Tugitoolitšempioni eined. Contra
Читать онлайн книгу.
oli tunne, nagu oleks ise millegi võimsaga hakkama saanud. Väga tihti ma, maapoiss, siiski Tallinna mängule ei trehvanud.
1991. aastal jõudis vabadusenõudmise möll haripunkti. Jaanuaris tapeti Riias ja Vilniuses meeleavaldustel inimesi. Gruusia ja Leedu meeskonnad loobusid Nõukogude Liidu spordisüsteemis osalemast. Läti ja Eesti jätkasid, vähemalt korvpallis, ja selles sogases vees püüdis Kalev kõige suurema kala. Tõsi küll, algus oli niivõrd kobav, et Krasnodari Impulsi ja Saratovi Avtodorožniku edestamiseks tuli väidetavalt Moskva Dünamo mehed ära osta. Playoff’is enam probleeme ei olnud.
Eesti meeskond säras ka kaks aastat hiljem, juba iseseisva riigi koondisena Euroopa meistrivõistlustel – kuues koht oli võimas. Ma olin sel ajal sõjaväes, Koidula piiripunktis sattusin nägema udust mustvalget pilti Eesti korvpalli ajaloo ehk ühest uhkemast võidust. Alistati Saksamaa, kes hiljem murdis välja finaali ja sealgi pidid venelased nende ühepunktist paremust tunnistama.
Seejärel läksid mitmed Euroopa meistrivõistlused mööda nii, et finaalturniirile ei jõutud, see läks korda alles sajandi- ja aastatuhandevahetusel. 2001. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril oli Eesti esindatud. Aga kui ei oleks olnud 58:113 kaotust Jugoslaaviale, poleks finaalturniirist suurt midagi meenutada. Vanad enam ei jõudnud ja noored veel mitte, ja ka järgnenud kümne aasta jooksul Eesti korvpallis erilisi imesid ei olnud. Kuigi veel 2001. aasta sügisel võeti järgmiste Euroopa meistrivõistluste valikturniiri mängus vägev 63:59 võit Prantsusmaa üle, järgnes sellele rohkem kaotusi ja isegi Ungari jäi lõpptabelis ettepoole.
Huvi korvpalli vastu hoiavad peamiselt vaid Kalevi ja Rocki finaalseeriad. Aga meie korvpall on varemgi mõõnanud, nii et küll kord tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta, küll siis Kalev jõuab koju ja nii edasi.
Eesti-Saksamaa 71:92
Eesti-Jugoslaavia 58:113
Eesti-Horvaatia 69:81
Finaal: Jugoslaavia-Türgi 78:69
Sport ja poliitika – kes neid jõuaks lahuta
Idealist mõtleb, et väga labane on sporti kui kaunist kunsti poliitikaga siduda. Aga mis ei ole poliitika? Poliitika seegi, kui Vana-Kreeka olümpiamängude ajaks sõjad katkestati.
Poliitika sekkus tugevasti juba siis, kui ma olin hakanud tasapisi tutvuma sporditandritel toimuvaga. Kümneaastasena ei saanud ma üldse aru, mis toimub, propaganda mõjul olin tol ajal veel üsna Lenini- ja nõukameelne ning uskusin, mida lehed kirjutavad – et tõesti sotsialismimaade (sealhulgas Eesti) sportlaste julgeolekut ei suudeta tagada ja sellepärast „me” ei saa Los Angelese olümpiale sõita.
Mäletan, et teleülekannete puudumine olümpiast jättis mind üsna külmaks, mul polnud veel tekkinud harjumust, et mingeid võistlusi peab telekast kindlasti vaatama. Ka tolle aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi vaatasin veel küllalt pisteliselt. Lisaks rõõmustasid mind sotsialismimaade korraldatud alternatiivvõistlused olümpia paiku. Družba 84 tulemused paistsid hulga vägevamad. Ma ei mäleta tegelikult, kas sellest teleülekandeid oli ja kas seal võisteldi ka tehnikaspordialadel (motikate ja vormelite ringrajasõit, milles Eesti – NSV – oli sotsialistlike riikide hulgas väga kõva tegija).
Huh, neli aastat hiljem olin jõudnud juba värvi vahetada, sain aru, mis selles suures impeeriumis tõeliselt toimub. Õnneks hakkas see läbi saama ja spordivõidud olid toona rahva eneseteadvuse tõstmisel väga olulised. Iga olümpiamedal, kas või Nõukogude Liidu koondises (Tiit Sokk), andis põhjust uhkemalt sinimustvalget lehvitada. Juba mainitud korvpallivõit Moskva AKSK üle tekitas lootust, et see armee polegi päriselt võitmatu.
