Vesi elevantidele. Sara Gruen
Читать онлайн книгу.
oli tavaks mõelda, et eelistan vanadust tollele teisele võimalusele, ent nüüd ei ole ma enam kindel. Bingo ja ühislaulmised ja koridori üles rivistatud ratastoolid vanade ja tolmunud inimestega – kõige selle monotoonsus paneb mind mõnikord surma igatsema. Iseäranis siis, kui meenub, et kuulun ise nende vanade ja tolmunud inimeste hulka, kõrvale toimetatud nagu kasutu mänguasi.
Aga midagi pole teha. Võin vaid oodata vältimatu teoks saamist, seniks kuni minevikuvarjud mu mõttetühja oleviku ümber ragistavad. Nad mürtsuvad ja pauguvad ja tunnevad ennast nagu omas kodus, peamiselt seepärast, et võistlejaid ei ole. Olen loobunud nendega võitlemast.
Nüüdki mürtsuvad ja paugutavad nad.
Tundke end nagu kodus, poisid. Jääge mõneks ajaks. Oh, vabandust – näen, et pole tarvis paluda.
Neetud varjud.
Kaks
Olen kahekümne kolmene ja istun Catherine Hale’i kõrval; või pigem istub tema minu kõrval, sest ta tuli auditooriumisse pärast mind ja libistas end ükskõikselt mööda pinki, kuni meie reied kokku puutusid, ja tõmbus siis punastades koomale, otsekui häbenedes oma hooletust.
Catherine kuulub meie 1931. aasta lennu kõigest nelja naise sekka, ja tema julmus ei tunne piire. Ma ei suuda loendada neid kordi, mil olen mõelnud: oh jumal, lõpuks ta lubab, et siis ikka vastu näppe saada – armas jumal, kas ta tahab, et ma NÜÜD lõpetaks?
Niipalju kui tean, olen vanim süütu meesterahvas maa peal. Keegi teine minu vanuses seda kindlasti ei tunnistaks. Isegi toakaaslane Edward sai väidetavalt võidu kirja, kuigi kahtlustan, et paljast naist on ta üksnes oma brošüürikeste kaante vahel näinud. Mõned poisid minu jalgpallimeeskonnast maksid hiljuti ühele naisele veerand dollarit nina peale, et saaks seda teha, järjekorras, ühes laudas. Nii väga kui ma ka tahtsin Cornellis oma neitsilikkust seljataha jätta, ei suutnud ma end sundida osalema. Ma lihtsalt ei suutnud seda teha.
Niisiis, kulub veel kümme päeva, ja pärast kuut pikka aastat täis lahkamisi, kastreerimisi ning sagedast käe lükkamist lehma tagumikku, kui ma meenutada julgen, läheme mina ja mu truu vari neitsilikkus Ithacast ära, et liituda isa praksisega Norwichis.
„Ja siin näete te jälgi peensoole paksenemisest,“ kõneleb professor Willard McGovern monotoonselt.
Ta surgib loiult musta-valgekirju piimakitse keerdus sisikonnas. „See, ühes kinnisti laienenud lümfisõlmedega, annab tunnistust.“
Uks kriuksatab lahti ja McGovern pöörab end ringi, hoides kaardikeppi endiselt kitse kõhus. Dekaan Wilkins tõttab väledalt saali ja tõuseb trepiastmeid mööda poodiumile. Mõlemad mehed vestlevad omavahel, seistes üksteisele nii lähedal, et nende otsmikud puutuvad peaaegu kokku. McGovern kuulab Wilkinsi tungivaid sosinaid ja laseb siis murelikul pilgul üle tooliridade käia.
Kõikjal minu ümber hakkavad tudengid nihelema. Catherine märkab, et ma vaatan teda ja tõstab jala üle põlve, lastes roidunud sõrmedel üle kleidi libiseda. Neelatan valjusti ja pööran pilgu mujale.
„Jacob Jankowski?“
Pillan ehmatusest pliiatsi põrandale. See veereb Catherine’i jalge alla. Köhatan kurgu puhtaks ja tõusen kohe püsti. Minu poole pöörab umbes viiskümmend silmapaari.
„Jah, sir?“
„Kas tohib teid hetkeks paluda?“
Sulgen vihiku ja panen selle pingile. Catherine võtab mu pliiatsi ja seda ulatades laseb sõrmedel pikalt minu omade vastu puutuda. Sammun kikivarvul ja nõtkuvate põlvedega vahekäigu poole. Teel auditooriumi ette saadab mind sosin.
Dekaan Wilkins põrnitseb mulle otsa. „Tulge meiega kaasa,“ ütleb ta.
Olen millegagi hakkama saanud, nii palju on selge.
Järgnen talle koridori. McGovern tuleb mu kannul ja sulgeb enda järel ukse. Hetke seisavad nad vaikides, käed risti, näod tõsised.
