Tõendid taeva olemasolu kohta. Eben Alexander, MD
Читать онлайн книгу.
ning kalle andis kehale alguses vaid väikse ning seejärel tohutu horisontaaltõuke, mis muutis selle tõhusaks tiivaks, mis lennutas mu Chuckist mööda vahetult enne tema avanevat värvilist Para-Commanderi langevarju.
Ma möödusin temast kiirusel 240 kilomeetrit tunnis ehk 68 meetrit sekundis. Ma kahtlen, et ta sellise kiiruse juures mu näoilmet märkas. Aga kui ta oleks märganud, oleks talle vastu vaadanud pilk täis puhast hämmastust. Imekombel olin ma mikrosekundite jooksul reageerinud situatsioonile, mille lahendamine oleks mulle liiga keeruliseks osutunud, kui mul oleks olnud aega selle üle mõelda.
Aga kõigele vaatamata suutsin ma selle ohtliku situatsiooni lahendada ning me mõlemad maandusime turvaliselt. Mu aju, olles silmitsi olukorraga, millele reageerimine nõudis tavalisest suuremaid võimeid, oli hetkeks muutunud ülivõimekaks.
Kuidas ma seda tegin? Olen selle üle oma rohkem kui 20 aasta pikkuse karjääri jooksul akadeemilise neurokirurgia alal – aju uurides, selle funktsioneerimist jälgides ja seda opereerides – palju mõelnud. Lõpuks kirjutasin ma juhtunu selle arvele, et aju on tõeliselt erakordne mehhanism – erakordsem, kui me isegi arvata oskame.
Nüüd mõistan, et tõeline vastus sellele küsimusele on palju sügavam. Ometi pidin ma oma elus ja vaadetes läbima täieliku metamorfoosi, et selle arusaamiseni jõuda. See raamat räägib nendest sündmustest, mis minu arvamust selles küsimuses muutsid. Juhtunu veenis mind, et ükskõik kui vapustav mehhanism meie aju ka poleks, polnud see üldsegi mu aju, mis tollel päeval mu elu päästis. See, mis tol hetkel, kui Chucki langevari avanema hakkas, minus tööle hakkas, oli teine, hoopis sügavam osa minust. Osa, mis suutis nii kiiresti tegutseda sellepärast, et seda ei kammitse aeg, aju ja keha.
Õigupoolest oli see seesama osa minust, mis minus lapsena taevaigatsust tekitas. See pole mitte ainult meie kõige targem, vaid ka kõige sügavam osa, kuid vaatama sellele polnud ma enamiku oma täiskasvanuelust suutnud sellesse uskuda.
Aga nüüd ma usun ning järgnevad leheküljed selgitavad miks.
Ma olen neurokirurg.
Ma lõpetasin 1976. aastal Põhja-Carolina Ülikooli Chapel Hillis, kus ma õppisin keemiat. Arstikraadi sain ma Duke’i Ülikooli meditsiinikoolist 1980. aastal. Üheteistkümne Duke’is, Massachusettsi üldhaiglas ja Harvardis veedetud meditsiinikooli ja residentuuri aasta jooksul keskendusin ma neuroendokrinoloogiale, mis uurib närvi- ja sisenõresüsteemi ehk näärmete omavahelisi suhteid, mis eraldavad hormoone ja juhivad suurt osa meie organismi talitlusest. Kaks aastat nendest üheteistkümnest uurisin ma seda, kuidas ühe ajuosa veresooned reageerivad patoloogiliselt sellele, kui sinna aneurüsmist verd jookseb – see on sündroom, mida nimetatakse tserebraalseks vasospasmiks.
Pärast seda, kui ma olin tserebrovaskulaarse neurokirurgia teadlasvahetuse raames Suurbritannias Newcastle-Upon-Tyne’is, olin ma viisteist aastat Harvardi meditsiinikoolis kirurgia dotsent ja spetsialiseerusin neurokirurgiale. Nende aastate jooksul opereerisin ma lugematut arvu patsiente, kellest paljud kannatasid raskete ja eluohtlike ajuhaiguste all.
Suurem osa mu teadustööst on seotud progressiivsete kõrgtehnoloogiliste protseduuride arendamisega, nagu näiteks stereotaktilise kiiritusravi tehnoloogia, mis võimaldab kirurgidel juhtida radiatsioonikiiri täpselt konkreetsete sihtmärkide peale ajus ilma lähedal asuvaid piirkondi kahjustamata. Ma aitasin arendada ka magnetresonantstomograafial põhinevaid protseduure, mis mängivad tähtsat rolli raskesti ravitavate ajuprobleemide puhul, nagu kasvajad ja vaskulaarhaigused.
Nende aastate jooksul kirjutasin ja olin kaasautoriks rohkem kui 150 peatükile ja artiklile eelretsenseeritud meditsiiniajakirjades ja tutvustasin oma uurimuste tulemusi enam kui 200 meditsiinikonverentsil üle maailma.
Ühesõnaga ma pühendasin ennast teadusele. Minu kutsumus oli aidata ja ravida inimesi kaasaja meditsiini vahendite abil ning õppida tundma inimkeha ja – aju talitlust. Ma olin äraütlemata õnnelik, et olin oma kutsumuse leidnud. Lisaks sellele oli mul kaunis abikaasa ja kaks armsat last ning kuigi ma olin nii mõneski mõttes abielus oma tööga, ei jätnud ma oma perekonda hooletusse ning pidasin neid teiseks suureks õnnistuseks oma elus. Ma olin mitmes mõttes väga õnnelik mees ja ma teadsin seda.
