Valge mehe tava. Jack London
Читать онлайн книгу.
lähemale.
Kui ma olin neile kummalegi ulatanud taldriku praetud lihaga, sõid nad ahnelt, häälitsedes valjusti suuga – kostis kulunud hammastega nätsutamist ja ahneid hingetõmbeid, mida saatis lakkamatu pudistamine ja pomin. Hiljem, kui andsin kummalegi kruusi tulikuuma teega, hääled lakkasid. Nende nägudele ilmus kergendus ja rahulolu. Zilla andis oma kibedale keelele nii palju puhkust, et lasta kuuldavale rahulolev ohe. Kumbki ei kiigutanud end enam ja tundus, et nad on langenud vaiksesse mõtiskellu. Korraga läksid Ebbitsi silmad niiskeks ja ma mõistsin, et teda oli vallanud enesehaletsus. Nende piipude leidmiseks korraldatud otsing reetis, et nad olid olnud tubakata juba pikka aega ning vana mehe õhin narkootilise aine järele muutis ta nii abituks, et olin sunnitud ise ta piibu läitma.
„Miks te siin külas päris üksi olete?“ pärisin. „Kas kõik ülejäänud on surnud? Oli siin mingi raske haigus? Kas olete ainsad, kes ellu jäid?“
Vana Ebbits raputas pead, öeldes: „Ei, polnud siin rasket haigust. Küla läks lihajahile. Meie oleme liiga vanad, meie jalad pole tugevad, me seljad ei jaksa kanda rännuvarustuse raskeid koormaid. Seepärast jäime siia ja mõistatame, millal noored mehed lihaga naasevad.“
„Ja mis siis, kui noored mehed lihaga tulevad?“ nõudis Zilla kalgilt.
„Võib-olla tulevad nad rohke lihaga,“ ütles mees värisevi hääli lootusrikkalt.
„Isegi kui tulevad rohke lihaga,“ jätkas naine kalgimalt kui enne. „Mis kasu on sellest sinul või minul? Saame mõned luud, mida hambutus vanaduses järada. Aga seljarasv, neerud ja keeled – need lähevad sinu ja minu suust mööda, vanamees.“
Ebbits noogutas pead ja nuuksus vaikselt.
„Pole kedagi, kes meile liha jahiks,“ karjatas naine ja pöördus raevukalt minu poole.
Tema olek oli süüdistav ja ma kehitasin õlgu, näidates, et mina polnud süüdi tundmatus kuriteos, mida mulle kaela määriti.
„Tea, oo Valge Mees, et see on sinusuguste pärast, kõikide valgete meeste pärast, et minu mehel ja minul pole vanaduses liha ja me istume ilma tubakata külma käes.“
„Ei,“ ütles tugevama õiglustundega Ebbits süngelt. „Meile on ülekohut tehtud, see on tõsi, aga valged mehed ei mõelnud seda nii.“
„Kus on Moklan?“ nõudis naine. „Kus on sinu tugev poeg Moklan ja kõik need kalad, mida ta pidi sulle söögiks tooma?“
Vana mees raputas pead.
„Ja kus on Bidarshik, sinu vägev poeg? Sai temast üldse vägevat jahimeest ja tõi ta sulle kunagi põdra ja karibuu head seljarasva ja magusaid kuivatatud keeli? Ei näe ma seljarasva ega magusaid kuivatatud keeli. Su kõht on päevad läbi tühi ja mees väga näruse ja valeliku rahva hulgast annab sulle süüa.“
„Ei,“ segas vana Ebbits leplikult vahele, „valge mehe rahvas ei ole valetav rahvas. Valge mees räägib tõtt. Valge mees räägib alati tõtt.“ Ta pidas pausi, et mahendada selle tõsidust, mida ta kavatses öelda. „Aga valge mees räägib tõtt mitmel viisil. Täna räägib ta tõtt ühel viisil, homme räägib ta tõtt teisel viisil ja ei saa aru temast ega tema viisist.“
„Täna räägib tõtt ühel viisil, homme räägib tõtt teisel viisil, mis ongi valetamine,“ oli Zilla arvamus.
„Valgest mehest ei saa aru,“ jätkas Ebbits kangekaelselt.
Liha, tee ja tubakas olid toonud ta tagasi elule ning ta klammerdus tugevamini mõtte külge, mis ta vanadusest ähmaste silmade taga liikus. Ta ajas end pisut sirgu. Ta hääl kaotas kaebleva ja virila tooni ning muutus tugevaks ja elujõuliseks. Ta pöördus mu poole väärikalt ja kõnetas mind nagu võrdne võrdset.
„Valge mehe silmad ei ole kinni,“ alustas ta. „Valge mees näeb kõike, mõtleb suuri asju ja on väga tark. Aga valge mees ei ole homme see, kes ta oli täna, ja temast on võimatu aru saada. Ta ei tee asju alati ühte moodi. Kuidas ta järgmisena käitub, seda ei või keegi teada. Indiaanlane teeb ühte asja alati ühte moodi. Kui talv on käes, tuleb põder alati ülevalt mägedest alla. Igal kevadel, kui jää on jõgedest läinud, tuleb ka lõhe. Kõik teevad alati kõiki asju sama moodi ja indiaanlane teab ja mõistab. Aga valge mees ei tee asju sama moodi ja indiaanlane ei tea ega mõista.
