Roomasin mööda põrandat edasi. Onn polnud suurem kui meeter korda meeter, nii et isegi Gerad ei saanud siin püsti seista. Aga mulle see meeldis. Ühes servas oli väike sissekäik ja selle vastas väike aken. Tõstsin nurka küünlaaluseks vana pingi ja laotasin laiali nartsu. See sobis istumisaluseks umbes sama hästi nagu tükk kardinat. Seda polnud palju, aga see oli minu paradiis. Meie paradiis.

      „Palun ära kutsu mind kaunitariks. Esmalt mu ema, siis May ja nüüd sina. See on tüütu.” Minu ma-pole kena kõne ei tundunud teda kuigivõrd kõigutavat. Ta naeratas.

      „Ma ei saa sinna midagi parata. Sa oled kõige ilusam asi, mida ma iial näinud olen. Sa ei saa mulle ette heita, et ma seda sulle igal võimalusel öelda tahan.” Ta võttis mu näo oma käte vahele ja vaatas mulle sügavalt silma.

      Sellest piisas. Meie huuled sulasid ühte ja ma ei suutnud mõelda enam millestki muust. Haihtusid Valik, mu õnnetud vanemad ja isegi Illéa. Olid vaid Aspeni käed mind aina kõvemini embamas ja tema hingeõhk mu põsel. Mu sõrmed libisesid läbi ta juuste, mis olid ikka veel natuke märjad ja mõnusalt sakris – talle meeldis öösiti duši all käia. Ta lõhnas kodus ema tehtud seebi järele. Tavaliselt unistasin ma sellest lõhnast. Rebisin end temast eemale ega saanud muud kui naeratada.

      Ta istus, jalad harkis, ja ma istusin poolviltu tema sülle nagu kallistust ootav laps. „Anna andeks, mul pole just kõige parem tuju. Sest noh… meile tuli täna see lollakas kiri.”

      „Ah jaa, see kiri,” ohkas Aspen. „Meile tuli kaks.”

      Muidugi – kaksikud said just kuueteistkümneseks.

      Aspen uuris mu nägu. Koos olles tegi ta seda alati, püüdes seda justkui tuleviku tarbeks mällu söövitada. Möödunud oli rohkem kui nädal ja tavaliselt ei suutnud me kumbki lahusolekut isegi üle paari päeva taluda.

      Ma ei saanud temalt silmi. Aspen oli kogu linna ja kõigi kastide nägusaim noormees. Tema tumedad juuksed ja rohelised silmad ning salapärane naeratus. Ta oli pikk, aga mitte liiga pikk. Kõhn, aga mitte liiga. Aga isegi hämaras märkasin ta silme all väikeseid kotte. Küllap tegi ta jälle iga päev ületunde. Tema must T-särk oli paljudest kohtadest rebenenud, täpselt nagu kulunud teksad, mida ta peaaegu iga päev kandis.

      Kui vaid saaksin need kokku lappida. See oli mu suur unistus. Mitte olla Illéa printsess. Vaid Aspeni oma.

      Iga hetk temast eemal oli talumatu piin. Mõnikord arvasin, et lähen hulluks, mõeldes, mida ta parasjagu teeb. Selle vältimiseks hakkasin harjutama. Räägitakse, et ma olen väga hea muusik. Noh, selle eest peaks suurem tänu kuuluma Aspenile, kes sundis mind asendustegevusi otsima.

      Oleksin eelistanud temaga olla.

      Aga Aspen oli Kuus. Kuued olid teenrid ja vaid üks samm kõrgemal Seitsmetest, sest nemad said paremat haridust ja olid tubasteks töödeks paremini treenitud. Aspen oli targem, kui keegi oleks osanud arvata, ja masendavalt ilus, aga naised ei abiellunud iial madalamasse kasti. Madalama kasti mees võis küll su kätt paluda, aga jah-sõna ei saanud ta peaaegu kunagi. Isegi, kui said, tuli enne pulmi täita ohtralt pabereid ja tegeleda bürokraatiaga ning isegi seejärel oodata üheksakümmend päeva, et asi saaks ametliku käigu. Räägiti, et see pidi andma inimestele võimaluse ümber mõelda. Nii et meie delikaatne kohtumine, mis toimus veel pärast ametlikku komandanditundi… Oleks keegi meid näinud, sattunuks me tõsisesse jamasse. Ema reaktsiooni peale ei tahtnud ma mõeldagi.

      Aga ma armastasin Aspenit. Olin armastanud juba peaaegu kaks aastat. Ja tema armastas mind. Seal istudes, tema sõrmed mu juukseid keerutamas, ei suutnud ma Valikus osalemist ettegi kujutada.

      „Mis sa sellest siis arvad? Valikust, ma mõtlen,” pärisin.

      „Normaalselt, ma arvan. Kuidagi peab ta ju endale naise leidma, vaene kutt.” See oli sarkasm, aga mina ihkasin kuulda ausat arvamust.

