Tõendid taeva olemasolu kohta. Eben Alexander, MD
Читать онлайн книгу.
halveneva neuroloogilise seisundiga nagu mina, jääb ellu vaid 10 protsenti õnnelikke. Ometi on ka nende õnn piiratud, sest paljud veedavad ülejäänud elu vegetatiivses seisundis.
Kuigi dr Potter ei kahtlustanud E. coli meningiiti, arvas ta, et tegemist on mingisuguse põletikuga ajus ning ta otsustas teha lumbaalpunktsiooni. Samal ajal, kui ta palus ühelt õelt, et ta lumbaalpunktsiooni kandiku tooks ja mind protseduuriks ette valmistaks, viskus mu keha järsku kanderaamilt üles, justkui oleksin ma elektrišoki saanud. Olles leidnud endas uut energiat, lasin ma kuuldavale pika ahastava oige, tõmbasin oma selja kaardu ning vehkisin kätega ringi. Mu nägu oli punane ning veenid mu kaelal oli metsikult paisunud. Laura kutsus endale abilisi ning varsti püüdsid mind protseduuri jaoks kinni hoida algul kaks, siis neli ning lõpuks kuus põetajat. Nad surusid mu keha looteasendisse, samal ajal kui Laura mulle rahusteid manustas. Lõpuks õnnestus neil mind piisavalt liikumatuna hoida, et süstal selgroo allosasse sisestada.
Bakterirünnaku korral läheb keha kohe üle kaitserežiimile ning saadab valgete vereliblede löökrühma nende põrnas ja luuüdis asuvates kasarmutest sissetungijatega võitlema. Nemad on esimesed ohvrid suures rakusõjas, mida peetakse iga kord, kui bioloogilised võõrkehad kehasse tungivad, ja dr Potter teadis, et muudatused liikvori läbipaistvuses olid põhjustatud minu valgetest verelibledest.
Dr Potter kummardus ettepoole ja jälgis manomeetrit ehk läbipaistvat vertikaalset tuubi, millesse liikvor eraldub. Laura esimeseks üllatuseks vedelik mitte ei tilkunud, vaid lausa purskus tuubi ohtlikult kõrge rõhu tõttu. Teiseks üllatas teda vedeliku väljanägemine. Juba väiksemgi läbipaistmatu kübe oleks talle märku andnud, et ma olen suures hädas. Vedelik, mis manomeetrisse purskus, oli veniv ja valge, õrna rohelise varjundiga.
Minu seljaajuvedelik oli mäda täis.
3. TÜHJALT KOHALT
Dr Potter kutsus kohale nakkushaiguste spetsialist dr Robert Brennani, kes oli tema kolleeg Lynchburgi üldhaiglas. Oodates proovide vastuseid kõrval asuvast laborist, kaalusid nad kõiki diagnostilisi võimalusi ja teraapilisi valikuid.
Samal ajal, kui minu proovide vastused üksteise järel tagasi jõudsid, oigasin ja vingerdasin ma ikka kanderaami rihmade all. Ülevaade minu seisukorrast aga tegi arstid veelgi nõutumaks. Nii-öelda Grami värvimine (keemiline test, mis sai oma nime Taani arsti järgi, kes leiutas meetodi, mille põhjal liigitatakse ründavaid baktereid kas Gram-negatiivseteks või Gram-positiivseteks) näitas Gram-negatiivseid kepikesi, mis oli äärmiselt ebatavaline.
Samal ajal näitas kompuutertomograafia (KT) uuring, et mu ajukelmed on ohtlikult tursunud ja põletikulised. Minu hingetorru paigaldati intubatsioonitoru, mille abil sai hingamisaparaat minu eest hingata – täpselt kaksteist hingetõmmet minutis – ning mu voodi kõrvale pandi püsti monitoride armee, mis salvestas kõiki liikumisi kehas ja ajus, mis oli nüüdseks vaid sammu kaugusel täielikust hävingust.
Enamik nendest vähestest täiskasvanutest, kes igal aastal spontaanselt (see tähendab mitte ajuoperatsiooni või raske peatrauma tulemusena) E. coli bakteriaalsesse meningiiti nakatuvad, haigestuvad sellesse mõnel kindlal põhjusel, näiteks immuunsüsteemi puudulikkuse tõttu (mis on sageli põhjustatud HIVnakkusest või AIDSist). Kuid minu puhul ei suudetud tuvastada ühtegi tegurit, mis mind haigusele vastuvõtlikuks oleks teinud. Teist tüüpi bakterid võivad meningiiti põhjustada ka nii, et need tungivad sisse kõrvuti asuvatest põskkoobastest või keskkõrvast, kuid mitte E. coli. Liikvori piirkond on ülejäänud kehast niivõrd eraldatud, et see pole võimalik. Kui selgroogu või koljusse pole kirurgilisel teel viidud mingeid vahendeid (kui neurokirurg pole paigaldanud aju süvastimulaatorit või šunti), pole sellistel bakteritel nagu E. coli, mis tavaliselt elutsevad soolestikus, sellele piirkonnale lihtsalt juurdepääsu. Ma olin paigaldanud sadu ajušunte ja – stimulaatoreid ning kui mulle oleks võimalus antud, oleksin ma oma hämmeldunud arstidega nõustunud, et kui lihtsustatult öelda, põdesin ma haigust, millesse oli minu olukorras põhimõtteliselt võimatu haigestuda.
