Väljavalitu. Kiera Cass
Читать онлайн книгу.
tänupühade paraade ja jõulu-erisid ning kõike muud, mida palees tähistati. Ma polnud näinud ühtegi intervjuud kuningapere liikmete või nende sõprade ja nende pereliikmetega, mida oleks läbi viinud keegi teine.
„Oi, America, sa kohtud isegi Gavriliga,” kogeles ema.
„Sealt ta tuleb,” vehkis May oma pisikeste kätega.
Ja sealt Gavril tõesti tuli. Ta purjetas eetrisse, seljas justkui nõelasilmast tulnud sinine ülikond. Ta oli hilistes neljakümnendates ja nägi alati šikk välja. Valgus peegeldus ta reväärinõelal–kullatükikesel, mis nägi välja samasugune nagu forte-märgid minu klaveril.
„Teeeeereeeee õhtust, Illéa!” hüüdis ta. „Mul on suur au Valikus kaasa lüüa. Ma kohtun kolmekümne viie ilusa naisega! Milline idioot küll sellest tööst ära ütleks?” Ta tegi kaamerale silma. „Aga enne veel, kui kohtume kaunitaridega, kellest ühest saab meie printsess, on mul au vestelda tähtsaima mehe, prints Maxoni endaga.”
Maxon jalutas üle vaibastatud lava toolideni, mis olid talle ja Gavrilile valmis pandud. Ta tõmbas lipsu sirgeks ja kohendas pintsakut, nagu peaks veel ontlikum välja nägema. Ta surus Gavrili kätt, võttis istet ja haaras teise mikrofoni. Tool oli piisavalt kõrge, nii et ta sai jalad kõrgemale astmele tõsta. Nii nägi ta palju normaalsem välja.
„Rõõm taas kohtuda, teie kõrgeausus.”
„Tänan, Gavril. Rõõm on minu poolel.” Maxoni hääl oli sama väljapeetud nagu iga ta keharakk. Temast lausa kiirgas ametlikkust. Kirtsutasin nina paljast mõttest, et peaksin temaga ühes toas viibima.
„Vähem kui kuu aja pärast kolib teie juurde kolmkümmend viis naist. Mis tundeid see teis tekitab?”
Maxon naeris. „Ausalt? See on pisut närvesööv. Arvatavasti muudavad külalised mu kodu kärarikkamaks. Aga ootan seda põnevusega.”
„Olete te oma vanalt healt isalt küsinud, kuidas temal õnnestus omal ajal nii kaunis abikaasa leida?”
Maxon ja Gavril vaatasid mõlemad kuninga ja kuninganna poole ning kaamera sõitis nende pilkudega kaasa. Kuningapaar vaatas üksteisele otsa, naeratas ja hoidis käest kinni. See kõik tundus ehtne, aga mine võta kinni.
„Ausalt öeldes ei. Nagu te teate, on olukord Uus-Aasias kriitiline, nii et me oleme teinud rohkem tööd militaarsel, mitte niivõrd isiklikul rindel.”
Ema ja isa naersid. See oli vist tõesti natukene naljakas.
„Aeg hakkab otsa saama, aga tahaksin veel ühte asja kü-sida. Milline on teie meelest ideaalne tütarlaps?”
Maxon paistis rabatud. Isegi natuke puna tundus ta näkku tõusvat.
„Ausalt, ma ei tea. Selles vist ongi Valiku võlu. Ükski osa-leja pole teisega sarnane – ei välimuselt, ei iseloomult, ei positsioonilt. Nendega kohtudes ja vesteldes loodan välja selgitada, millist naist ma otsin ning loodetavasti lõpuks ka leian.” Maxon naeratas.
„Suur tänu, teie kõrgus. Ilusasti öeldud. Usutavasti võin kogu Illéa nimel teile palju edu soovida.” Gavril sirutas tänutäheks käe.
„Tänan teid, härra,” sõnas Maxon seda surudes. Kaamera jäi toppama ja paljastas vanemate poole saadetud pilgu, kus peitus küsimus: sain ma ikka piisavalt hästi hakkama? Järgmise kaadri täitis aga juba Gavrili nägu, nii et nende vastust ma teada ei saanudki.
„Kahjuks on meie aeg täna otsa saanud. Täname kõiki Illéa „Reporteri” vaatajaid ja kohtume nädala pärast.”
Muusika hakkas mängima ja lõputiitrid jooksma.
„America ja Maxon istuvad oksal…” laulis May. Haarasin padja ja virutasin talle sellega, kuid ei saanud isegi muiet suult. Maxon oli nii pingul ja vaikne. Keeruline oli ette kujutada, et keegi võinuks temasuguse tossikesega õnnelik olla.