      „Aspen.”

      „Okei-okei. Osa minust arvab, et see on pisut kurb. Miks ei võiks prints kohtamas käia? No tõesti, kas ta ei suuda kedagi leida. Printsessid panevad nad ju printsidele mehele. Miks nad ei võiks samamoodi talle naist leida? Kusagil peab ju mõni tallegi sobilik sinivereline leiduma. Ma ei saa aru. No see on üks pool. Aga samas…” Ta ohkas. „Teine pool minust peab seda päris arukaks käiguks. See on põnev. Ta armub rahva silme all. Ja see on ju tore, kui kellegi muinasjutt teoks saab. Igaühest võib saada meie järgmine kuninganna. Selles on midagi väga lootusrikast. Paneb isegi mind uskuma, et minagi võin saada oma õnneliku lõpu.”

      Ta puudutas sõrmedega õrnalt mu huuli. Rohelised silmad piilusid sügavale mu hinge. Ma pole iial kellegagi kunagi säärast sidet tundnud. Ihkasin meie õnnelikku lõppu rohkem kui midagi muud.

      „Nii et sa julgustad kaksikuid osalema, jah?”

      „Jah. Me kõik oleme ju printsi näinud. Ta tundub piisavalt tore tüüp. Paras tattnokk, seda muidugi, aga sõbralik. Ja tüdrukud on nii elevil, et see tundub isegi naljakas. Kui täna koju jõudsin, tantsisid nad keset tuba. Ei saa salata, et perele teeks see ka ainult head. Ema on rahul, et meie majas elab suisa kaks osalejat tavalise ühe asemel.”

      Esimene hea asi selle jäleda konkursi juures. Uskumatu, et olin seni vaid endale mõelnud ja Aspeni õed ära unustanud. Kui üks neist pääseks edasi, kui üks neist võidaks…

      „Mõistad sa, mida see tähendab, Aspen? Kui Kamber või Celia võidab?”

      Ta lukustas mu enda kaissu, huuled õrnalt mu otsaesist riivamas, üks käsi mu selga silitamas. „Muust ma täna mõelnud polegi,” sõnas ta. Kindlustunne ta hääles peletas peast kõik muud mõtted. Tahtsin vaid, et ta mind puudutaks, mind suudleks. Nii olekski läinud, kui ta kõhukorin poleks mind maa peale tagasi toonud.

      „Oh, kuule, ma tõin meile veidi süüa.”

      „Tõesti?” Ta püüdis mitte liiga vaimustunult paista.

      „See kana meeldib sulle, valmistasin selle ise.”

      Ulatasin oma väikese pambu Aspenile. Tema kiituseks võin öelda, et ta ei ahminud seda ühe kiire korraga sisse. Ise võtsin õunast ühe ampsu, nagu oleks see söök tõesti meile, aga ülejäänu jätsin muidugi talle.

      Kui meie peres oli söök paras mureallikas, siis Aspeni omas suisa katastroof. Tema töö oli meie omast palju kindlam, kuid palk oluliselt väiksem. Neil polnud iial piisavalt süüa. Ta oli seitsmest lapsest vanim ja täpselt nagu mina astusin appi, tõmbus tema kõrvale. Ta jagas oma toitu alati tööst kurnatud õdede-vendade ja ema vahel. Ta isa suri kolm aastat tagasi ja nüüd sõltus kogu pere suures osas temast.

      Olin rahul, kui ta sõrmed puhtaks lakkus ja viimasegi leivatüki suhu pistis. Millal ta küll viimati süüa sai?

      „Sa oled nii hea kokk. Kunagi teed sa kellegi väga paksuks ja õnnelikuks,” teatas ta, suu õuna täis.

      „Sinu teen ma kunagi paksuks ja õnnelikuks. Sa tead küll.”

      „Oh, olla vaid paks!”

      Naersime ja ta kandis mulle ette kõik, mida oli teinud meie viimasest kohtumisest saati. Ta käis abiks ühe tehase kontoris ja pidi sama tegema ka järgmisel nädalal. Ta ema sai koristajana tööd paari meie kandi Kahe juures. Ja kaksikud olid õnnetud, sest ema ei lubanud neid enam pärast kooli näiteringi – ikka sellepärast, et raha vajas teenimist.

      „Ehk õnnestub mul ka pühapäevadeks mõni ots leida ja natuke rohkem teenida. Mind ajab marru, et nad peavad loobuma millestki, mida nad nii väga armastavad.” Ta kõlas nagu see kõik oleks käkitegu.

      „Aspen Leger, ära mitte mõtlegi! Sa tapad end tööga ära.”

      „Oh, Mer…” sosistas ta mulle kõrva nii, et mul tekkis kananahk. „Sa tead küll Kamberit ja Celiat. Nad peavad olema rahva ees. Neid ei saa kokku pakkida ja aina koristama ning kirjutama sundida. See poleks üldse nende