Järgmine nädal pakatas ametimeestest, kes kulutasid meie uksi, et mind Valikuks ette valmistada. Üks ülbe proua arvas ilmselgelt, et valetasin pooled asjad oma ankeedis kokku. Üks päris paleevalvur tuli meie kohalike turvaülematega asja arutama ning tegi ka majale tiiru peale. Selgus, et ma ei

      pidanud isegi paleesse kolimist ära ootama, et mässajate sihtmärgiks sattuda. Vaimustav.

      Saime kaks telefonikõnet naiselt nimega Silvia, kes kõlas ühtaegu nii krapsakalt kui ka asjalikult. Tema uuris, kas kõik on kontrolli all. Mu lemmikkülaline oli aga kõhn kitsehabemega mees, kes käis mind mu uute rõivaste jaoks üle mõõtmas. Ma polnud kindel, kuidas suhtuda kõigisse neisse kleitidesse, mis pidid saama sama ametlikud nagu kuningannal, aga üldiselt olin värskendavaks väljakutseks valmis.

      Viimane külaline saabus kolmapäeval, kaks päeva enne lahkumist. Ta oli eriti kõhn, üle pea silutud rasvaste mustade juustega ja higistas lakkamatult. Veel enne sisenemist päris ta, kas majas juhtub leiduma mõni privaatne koht, kus saaksime vestelda. Midagi kahtlast hõljus õhus.

      „Võime ju istuda köögis, kui see sobib,” pakkus ema.

      Mees tupsutas taskurätikuga otsaesist ja kiikas May poole. „Tegelikult pole vahet, kõik kohad sobivad. Aga paluksin, et teie noorem tütar seni toast lahkuks.”

      Mida võis tal küll olla öelda, mida May poleks tohtinud kuulda?

      „Emme,” vaatas too küsivalt ema otsa, ise kurb, et lõbust ilma jääb.

      „May, kullake, mine ja viimistle oma maali. See on sel nädalal niikuinii kuidagi unarusse jäänud.”

      „Aga…”

      „Oota, ma saadan su välja,” pakkusin end kaasa, vaadates õe silmi kerkivaid pisaraid. Esikust läbi ja teiste kuuldekaugusest väljas, haarasin ta kallistuseks kaenlasse. „Ära muretse. Ma räägin sulle kõik üksikasjalikult õhtul edasi. Ausõna.”

      Ta ei reetnud meie plaani ega hakanud suurest rõõmust kohe hüppama ja kisama. Ta vaid noogutas tusaselt ja suundus oma väikesesse orva isa stuudio nurgas.

      Ema keetis Kõrendile teed. Istusime laua taha jutlema. Juba oli ta minu nime kandva kausta kõrvale kuhjanud hunniku pabereid ja pliiatsi. Ta lappas need korra läbi ja alustas.

      „Palun kogu selle salatsemise pärast vabandust, ent ma pean rääkima asjust, mis pole nii noorte kõrvade jaoks veel mõeldud.”

      Vahetasime emaga kiire pilgu.

      „Preili Singer. See kõlab ehk veidi järsult, ent eelmisest reedest alates peetakse teid Illéa omandiks. Nüüdsest peate te oma keha eest eriti hästi hoolt kandma. Mul on siin mitmeid dokumente, millele peate jooksvalt alla kirjutama. Kui te nendes sätestatud tingimusi ei täida, eemaldatakse teid Valikust kohe. On selge?”

      „Jah,” vastasin ettevaatlikult.

      „Väga hea. Alustame lihtsamast. Siin on vitamiinid. Kuna te olete Viis, võime eeldada, et te ei ole seni saanud piisavas koguses kõiki vajalikke toitaineid. Nüüd võtate ühe tableti iga päev. Praegu peate seda ise meeles pidama, aga palees on teil selleks abilised.” Ta saatis teisele poole lauda suure pudeli koos dokumendiga, mis tõendas, et olen selle kätte saanud.

      Pidin naeru tagasi hoidma. Kes küll vajaks tablettide võtmisel abi.

      „Ja siin on tõend teie arstilt. Muretsemiseks pole põhjust. Te olete täiesti terve, ehkki ta mainis, et teil on vahel probleeme uinumisega.”

      „Hm. Vist erutusest, mis ei lase hästi magada.” See vastas peaaegu tõele. Mu päevi täitsid ettevalmistused paleesse kolimiseks, aga öösel, kui keeristorm lakkas, mõtlesin ma Aspenile. Siis ei suutnud ma teda oma mõtteist eemal hoida ja tundus, et ka tema pole valmis sealt lahkuma.

      „Ah nii. Ma võin teile unerohtu anda, kui soovite. Me sooviksime teid näha väljapuhanuna.”

      „Ei, ma ei…”

      „Jah,” segas ema vahele. „Kullake, sa näed kurnatud välja. Palun aidake meid selle une osas.”

      „Jah, proua.” Kõrend tegi vastava märkme oma paberitesse. „Läheme edasi. Ma tean, et see on väga isiklik küsimus, aga ma pean seda tõesti kõigi osalejatega arutama, nii et ärge häbenege.” Ta tegi pika pausi. „Mul on nimelt vaja kinnitust, et te olete neitsi.”

      Ema silmad hüppasid peast peaaegu välja. Ah sellepärast pidigi May lahkuma.

      „Nalja teete?” Uskumatu, et keegi pidi spetsiaalselt sellepärast kohale tulema. Saatnud siis vähemalt naisterahvas.

      „Paraku mitte. Kui te ei ole, peame kohe teadma.”

      Vastik-vastik! Ja ema ka veel kõrval istumas. „Ma tunnen seadusi, härra. Ma ei ole rumal. Muidugi olen ma neitsi.”

      „Mõelge korraks. Kui selgub, et olete valetanud…”

      „Taevas halasta, Americal pole kunagi isegi poiss-sõpra olnud,” sekkus ema.

      „Just nii!” haarasin päästvast õlekõrrest lootuses see vestlus lõpetada.

      „Väga