Kogu ülejäänud õhtu püüdsin May norimist ignoreerida ja viimaks põgenesin oma tuppa. Paljas mõte Maxon Schreave’i seltsis viibimisest tekitas ebamugavust. May tögamine ei kadunud aga mu peast ega lasknud mul magada.
Keeruline öelda, mis heli mind täpselt üles ajas, ent üht-äkki olin täiesti ärkvel ja püüdsin oma vaikusesse mattunud toas müra tekitajat leida.
Kopp-kopp-kopp.
Pöörasin end akna poole. Seal seisis Aspen, nägu naerul. Ronisin voodist välja ja keerasin toa ukse lukku. Naasin voodisse ja avasin akna.
Kuumalaine, millel polnud suure suvesoojaga vähimatki pistmist, tuhises minust läbi niipea, kui Aspen aknalaualt voodisse libises.
„Mida sina siin teed?” Naeratasin pimeduses.
„Ma lihtsalt pidin sind nägema,” sosistas ta kuskil mu põse juures, käsi ümber minu mähkides ja pikali sikutades.
„Mul on sulle nii palju rääkida, Aspen.”
„Kuss, ole tasa. Kui keegi kuuleb, läheb meil sandisti. Luba, ma lihtsalt vaatan sind.”
Kuulasin sõna. Lamasin vaikselt ja liikumatult, Aspen mulle ainiti otsa vaatamas. Sellest küllalt saanud, rändas ta ninaga mu kaelale ja kuklale. Ta käed rändasid edasi-tagasi mööda mu pihta ja puusi. Ta hingamine muutus raskeks ja huuled valmistusid suudlusteks. Polnud parata, mu hing kippus kinni jääma. Ta huuled jõudsid mu lõuani ja siis suuni, vaigistades mu ohked juba eos. Mässisin end tema ümber, kuni ööniiskus meid mõlemaid higiga kattis.
See oli varastatud hetk.
Aspeni suu taltus viimaks, ehkki mina polnud kaugeltki valmis lõpetama. Aga me pidime end tagasi hoidma. Läinuks me kaugemale ja sellest jäänuks jälg, heidetaks meid mõlemaid vangi.
Teine põhjus, miks kõik nii noorelt abiellusid – ootamine oli piin.
„Ma peaksin minema,” sosistas ta.
„Aga mina tahan, et sa jääksid.” Sosistasin talle kõrva. Tundsin taas tema seebi lõhna.
„America Singer, kunagi tuleb hetk, mil sa jääd igal õhtul minu käte vahel magama. Ja ärkad igal hommikul minu suudluste peale. Ja millegi veel parema peale.” Hammustasin sellele mõeldes huulde. „Aga nüüd ma tõesti lähen. Õnnega ei tohi mängida.”
Ohkasin ja lasin haarde lõdvemaks. Tal oli õigus.
„Ma armastan sind, America.”
„Ma armastan sind, Aspen.”
Need salahetked pidid aitama mind läbi kõige eesseisva. Ema pettumuse, kui mind ei valita. Kogu töö, mis tuleb teha, et aidata Aspenil raha koguda. Maavärina, mis meid tabab, kui ta kord isalt mu kätt palub. Ja ükskõik milliste abielukriiside. Aga see polnud raske. Kuni mul oli Aspen.
5. PEATÜKK
Nädal hiljem jõudsin puuonni enne Aspenit.
Üsna vaevaline oli kõik asjad sinna vaikselt üles vinnata, aga viimaks sain hakkama. Sättisin just taldrikuid paika, kui kuulsin kedagi üles ronimas.
„Böö.”
Aspen ehmus ja naeris. Süütasin küünla, mille spetsiaalselt meile soetasin. Suudlesime ja asusin talle viimase nädala sündmusi ette kandma.
„Mul polnudki võimalust sulle ankeetide üle andmisest rääkida,” alustasin, ise üsna elevil.
„Kuidas läks? Ema sõnul oli kõik puupüsti täis.”
„See oli pöörane, Aspen. Sa oleksid pidanud nägema, mis neil seljas oli. Ja ma olen kindel, et sa juba tead, et see on vähem loterii, kui nad ise väidavad. Nii et mul oli algusest peale õigus. Carolinas on minust oluliselt huvitavamaid inimesi, nii et see kõik on käkitegu.”
„Ikkagi olen ma sulle tänulik. See tähendab mulle palju.” Ta pilk peatus minul justkui naelutatult. Ta polnud isegi onnis ringi vaadanud. Ta joovastus minust nagu tavaliselt.
„Parim on muidugi see, et kuna mu ema ei