Tubakas on väga hea. See on näljasele mehele toiduks. See teeb tugeva mehe veelgi tugevamaks ja paneb vihase mehe oma viha unustama. Tubakas on ka väärtuslik. See on väga väärtuslik. Indiaanlane annab ühe tubakalehe eest suure lõhe ja ta närib seda tubakat pikka aega. Tubaka juures on hea selle mahl. Kui see tal kurgust alla voolab, annab see talle sees hea tunde. Aga valge mees! Kui ta suu on mahla täis, mida tema teeb? Selle mahla, suure väärtusega mahla sülitab ta lumme ja see läheb kaduma. Kas valge mees armastab tubakat? Ma ei tea seda. Aga kui ta armastab, miks sülitab ta selle väärtusliku osa välja ja laseb lumes kaotsi minna? See on suur rumalus ja sellest ei ole võimalik aru saada.“
Ta pidas pausi, popsis piipu, avastas, et see on kustunud, ning ulatas Zillale, kes pühkis huultelt irvituse, mis oli sinna valgest mehest rääkides tekkinud, ning kibrutas need ümber piibuvarre kokku. Ebbits näis langevat uuesti seniilsusesse, ilma et oleks lugu lõpuni jutustanud, ning ma pärisin:
„Mis siis juhtus su poegade, Moklani ja Bidarshikiga? Ja miks oled sina ja su naine oma elupäevade lõpul ilma lihata?“
Ta virgus justkui unest ja ajas end pingutusega sirgu.
„Varastada ei ole hea,“ ütles ta. „Kui koer varastab su liha, peksad sa teda kaikaga. Selline on seadus. See on seadus, mille inimene tegi koerale ja koer peab selle järgi elama või siis kannatama kaika tekitatud valu. Kui mees varastab su liha või su kanuu või su naise, tapad sa ta ära. Selline on seadus ja see on hea seadus. Varastada ei ole hea ja seepärast on seadus, et varastanud mees peab surema. Kes seadust rikub, peab kannatama kahju. Suremine on suur kahju.“
„Aga kui sa tapad inimese, miks ei tapa sa koera?“ küsisin.
Vana Ebbits vaatas mind lapseliku imestusega, samal ajal kui Zilla irvitas avalikult mu küsimuse absurdsuse üle.
„See on valge mehe tava,“ ühmas Ebbits alistumise noodiga hääles.
„See on valge mehe rumalus,“ torkas Zilla.
„Las siis vana Ebbits õpetab valgele mehele tarkust,“ ütlesin mahedalt.
„Koera ei tapeta, sest koer peab vedama mehe kelku. Ükski mees ei vea teise mehe kelku ja seepärast ta tapetakse.“
„Ah soo,“ pomisesin.
„Selline on seadus,“ jätkas vana Ebbits. „Nüüd kuula, oo Valge Mees, ja ma räägin sulle suurest rumalusest. Oli üks indiaanlane. Ta nimi oli Mobits. Ta varastas valgelt mehelt kaks naela jahu. Mida tegi valge mees? Kas ta peksis Mobitsit? Ei. Kas ta tappis Mobitsi? Ei. Mida ta Mobitsiga tegi? Ma räägin sulle, oo Valge Mees. Tal oli maja. Ta pani Mobitsi majja. Katus oli hea. Seinad olid paksud. Ta tegi tule üles, et Mobitsil oleks soe. Ta andis Mobitsile palju süüa. See oli hea söök. Kunagi varem polnud Mobits nii head sööki söönud. Oli peekonit ja leiba ja lõputult ube. Mobitsil oli väga hea olla.
Uksel oli suur lukk, et Mobits ära ei jookseks. See oli üks suur rumalus. Mobits ei tahtnud ära joosta. Seal oli kogu aeg palju süüa, soojad tekid ja suur tuli. Ära joosta oleks olnud väga rumal. Mobits ei olnud rumal. Mobits oli seal kolm kuud. Ta oli varastanud kaks naela jahu. Ja selle eest hoolitses valge mees ta eest hästi. Mobits sõi palju naelu jahu, palju naelu suhkrut, peekonit ja otsatult ube. Mobits jõi ka palju teed. Kolme kuu pärast tegi valge mees ukse lahti ja käskis Mobitsil ära minna. Mobits ei tahtnud ära minna. Ta oli nagu koer, kes on pikka aega ühest kohast süüa saanud. Ta tahtis sinna edasi jääda ja siis pidi valge mees ta minema ajama. Nii tuli Mobits külla tagasi ja ta oli väga paks. Selline on valge mehe tava ja sellest ei ole võimalik sotti saada. See on üks rumalus, suur rumalus.“
„Aga sinu pojad?“ käisin ma peale. „Su väga tugevad pojad ja sind vanas eas kimbutav nälg?“
„Esiteks oli Moklan,“ alustas Ebbits.
„Tugev