Väljavalitu. Kiera Cass
Читать онлайн книгу.
ta oligi.
Ohkasin ja naasin ankeedi juurde. Kõik see tekitas tunde nagu mu pere ei peaks minu soove miskiks. See ajas mind närvi, aga ma ei saanud neile midagi ette heita. Me ei saanud endale soove lubada. Ainult vajadusi.
Haarasin täidetud ankeedi näppu ja läksin tagaaeda ema otsima. Ta istus ja parandas kleidisaba, samas kus May puuonni varjus oma õppetükke tegi. Aspen kippus riigikoolide rangete õpetajate pärast hädaldama. Meie ema kõrval olid nad arvatavasti leebuse etalonid. Tule taevas appi – parasjagu oli suvi!
„Sa tõesti täitsid selle ära?” päris ema püsti hüpates.
„Seda ma tõesti tegin.”
„Miks sa meelt muutsid?”
„Mu ema võib olla päris veenev,” vastasin üsna teravalt, aga empsil polnud oma altkäemaksu pärast sugugi häbi. „Võime minna maavalitsusse niipea, kui sa valmis oled.”
Ta naeratas moka otsast. „Mine võta oma asjad ja läheme kohe. Mida varem su vastus kohale jõuab, seda parem.”
Läksin oma kingade ja koti järele, aga jäin Geradi ukse juures pidama. Ta jõllitas tühja lõuendit ja paistis üsna vihane. Olime tema võimalused korduvalt läbi lapanud, aga miski ei klappinud. Piisas ühest pilgust päevinäinud jalgpallile või kord jõulude ajal palgaks saadud väikesele mikroskoobile ja kõigile sai selgeks, et tema süda ei kuulunud kaunitele kunstidele.
„Inspiratsioon ei taha tulla, jah?” pärisin sisse astudes.
Ta vaatas mulle otsa ja raputas pead.
„Äkki sa proovid ikka skulptuuri nagu Kota? Sul on head käed. Võin kihla vedada, et see sobiks sulle.”
„Ma ei taha voolida. Ega maalida ega laulda ega klaverit mängida. Ma tahan palli mängida.” Ta virutas jalaga rulli keeratud vaiba pihta.
„Ma tean. Ja lõbu pärast võidki, aga raha teenimiseks pead sa leidma oma ande. Ja keegi ei ütle, et sa ei või teha mõlemat.”
„Aga miks?” vingus ta.
„Sa tead küll, miks. Selline on seadus.”
„See pole aus.” Gerad rebis lõuendi põrandale, kust seepeale aknast voogava laisa päikese valgel tolmupilv üles keerdus. „See pole meie süü, et meie vaarisa või kes iganes vaene oli.”
„Ma tean.” Mullegi tundus ebaõiglane, et kõigi tulevikku piirati vastavalt sellele, kui palju nende esiisa suutis valitsusele kunagi kasulik olla, aga midagi polnud parata. Ja tegelikult pidime me rahu ja turvalisuse eest tänulikud olema. „Küllap see oli ainus võimalus, kuidas toona asju korraldada.”
Ta ei vastanud. Hingasin välja, korjasin lõuendi maast ja sättisin tagasi molbertile. See oli tema elu, sellele tuli otsa vaadata, mitte pead liiva alla peita.
„Sa ei pea oma hobidest loobuma, kullake. Aga sa ju tahad aidata ema-isa ja suureks kasvades abielluda, kas pole?” Nügisin teda vaikselt.
Ta näitas mulle keelt, nagu oleks tige. Hakkasime naerma.
„America!” kõlas koridorist ema hääl. „Mis sa venitad seal?”
„Tulen juba,” karjatasin vastu ja vaatasin veel korraks oma väikevenda. „Ma tean, et sul on raske. Aga selline see elu juba on, okei?”
Muidugi polnud see okei. Kaugeltki mitte, tegelikult.
Läksime terve tee jala. Muidu sõitsime aeg-ajalt ka ühistranspordiga. Näiteks tööle, sest Kahtede majja higisena jõuda ei tundunud paslik. Niigi vaatasid nad meile ülevalt alla. Aga nüüd oli ilm ilus ja tee parajalt lühike.
Loomulikult polnud me esimesed, kes püüdsid ankeedi võimalikult ruttu teele panna. Carolina maavalitsuse esine kihas naistest.
Silmasin paljusid meie kandi tüdrukuid samuti kannatlikult ootamas. Ehkki järjekorras seisis neli inimest kõrvuti, lookles selle ots kaugele järgmisele tänavale. Kõik olid kohal. Ma ei teadnud, kas tunda hirmu või kergendust.
„Magda!” karjatas keegi. Pöörasime mõlemad emaga ringi.