Suutmata täielikult aktsepteerida seda, millele tõendusmaterjalid testide tulemuste näol viitasid, helistasid mu kaks arsti teiste suuremate meditsiinikeskuste nakkushaiguste ekspertidele. Nad olid kõik nõus, et testide tulemused viitasid vaid ühele võimalikule diagnoosile.
Ometi polnud tühjalt kohalt raskekujulisse E. coli bakteriaalsesse meningiiti haigestumine ainus veider meditsiiniline saavutus, millega ma oma esimesel haiglapäeval hakkama sain.
Viimastel hetkedel enne EMOst lahkumist ning pärast kahte pikka tundi kõrihäälset loomalikku ulgumist ja oigamist jäin ma järsku vait. Seejärel, justkui imeväel, tõin ma kuuldavale kolm sõna. Neid kristallselgeid sõnu kuulsid kõik arstid ja õed, samuti Holley, kes seisis paar sammu eemal teisel pool kardinat.
„Jumal, aita mind!“
Kõik tormasid kanderaami juurde. Selleks hetkeks, kui nad minuni jõudsid, olin ma täielikult kontaktivõimetu. Ma ei mäleta midagi EMOs veedetud ajast ega nendest kolmest sõnast, kuid need olid viimased sõnad – järgmise seitsme päeva jooksul ei öelnud ma midagi.
4. EBEN IV
Minu seisund läks üha halvemaks. Normaalse terve inimese glükoositase liikvoris (CSF) on umbes 80 milligrammi detsiliitri kohta. Raskesti haige inimese glükoositase, keda ähvardab suremine bakteriaalsesse meningiiti, võib olla kuni 20 mg/dl.
Minu CSF glükoositase oli 1. Glasgow koomaskaala skoor oli mul kaheksa 15st, mis viitas raskele ajuseisundile, ning järgneva paari päeva jooksul halvenes minu seisund veelgi. Minu APACHE II näitaja (ehk akuutse füsioloogia ja krooniliste tervisehäirete hinnang) oli 18 võimalikust 71st, mille kohaselt oli mul 30 % võimalus haiglasoleku ajal surra. Võttes arvesse, et mul diagnoositi äge Gram-negatiivne bakteriaalne meningiit ning minu neuroloogilised näitajad halvenesid kiiresti, oli mul EMOsse jõudmise hetkel tegelikult parimal juhul vaid 10%ne võimalus haiglast eluga pääseda. Kui antibiootikumid mõjuma ei hakka, kasvab suremuse protsent järgneva paari päeva jooksul püsivalt, kuni jõuab ümberlükkamatu 100%ni.
Arstid pumpasid mu keha kolme tugevat veenisiseselt manustatavat antibiootikumi täis, enne kui mind mu uude koju saatsid, milleks oli EMOst korrus kõrgemal asuv intensiivravi osakonna suur erapalat number 10.
Kirurgina olin ma selles osakonnas mitmeid kordi viibinud. Nendesse palatitesse paigutatakse kõige haigemad patsiendid – inimesed, kes on vaid paari sentimeetri kaugusel surmast –, et meditsiinitöötajad saaksid korraga nende kallal toimetada. See on imeline vaatepilt – meeskond, kes võitleb kooskõlastatult patsiendi elu eest olukorras, kus kõik šansid on nende vastu. Olin nendes ruumides tundnud nii tohutut uhkust kui ka kibedat pettumust, olenevalt sellest, kas patsient, kelle eest me võitlesime, jäi ellu või pudenes läbi meie sõrmede.
Dr Brennan ning teised arstid püüdsid Holley juuresolekul võimalikult optimistlikud olla. Olukord aga ei jätnud optimismiks absoluutselt ruumi. Tõde oli see, et väga tõenäoliselt ma suren üsna varsti. Ja isegi kui ma jään ellu, suudaks minu aju rünnanud bakterid ilmselt ära tarbida piisavalt suure osa minu ajukoorest, et seada ohtu igasugune kõrgemat sorti ajutegevus. Mida kauem ma koomas viibisin, seda tõenäolisem oli, et ma veedan kogu oma ülejäänud elu kroonilises vegetatiivses seisundis.
Õnneks ei tulnud mulle appi mitte ainult Lynchburgi üldhaigla töötajad, vaid ka paljud teised inimesed. Meie naaber ja episkopaalse kiriku pastor Michael Sullivan jõudis EMOsse tund aega pärast Holleyt. Kui Holley koduuksest välja jooksis, et kiirabi järel haiglasse sõita, helises tema mobiiltelefon. See oli tema pikaaegne sõber Sylvia White. Sylvia oskas kuidagi alati ära tunnetada selle hetke, kui inimese elus leidsid aset tähtsad sündmused. Holley oli veendunud, et ta on sensitiiv (mina jäin alati turvalisema ja mõistlikuma seletuse juurde, et ta on lihtsalt väga osav arvaja). Holley viis Sylvia asjade seisuga kurssi ning nad helistasid mu lähimatele sugulastele: nooremale õele Betsyle, kes elas meie lähedal, teisele õele Phyllisele, kes oli oma 48-aastaga meist noorim ning elas Bostonis, ning õele Jeanile, kes oli meist kõige vanem.
Sellel esmaspäeva hommikul sõitis Jean parasjagu oma kodust Delaware’ist läbi Virginia lõunasse. Täiesti juhuslikult oli ta teel meie ema juurde,