Tugitoolitšempioni eined. Contra
Читать онлайн книгу.
Eesti suusataja oli jõudnud kuldmedalini!!! Andrus ise jäi selle juures üsna vaoshoituks, temasse ei ole lihtsalt programmeeritud ülevoolavaid rõõmuhõiskeid, saltosid, bravuurikaid avaldusi ja muud säärast. Temal olid käed taeva poole ja leebe naeratus näol, aga meie teleka ees (paljud ka tribüüni peal, sest Lahti on ikkagi peaaegu kodukant), me hullusime ja hullasime. Meie lemmikala, mida olime kakskümmend seitse aastat andunult jälginud, tõi meile kuldmedalivõitja.
1. Andrus Veerpalu (Eesti) 1:14.17,9
2. Frode Estil (Norra) 1:14.18,1
3. Mihhail Ivanov (Venemaa) 1:14.49,1
4. Erling Jevne (Norra) 1:14.57,2
5. Odd-Bjørn Hjelmeset (Norra) 1:15.15,7
6. Mathias Fredriksson (Rootsi) 1:15.21,5
Uus staadion Lillekülas – meeldejääv avapauk
Et uut jalgpallistaadioni on vaja, see oli selge. Vanal staadionil Kadriorus juhtus ju ka selline nali. 1998. aasta maailmameistrivõistluste valikmängude ajal hakkas Eesti tasapisi välja rabelema olukorrast, kus 0:2 kaotust tugeva meeskonna vastu peeti kiiduväärt tulemuseks. Ei, juba pidid ka suured vutiriigid meiega ettevaatlikud olema ja mitte midagi juhuse hooleks jätma.
Niisiis, šotlased hakkasid norima, ei, mis, nad lõpuks keeldusidki meil mängimast, sest valgustus staadionil ei olevat piisav. Mäng viidi neutraalse pinna peale, Monacosse, ja seal said šotlased palga enda virisemise eest. 0:0 viik oli Eesti jaoks tookord pisut võidumaiguline.
Ise jõudsin Kadrioru staadionil käia vaatamas üht valikmängu. See oli Portugali vastu aastal 2000 ja kaotus tuli 1:3, aga eestlaste auvärav ei jätnudki asjast väga õnnetut muljet. Lisaks oli lõbus tribüünidel toimuv. Keegi müüs omavalmistatud pilalehte, kus olid Eesti-Portugali mänguga seotud naljauudised. Seda jätkus üksikutele, üle õla loetud pealkiri „Eesti naine: ma nikkusin Luis Figot” olnuks nagu hilisema Iglesiase-Aneti saaga paroodia. Kui Portugal oli enda väravad ära löönud, hakkas publik, ehkki pisut mõru muigega, aga siiski nalja viskama. Kui Luis Figo sai palli, karjus keegi talle selges eesti keeles: „Figo, sulle on telefon!”
Kuigi kogu Lilleküla staadioni infrastruktuur loodetud ajaks vist valmis ei saanud, oli hädavajalik olemas. Esimesele mängule, valikmängule Hollandiga, läks meie koondis vastu üsna heas seisus. Kohustuslikud võidud Andorra vastu olid kirjas, kuigi need ei tulnud kergelt. Eesti ja Andorra valikmängud on üldse väga pingelised olnud, suured võidud pärinevad sõprusmängudest. Siiski on üheksast mängust Andorraga kirjas üheksa võitu.
Aasta algusest viik Küprosega võõrsil, ja sõprusmängude viigid Egiptuse ja Soomega – ei ole midagi halba öelda. Ometigi ei julgenud vist keegi mõelda, et Hollandi vastu on mingeidki lootusi. Kuigi ehk meie värske hollandlasest peatreener Arno Pijpers tunneb hollandlasi nii hästi, et leiab mingi võtme? Enne mängu Hollandiga tuli meelde ka anekdoot, kuidas Kolumbia-Hollandi mäng jäi ära, sest hollandlased suitsetasid platsi pealt ära kõik rohu ja kolumblased tõmbasid ära kõik triibud. Aga see vist polegi päris spordinali.
