavad sõpru, kes neid ringi kärutavad. Vanad tüdrukud on veel täie mõistuse juures ja minu suhtes heasoovlikud. Olen siin haruldus – vana mees meretäie lesknaiste seas, kelle süda ikka veel oma kadunud meest taga nutab.
„Ohoo, kes meil siin on,“ luksub Hazel. „Lähme vaatame Jacobi üle.“
Ta tõmbab Dolly ratastooli mõne sammu tagasi, lükkab selle siis minu kõrvale ja plaksutab käsi, välgutades oma piimjaid silmi. „Oh, nii põnev! Nad on terve hommiku ametis olnud!“
Nihutan end akna juurde ja kergitan pead, kissitades päikese käes silmi. Valgus on nii ere, et mul kulub aega, enne kui midagi eristan. Siis hakkavad esemed kuju võtma.
Pargi tänava lõppu on püsti pandud hiigelsuur telk, mille riiet katab tihe valgete ja fuksiapunaste triipude rida ning mille teravikuga tipnev kuju ei jäta kahtlustki.
Mu süda peksleb nii kiiresti, et surun rusika rinnale.
„Jacob! Oh, Jacob!“ hüüatab Hazel. „Oh, jumaluke! Oh, jumaluke!“ Ta lehvitab käsi, nagu ei teaks ta, mida teha, ja pöörab siis koridori poole. „Õde! Õde! Tulge kiiresti! Härra Jankowskil on midagi viga!“
„Kõik on hästi,“ ütlen ma köhides ning rusikaga vastu rinda tagudes. Igavene mure nende vanadaamidega. Alati kardavad nad, et oled kohe kokku varisemas.
„Hazel, kõik on korras!“
Kuid on juba hilja. Kuulen kummitaldade kriiksumist ja olen silmapilk õdede poolt sisse piiratud. Ilmselt ei pea ma enam muretsema, kuidas tagasi ratastooli juurde pääseda.
„Mis meil siis täna menüüs on?“ torisen ma, kui mind söögisaali sõidutatakse. „Puder? Oapuder? Püree? Oot, las ma arvan – tapiokk, jah? Kas on tapiokk? Või kutsume seda täna õhtul riisipudinguks?“
„Oh, härra Jankowski, te olete tõeline naljahammas,“ vastab õde lamedalt. Mulle pole tarvis vastata ja ta teab seda. Kuna on reede, siis on järjekorras toitev, kuid ebahuvitav kombinatsioon lihakotlettidest, maisipudingust, kartulipudrust ja lihakastmest, milles kunagi lihagi olla võis. Ja nad imestavad, miks ma kaalus alla võtan.
Mõistan, et paljudel meist ei ole enam hambaid, kuid minul on, ja ma sooviks hautist. Sellist, nagu mu naine valmistas, koos lihavate loorberilehtedega. Tahan porgandeid. Tahan keedetud koorimata kartuleid. Ja tahan sügavat, rikkalikku cabernet sauvignoni, millega seda kõike alla uhta, aga mitte apelsinimahla mingist kanistrist. Kuid kõige rohkem ihkan ma maisitõlvikuid.
Mõnikord olen mõelnud, et kui mulle antaks valida maisitõlviku ja naisega armatsemise vahel, siis valiksin maisi. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, et viimast korda heintes püherdada – olen endiselt mees ja mõned asjad ei sure iialgi – kuid mõte hammaste vahel prõksuvatest magusatest maisiteradest ajab mul suu vett jooksma. Tean küll, et see on unistus. Kumbagi ei juhtu. Soovin lihtsalt võimalusi vaagida, seisaksin justkui Saalomoni ees: kas viimne püherdus heintes või maisitõlvik. Milline kaunis dilemma. Vahel asendan maisi õunaga.
Igas lauas räägitakse tsirkusest – õigemini öeldes räägivad need, kes suudavad rääkida. Tummad, kelle näoilme on juba tardunud ja liikmed närtsinud või kelle pead ja käed lauatarvete hoidmiseks liiga tugevasti vabisevad, istuvad saali servades, ümbritsetuna abilistest, kes neile toiduraasukesi suhu kühveldavad ja neid mäluma julgustavad. Nad meenutavad mulle linnupoegi, aga neil puudub viimastele omane entusiasm. Kui lõugade jahvatamine välja arvata, püsib nende nägudel kivistunud ja kohutavalt eemalolev ilme. Kohutav sellepärast, et tunnen mind ees ootavat teekonda liigagi hästi. Ma pole veel pärale jõudnud, ent see on tulemas. On ainult üks pääsetee ja ei saa väita, et seegi mind väga paeluks.
Õde pargib mind mu eine ette. Kastmele kotleti peal on juba kirme tekkinud. Surgin selles uurivalt oma kahvliga. Menisk võdiseb narrivalt. Tõstan vastikustundega oma silmad ja kohtan Joseph McGuinty pilku.
Ta istub minu vastas, see uustulnuk, sissetungija – ümmarguse lõua, terava nina ja suurte lotendavate kõrvadega endine advokaat. Tema kõrvad meenutavad mulle Rosie’t, kuigi miski muu seda ei tee. Rosie oli peen natuur ja tema on, noh, tema on advokaat. Ma ei kujuta ette, mida ühist oli õdede arvates advokaadil ja veterinaaril, kuid nad kärutasid ta minu naabrusse juba esimesel õhtul ja siin istub ta sellest päevast peale.
Ta jõllitab mind ja tema lõug liigub üles-alla nagu põhku mäluval lehmal. Uskumatu. Ta tõesti sööb seda kraami.
Vanadaamid lobisevad õndsas teadmatuses nagu koolitüdrukud.
„Nad on siin pühapäevani,“ ütleb Doris. „Billy astus läbi ja uuris välja.“
„Jah, kaks etendust laupäeval ja üks pühapäeval. Randall ja tema tüdrukud võtavad mu homme kaasa,“ räägib Norma. Ta pöördub minu poole. „Jacob, kas sina lähed?“
Teen suu lahti, et vastata, kuid enne pahvatab Doris: „Ja kas sa nägid neid hobuseid? Sa mu meie, nii ilusad. Meil olid hobused, kui ma tüdruk olin. Oh, kuidas mulle ratsutada meeldis.“ Ta vaatab kaugusse ja viivuks näen ma, kui kaunis ta noore naisena olla