Aga eriti uhke, nagu patriootilises filmis, oli tollal üks Eestis toimunud velotuur. Seda kanti telekast üle. Google’ist sain vihjeid, mis lubavad arvata, et see oli Sõpruse-nimeline velotuur 1988. aastal. Osavõtjate hulgas oli nii Nõukogude Liit kui ka Eesti (ilmselt veel Eesti NSV nime all). Individuaalarvestuses juhtis võistlust keegi eesti sportlastest – ehk oli see Riho Suun? Järjekordsel etapil sai paarikümnemeheline grupp eest ära, vahe jälitajatega järjest suurenes. Ühel hetkel hakati kokku lugema, keda kui palju grupis on. Eestlasi kolm. Teisi kaks või vähem. Aga iga etapi kolm paremat aega läksid võistkondlikku arvestusse. Tagumise grupi ees sõitsid üldarvestuses kõrgeid kohti püüdvad eestlased, ka võistluste liider. Loksusid seal eesotsas ja pidurdasid gruppi kõigest jõust. Ma ei mäleta, kui suureks see vahe venis, aga viimastel etappidel keegi enam ohtlikuks ei saanud. Eesti võitis Nõukogude Liidu sellise eneseohverduse ja samas kavala taktika tulemusel. Kas see oli algusest peale planeeritud, ei tea. Igatahes sellest hetkest oli Eesti minu jaoks vaba ja 20. august 1991 enam nii erilisi emotsioone ei tekitanudki.
Aga Eesti heitlused Venemaa vastu ükskõik mis spordialal on jäädavalt erilised ja võidud Venemaa üle kõige magusamad. Siin ei ole midagi uut – kõik naabrid, kes kunagi sõjatandril nagistanud ja teise poolt anastatud olnud, tunnevad sedasama. Soome-Rootsi, Inglismaa-Prantsusmaa, Inglismaa-Argentina, USA-Iraan, Nicaragua-Honduras ja nii edasi. Igaüks võib seda loetelu jätkata, sest selliseid printsipiaalseid vastasseise leiab igast ilmanurgast.
Eks sport ongi hea nende pingete mahalaadimiseks, millest muidu ei saaks teisiti lahti kui duellile kutsudes, naabrile sõda kuulutades.
Kord oli Nõukogude Liidu koondisse pääsemine eesti sportlastele unistus, mida tihtipeale kärbiti spordiväliste vahenditega. Eesti riigi algusaastatel oli skeptikuid, kes arvasid, et kui Nõukogude treeninglaagrites karastunud sportlased loobuvad, ei suuda me enam uusi tippe kasvatada. Õnneks teevad nende ridade kirjutamise ajal ilma juba paljud, keda nõukaajal veel maamuna pealgi polnud. Elagu Eesti!
2002
Suur suusatalv. Suur suusamaa
Eh, aga ei alanud see talv midagi nii kenasti. Tuli pommuudis, mille peategelane oli meie suurlootus Kristina Šmigun, veel hulga suurem lootus kui neli talve tagasi – oli ju vahepeal tulnud kaks medalit Ramsaust ja kaks talve tagasi oli Kristina peaaegu võitnud maailma karikavõistlused. Veel enne viimast sõitu oli võimalus olemas. Samast talvest oli ette näidata ka karikavõistluste etapivõit.
Vahepalana veel: Kristina esimest etapivõitu Nové Me˘stos ma ei näinud üsna ajuvabal põhjusel, mul lihtsalt läks meelest vaadata või ei pannud ma tähele, et see on saatekavas. Käisin veel viimaseid nädalaid Urvaste postkontoris tööl, aga tööpäev algas piisavalt hilja, nii et ma oleks jõudnud võistluse ära vaadata. Kontoris siis külamees Lukka Eedu ütles mulle, et selline asi on juhtunud. Kes teab, kas ma esmalt uskusingi.
Aga 2002. aastal tuli veel uskumatum uudis paar nädalat enne olümpiat. Kristina on andnud positiivse dopinguproovi. Seda oli võimatu uskuda. Vahepeal oli küll mõni eesti sportlane dopinguküttidele vahele jäänud, aga Kristina … Ta oli kuidagi eriti omaks saanud, olin ma ei teagi mis aastast erilise hoolega jälginud, kuidas tal juba plikapõlves võidud tulid. Nii tahtsin uskuda, et see pole tõsi. Oli veel väike võimalus, B-proov. Nädal hiljem selguski, et see on puhas. Aga kui palju närvirakke kulutas eelkõige Kristina ise! Siis oli ikka hing täis, et kes see üldse lekitas A-proovi tulemuse, kui lõplik vastus selgub B-proovist.
Nagu oligi karta, röövis tõestamine, et ta ei ole kaamel, Kristinalt jõuvarusid ja teist olümpiat järjest pidi maailmameistrivõistluste hõbe, maailma karikavõistluste hõbe ja kuue karikavõistluste etapi võitja leppima tagasihoidlike tulemustega. Kohad esikümne lõpuosas ei olnud selle tüdruku jaoks enam midagi erilist.
Vorm ei jäänud siiski tulemata ja karikavõistluste etapp väga klassikalises paigas – Lahtis – nädal pärast olümpiat tõi järjekordse etapivõidu. Aga teadagi, ajalukku kirjutatakse kuldsete tähtedega kõigepealt ikkagi need, kes on edukad olnud tiitlivõistlustel.
Salt Lake Cityst tuli Eesti-Estonia siiski lipp kõrgel.
12. veebruar 2002. Asusime võistlust vaatama Räpinas ühikatoas kodust kaasa võetud väikesest telekast. Mu abikaasa Räpina-sesside sisse olid siiamaani jäänud Erki Noole olümpiavõit ja New Yorgi kaksiktornide varisemine. Milline sündmus siis seekord ees ootab?
Ei