Igatahes kõlas mängu avavile ja Holland tahtis mõistagi väravat lüüa – surve oli kõva. Ei tea, kas nad teadsid, et neil on võimalik lüüa esimene valikmängu värav uuel staadionil. Küllap teadsid. Aga seda nad ei teadnud ega julgenud kõige karmimates košmaarideski ette näha, et neil jääb see rõõm maitsmata. Üle tunni aja vastu pidanud Eesti koondis pääses rünnakule ja Oper põrutas 1:0. Oli toimunud midagi uskumatut. Tantsisin teleka ees, käed taeva poole, ja ei suutnudki enne maha istuda, kui mõne minuti pärast löödud vastuvärav maa peale tagasi tõi. Eh, palju pole jäänud, ehk siiski suudetakse veel paarkümmend minutit vastu pidada. Peeti vastu … kuni Operi ilusööt leidis Zelinski jala ja see põrutas palli nii välkkiirelt lati alla, et väravavaht ei jõudnud õigesti reageeridagi. Mängu lõpuni oli veel vähem aega ja Eesti juhtis uuesti. Ja ometi ei suudetud kaitset piisavalt betoneerida. Ja hollandlased sudisid selle viigivärava ära ning 90. minutil tuli ka nende võiduvärav, mis oli suur ehmatus, võiks öelda pettumus. Meie mehed olid šokis … Vabandust, Taavi Rähn, sa oled suurepärane kaitsja, aga kõige eredamalt jääd meelde selle tagasisöödu pärast, mille sa läbi lasid ja mis aitas hollandlastel vormistada lõpuseisuks 4:2. Ja selles on süüdi eelkõige Marko Kaljuveer, kes kiljus: „Taavi Rähn! Mida teeb Taavi Rähn?!” Ah, selge see, et iga kõva mees on mõne lolli söödu teinud, healt kohalt mööda põrutanud, penalteid nurjanud ja nii edasi. Olulisem on ikkagi, et sellest mängust alates ei olnud Eesti vutikoondise jaoks enam ilusaid kaotusi olemas.
65. Oper, 76. Zelinski – 68. De Boer, 82., 90. Van Nistelrooy, 90. Kluivert
Erki Nool – kaotajate maailmarekordimees!
2001. aastal Edmontoni kergejõustiku maailmameistrivõistluste eel oli Erki Noole nimi endiselt kõigi Eesti spordisõprade huulil. Erki alustaski võimsalt, reporteritel tasus arvestada uue Eesti rekordiga; senine rekord oli iseenesest nii võimas kui 8742. Aga Tomás Dvořák haaras võimsa kaugushüppega liidrikoha ja püsis kogu aeg sammukese Erkist ees.
Kuigi avapäeva võitis inglane Dean Macey, teadsid punktitabelitargad eesti reporterid, et tema ei mängi kõige esimest viiulit, kuigi võitis lõpuks mäekõrguse eduga pronksi. Täitsa huvitav, kas teiste maade reporterid ajavad ka terve kümnevõistluse aja punktitabelis näpuga järge ja teavad pidevalt, mis punktisumma peale keegi läheb – nii nagu seda on teinud või teevad Toomas Uba ja Helar Osila. Mina ei ole seda kunagi suutnud, kuigi igasugust statistikat ma pigem armastan.
Teine päev. Sama kindlalt, kui Erki liikus medali poole, liikus kuld eest ära. No on ikka nöök. Nii hea võistlus ja kulda ei saa! Lootsin muidugi, et Dvořák kuskil ebaõnnestub. Ei ole küll ilus teistele halba tahta, aga ma õigustan ennast – keegi peab ju kaotama. Ja seekord oli hõbemedal kaotus, sest nii hea tulemusega ei olnud keegi ühelgi võistlusel teiseks jäänud. Kuid Eesti rekordiga medal võita on ilus saavutus. Ja rõõmustama peab iga kord, kui keegi teeb suurel tiitlivõistlusel Eesti rekordi. Rõõmustada tuleb ka iga oma sportlase kvalifikatsiooninormi ületamise või eeljooksust edasijõudmise üle. Kellel ainult medalivõit suunurgad ülespoole kisub, see peaks endaga midagi ette võtma. Kas või spordi vaatamisest tervise huvides loobuma.
1. Tomás Dvořák (Tšehhi) 8902 (10,62 – 8.07 – 16.57 – 2.00 – 47,74 – 13,80 – 45.51 – 5.00 – 68.53 – 4.35,13)
2. Erki Nool (Eesti) 8815 (10,60 – 7.63 – 14.90 – 2.03 – 46,23 – 14,40 – 43.40 – 5.40 – 67.01 – 4.29,58)
3. Dean Macey (Suurbritannia) 8603
4. Attila Zsivóczky (Ungari) 8371
5. Lev Lobodin (Venemaa) 8352
Korvpalli kuldse ajastu lõpp
Kohe, kui ma hakkasin spordi vastu huvi tundma, sain teada, et korvpall on eestlastele au ja uhkus, aga just sel ajal viskles Tallinna Kalev Nõukogude Liidu esiliigasse püsimajäämise eest. Võrkpall käis samal ajal kõrgliigas ära, tõsi küll, ilma pikemalt kanda kinnitamata.
Aga siis asus Tallinna Kalevit, sisuliselt Eesti koondist, juhtima Jaak Salumets ja peagi murti suure mürinaga kõrgliiga uksest sisse. See oli meie õige koht.
Ärkamisaega kabinettides ja tänavatel saatis edukalt ka korvpall.
Ma ei mäleta täpselt aastat, aga Tallinna Kalevi võit Moskva AKSK (Armee Keskspordiklubi) üle oli midagi sellist, et ma hüppasin teleka tagant püsti ja jooksin kõva tempoga õues ümber põllu, muidu vist oleksin suurest elevusest lõhki läinud. Mäletan, nagu oleks Kalev tookord CSKA-d (nagu sama klubi praegu rohkem tuntakse) võitnud koguni kaks päeva järjest.
Eriliselt on tollest ajast