Aga 10. novembril 2008, kui ma olin 54-aastane, pööras õnn mulle selja. Mind tabas haruldane haigus, mis mind seitsmeks päevaks koomasse viis. Selle aja jooksul oli kogu mu neokorteks – aju välimine pind, mis meist inimese teeb – inaktiveeritud. Välja lülitatud. Põhimõtteliselt olematu.
Kui sul pole töökorras aju, pole sind ennast ka olemas. Neurokirurgina olin ma aastate jooksul kuulnud mitmeid lugusid inimestelt, kes olid pärast südame seiskumist kogenud veidraid asju: lugusid reisidest müstiliselt kaunitele maastikele, surnud sugulastega suhtlemisest ja isegi kohtumistest Jumala endaga.
Need on kahtlemata toredad lood, kuid minu arvates olid need kõik puhtalt fantaasia vili. Mis põhjustas neid ebamaiseid kogemusi, mida inimesed pärast sedasorti üleelamisi sageli kirjeldasid? Ma ei väitnud, et tean vastust, kuid ma teadsin seda, et need kogemused olid ajupõhised. Kogu meie teadvus on ajupõhine. Kui sul pole töötavat aju, ei saa sa teadvusel olla.
Seda sellepärast, et aju on see masin, mis teadvuse üldse tekitab. Kui masin rikki läheb, kaob ka teadvus. Ükskõik kui tohutult keerulised ja müstilised ajuprotsessid ka poleks, kogu asja tuum on just täpselt nii lihtne. Tõmba juhe seinast välja ja televiisori pilt kaob. Etendus lõppeb vaatamata sellele, kui palju sa seda nautisid.
Või vähemalt nii arvasin ma enne, kui mu enda aju kokku jooksis. Kui ma koomas olin, siis mu aju mitte ei töötanud valesti, vaid see ei töötanud üldse. Ma usun nüüd, et just seetõttu oli minu surmalähedane kogemus (SLK) nii sügav ja intensiivne. Paljud sellised kogemused leidsid aset siis, kui inimese süda mõneks ajaks seisma jäi. Sellistel juhtudel on neokorteks ajutiselt välja lülitatud, kuid tavaliselt pole see väga kahjustunud, juhul kui umbes nelja minuti jooksul suudetakse kardiopulmonaarse elustamise või südametegevuse taaskäivitamise kaudu taastada hapnikurikka vere ringlemine. Aga minu puhul oli neokorteks täiesti rivist väljas. Ma tunnetasin teadvuse maailma, mis eksisteerib täielikult väljaspool füüsilise aju piire.
See, mis ma läbi elasin, oli mõnes mõttes täiuslik surmalähedaste kogemuste keeristorm. Praktiseeriva neurokirurgina, kes on aastakümneid aju teaduslikult uurinud ning operatsioonisaalis sellele ka käed külge pannud, olin ma tavalisest paremal positsioonil, et hinnata mitte ainult minuga juhtunu tõelisust, vaid mõista ka seda, milliseid järeldusi selle põhjal võib teha.
Need järeldused on kirjeldamatult vapustavad. Minu kogemus näitas mulle, et keha ja aju surm pole teadvuse lõpp; et inimkogemus jätkub ka haua taga. Ja mis veelgi olulisem – see jätkub Jumala pilgu all, kes armastab meid kõiki ja hoolitseb igaühe eest ning näitab, kuhu universum ja kõik inimesed selle sees lõppkokkuvõttes teel on.
Koht, kus ma käisin, oli tõeline. Tõeline sellisel moel, millega võrreldes elu, mida me siin ja praegu elame, tundub täiesti unenäoline. Ometi ei taha ma öelda, et ma ei väärtustaks elu, mida ma praegu elan. Õigupoolest väärtustan ma seda rohkem kui eales varem. Ma väärtustan elu, sest nüüd näen ma seda selle tõelises kontekstis.
Siinne elu pole mõttetu, kuid vähemalt lõviosa ajast ei suuda me seda siin olles näha. See, mis minuga koomas olles juhtus, on kahtlemata kõige tähtsam lugu, mida ma eales rääkinud olen. Siiski pole seda lugu lihtne rääkida, sest see läheb tavaarusaamadega vastuollu. Ma ei saa oma lugu tervele ilmale kuulutada. Ometi põhinevad mu järeldused oma kogemuste meditsiinilisel analüüsil ning minu teadmistel ajuteaduse ja teadvuse uurimise keerukatest kontseptsioonidest. Kui ma mõistsin, millise tõeni mu rännak mind suunas, teadsin ma, et ma pean selle loo ära rääkima. Minu elu ülesandeks sai seda õigesti teha.
Ma ei taha sellega öelda, et ma olen oma meditsiinilise töö ja neurokirurgi karjääri unarusse jätnud, kuid nüüd, kui mulle on langenud osaks au mõista, et meie elu ei lõppe keha või aju surmaga, leian ma, et minu kohustus ja kutsumus on inimestele rääkida, mida ma väljaspool oma keha ja seda maailma nägin. Ma olen eriti innukas oma lugu rääkima inimestele, kes on sarnaseid lugusid varem kuulnud ja tahtnud neid uskuda, kuid pole siiani suutnud neid jutte täielikult mõista.
Minu