Lahkan mõttes iga viimast sammu. Kas magalas korraldati läbiotsimine? Kas nad leidsid Edwardi pudeli – või koguni tema brošüürid? Taevake – kui mind nüüd välja visatakse, lööb isa mu maha. Kahtlemata. Ei tasu mõeldagi, kuidas see emale mõjub. Hea küll, võib-olla ma jõin pisut viskit, aga see ei tähenda, et oleksin kuidagi seotud selle fiaskoga laudas..
Dekaan Wilkins hingab sügavalt sisse, tõstab pilgu ja paneb käe mu õlale. „Juhtus üks õnnetus, poju.“ Lühike paus. „Autoõnnetus. “ Jälle paus, mis venib juba pikemaks. „Teie vanemad olid selles osalised.“
Vaatan talle otsa, soovides, et ta jätkaks.
„Kas nad.? On nad.. ?“
„Mul on kahju, poju. See toimus silmapilkselt. Keegi ei oleks suutnud aidata.“
Vahin talle näkku, üritades silmsidet säilitada, ent see on raske, sest ta eemaldub minust pika pimeda tunneli lõppu. Silmanurkades tõmbub kirjuks. „Kõikkorras, poju?“
„Mida?“
„Kas teiega on kõik korras?“
Korraga seisab ta jälle mu ees. Pilgutan silmi, saamata aru, mida ta mõtleb. Mille kuradi pärast peaks minuga kõik korras olema? Siis taipan, mida ta küsib – kas ma hakkan nutma.
Ta köhatab ja jätkab: „Teil tuleb täna tagasi minna, et nad tuvastada. Sõidutan teid jaama.“
Erariietes politseiinspektor, meie koguduse liige, ootab platvormil. Ta tervitab mind ebaleva noogutuse ja jäiga käepigistusega. Ja siis, justkui tagantjärele kahetsedes, haarab mu ägedasse embusse. Patsutab mind kuuldavalt seljale ja vabastab mu nuutsatusega. Seejärel veab ta mu haiglasse oma autoga – kaheaastase Phaetoniga, mis võis talle põrgulikult maksma minna. Inimesed oleks paljutki teistmoodi teinud, oleks nad teadnud, mis tol saatuslikul oktoobrikuu päeval juhtub.
Koroner juhatab meid keldrisse ja lipsab ühe ukse taha, jättes meid koridori seisma. Mõne minuti pärast ilmub õde ja hoiab ust lahti, kutsudes meid sõnatult sisse.
Aknaid ruumis pole. Ühel seinal ripub kell, kuid muidu on see lage. Põrandat katab oliivroheline ja valge linoleum ja ruumi keskel on kaks ratastega kanderaami. Mõlemal lebab linaga kaetud laip. Ma ei oska seda kuidagi käsitseda. Ma ei saa isegi aru, kumb on kumb ots.
„Olete valmis?“ küsib koroner raamide vahel liikudes.
Neelatan ja noogutan. Mu õlale ilmub käsi. See kuulub inspektorile.
Koroner paljastab kõigepealt isa ja siis ema.
Nad ei näe mu vanemate moodi välja ja ometi on need nemad.
Nende keha kannab üleni surma pitserit – see peegeldub nende muljutud torsos, baklažaanpunastes verepritsmetes surnukahvatu naha peal; nende aukuvajunud silmakoobastes. Ema – kes oli elades nii kaunis ja hoolitsetud – kannab näol jäika surnugrimassi. Tema juuksed on tuhmunud ja verega koos ning surutud katkises koljus laiutavasse lõhesse. Suu on lahti ja lõug tagasi tõmmatud, justkui norskaks ta.
Keeran ringi ja hakkan oksendama. Keegi seisab mu kõrval ja hoiab mu suu ees neerukujulist kaussi, kuid lasen mööda ja kuulen, kuidas vedelik põrandale ja sealt vastu seina ladiseb. Kuulen, sest mu silmad on kokku pigistatud. Oksendan veel ja veel, kuni midagi enam ei tule. Jään kõverasse tõmblema, kuni tundub, et võiksin end pahupidi pöörata.
Nad viivad mu kuhugi ja panevad toolile istuma. Valges tärgeldatud kitlis õde toob mulle lahkelt kohvi, mis seisab mu juures laua peal, kuni see jahtub.
Pärast tuleb kaplan ja võtab mu kõrval istet. Ta pärib, kas ta saab kellelegi helistada. Pomisen vastu, et kõik mu sugulased jäid Poolasse. Ta küsib naabrite või koguduseliikmete kohta, kuid kogu pingutuse juures ei oska ma talle ühtegi nime öelda. Mitte ainsatki. Ma pole kindel, kas ma endagi nime öelda oskaks, kui keegi küsiks.
Kui ta on lahkunud, hiilin välja. Meie maja on pisut enam kui kahe miili kaugusel ja jõuan pärale siis, kui horisondi tagant paistavad viimased päikesekiired.
Sissesõidutee on tühi. Mõistagi.
Peatun