Celia ja Kamber lähenesid meile koos Aspeni emaga. Temagi oli võtnud endale vaba päeva. Ta tütred olid oma parimais rõivais ja nappide vahenditega viimseni üles löödud. Aga ükskõik, mis neil seljas oli, nägid nad alati head välja. Täpselt nagu Aspen. Kamberil ja Celial olid ka samasugused tumedad juuksed ja kaunid naeratused.
Aspeni ema naeratas mulle. Muidugi naeratasin vastu. Ma jumaldasin teda. Me ei kohtunud tihti, aga ta oli mu vastu alati väga kena. Ja ma teadsin, et mitte sellepärast, et asun temast kasti võrra kõrgemal – olin näinud, kuidas ta jagab tüdrukute riideid neist veel õnnetumatele peredele. Ta lihtsalt oligi lahke.
„Tere, Lena. Celia, Kamber, kuidas läheb?” tervitas ema neid.
„Hästi,” vastasid kõik kooris.
„Te olete imeilusad,” sõnasin ühte Celia lokki ta õla taha sättides.
„Me tahtsime pildi peal ilusad välja näha,” teatas Kamber.
„Mis pildi peal?”
„Just nii,” tasandas Aspeni ema häält. „Koristasin eile ühe magistraadi maja. See loterii siin pole tegelikult mingi loterii. Nad teevad pilti ja küsivad palju küsimusi. Kui valik oleks juhuslik, siis miks peaksid nad teadma, mitut keelt sa oskad?”
See oli tundunud imelik, aga mina pidasin seda rohkem bürokraatiaga liialdamiseks kui millekski muuks.
„Ja tundub, et paljud teavad. Vaata vaid, kui ebaloomulikult on paljud üles löödud.”
Silmitsesin järjekorda. Aspeni emal oli õigus. Teadjate ja mitteteadjate vahelt jooksis selge piir. Meie taga seisis tüdruk, ilmselgelt Seitse, ikka veel tööriietes. Ta porised saapad vaevalt et pildile mahuvad, tolm tema riietel aga küll. Mõni samm eemal rippus ühe Seitsme küljes isegi tööriistavöö. Parim, mida tema kohta öelda sai, oli see, et ta nägu säras puhtusest.
Skaala teises otsas seisis tüdruk, kelle juuksed olid seatud peenesse punutisse. Tema kõrval seisev tüdruk, ilmselgelt Kaks, oli tõmmanud selga kleidi, mille dekolteesse mahtunuks pool maakera. Paljude näkku oli võõbatud nii palju meiki, et nad nägid välja nagu klounid. Aga vähemalt andsid nad endast parima.
Mina nägin välja korralik, aga kaugeltki mitte üles löödud. Täpselt nagu Seitsmed, ei olnud ka mina teadnud vaeva näha. Imelikul kombel tekitas see minus kerget murelikkust.
Miks küll? Haarasin mõttesabast kinni ja sundisin end keskenduma.
Ma ei soovinud seda. Nii et kui ma polnud piisavalt ilus, oli see ju hea. Vähemalt jään ma veidi alla Aspeni õdedele. Nende ilu oli loomulik, aga kerge meik tõi selle veel rohkem esile. Kui Kamber või Celia võidaks, oleks Aspen lunastatud. Ema ei suudaks öelda ei mu soovile abielluda Ühega, isegi kui too pole päris prints ise. See infolõks oli seega päris õnnistus.
„Mulle tundub, et sul on õigus,” nentis ema. „See tüdruk seal näeb välja, nagu läheks jõulupeole.” Ta naeris, aga sealt kumas kibestumus.
„Ma ei saa aru, miks mõned tüdrukud nii kangesti üle pingutavad. Vaadake vaid Americat, ta on nii ilus. Mul on hea meel, et sa otsustasid seda mängu mitte kaasa teha,” sõnas proua Leger.
„Ma pole midagi erilist. Kes küll eelistaks mind Kamberile ja Celiale?” Tegin silma ja nad hakkasid naerma. Emagi ühines meiega, aga teeseldult. Küllap vaagis ta parasjagu, kas seista sabas edasi või sundida mind koju jooksma ja riideid vahetama.
„Nalja teed. Iga kord, kui Aspen su venna juurest koju tuleb, räägib ta, kuidas Singeritele on ikka kõvasti annet ja ilu antud,” ütles Aspeni ema.
„Tõesti või? Kui tore noormees,” kudrutas mu ema.
„Jah. Üks ema ei saaks paremat poega soovidagi. Ta on nii toetav ja töötab nii kõvasti.”
„Kord teeb ta ühe tüdruku väga õnnelikuks,” nentis ema. Kuidas see vestlus küll siiamaani oli jõudnud?
Proua