Tugitoolitšempioni eined. Contra
Читать онлайн книгу.
aega kui tavaliselt kõndides. Hilinesin tund aega, mis tähendas, et koju jõudes algas just teine poolaeg. Rootslased olid esimesel poolajal asja klaariks teinud, juhtides 4:0. Teisel poolajal ei juhtunud enam midagi. Pettumus oli peaaegu sama suur kui rõõm rootslaste edu üle.
Kaks aastat varem oli Rootsi samuti edukas, aga tookord ma poolfinaali ei näinud, sest oli vaja tähistada keskkooli lõpetamist. Ei olnud vist ka jalgpallipisikust veel nii tugevalt nakatatud. Astusime Antsla baarist läbi, jalgpalliülekanne oli alanud. Alkoholist kuraasikas klassivend õhutas, et läheme küsime, mis seis on, mina ainult muigasin ja pärast hõõrusin talle nina alla, et ta tahtis küsida, mis seis on, samas kui mäng oli alles alanud. Pidime edasi minema Punde järve äärde mingisse suvilasse või spordibaasi, kus võtsime natuke napsu ja ajasime juttu, aga midagi eriti põnevat seal enam ei olnud, põhiõhtu oli vurtsu välja võtnud.
Kuid 1994. aasta saaga ei ole ka veel läbi. Ma ei jõudnud ennast järgmiseks õhtuks korralikult välja puhata ja mäng oli ka selline palliveeretamine. Oeh, küllap Brasiilia oli teinud eelmistest maailmameistrivõistlustest järelduse, et ilusa lahtise mänguga saab mängida ilusat lahtist mängu, aga mitte võita. Ühesõnaga, lisaajal ma ei pidanud vastu ja uinusin. Ärkasin brasiillaste rõõmuhõisete peale, nad tähistasid penaltiseeriaga saadud võitu. Tjah, neid penalteid ei ole ma siiamaani näinud.
Rõuges finaali otsimas
1998. aasta on meelde jäänud just finaalidega. Meil korraldati esimene Tartu NAK noorte kirjanike seminar „Lätete pääl”, mis saigi traditsiooniks. 2002. aastal tekkis tava kirjandusvestluste kõrval ka jalgpalli mängida. Siis oli seminar minu pool Urvastes ja kuulata sai ka mitut jalgpalliteemalist loengut, üks neist minu oma – „Klapzuba meeskonnast”, mis on üks minu lemmikraamatuid, kus vaene talumees koolitab enda üksteist poega maailma parimateks jalgpalluriteks. Lõpuks tulevad nad maailmameistriks ja abielluvad Tšehhi kergejõustikukoondise üheteistkümne näitsikuga. Tollest seminarist on mulle meelde jäänud superründepaar Mehis Heinsaar ja Mika Keränen, kes kahjuks mängisid minu vastu.
Aga 1998. aastal oli selge, et meil on seminarile vaja telekat, muidu ma sellest osa võtta ei saa. Huvilisi oli teisigi, aga nemad ehk ei võtnud asja nii traagiliselt. Telekas kuskilt küla pealt saadi, ja piltki õnnestus ette võluda, mustvalge ja pisut närune ta oli, kuid kolmanda koha mängu elamuse saime kätte.
Järgmisel päeval, õnneks ei juhtunud see mängu ajal, lõpetas telekas oma töö. Veiko Märka, kes töötas Võrumaa Teatajas, ütles, et ta tunneb Ülo Tootsenit ja teab, kus ta elab. Olime üsna Rõuge ligidal Järvekülas, Piho Aigari kämpingus. Aigarist niipalju, et tema on meie kangete kahevõistlejate isa.
Koputasime Tootsenite uksele ja vajusime sisse. Ülol tundus meie seltskonna üle lõpmata hea meel olevat, tema naisel mitte nii väga, aga pikapeale ta harjus ja sulas. Kui ka poleks sulanud, poleks me seda vist tähele pannud, jalgpall haaras meid endasse. Polnud just põnevuslahing, Prantsusmaa võitis Brasiiliat 3:0. See-eest lõbustas meid naisterahvas, kes oli enda mehega kaasa tulnud ja jalgpallireeglitega eriti kursis ei olnud. Telekat neil minu mäletamist mööda ka kodus polnud. Tema siis küsis vahepeal, mis on nurgalöök ja mis on suluseis. Mulle meenub jutt, et kuulsa Pelé abikaasa pidavat ka nurgalöögi ja penalti segi ajama, aga süüa oskab ta Pelé meelest väga hästi teha ja see on hoopis tähtsam.
Jalgpalli maailmameistrivõistlused on selline asi, mille kuupäevad ja kellaajad panen kohe märkmikku kirja, kui mul on ajakava ja kui mul on märkmik. Ja kes tahab mind sel ajal kuhugi kutsuda, peab mängudega arvestama. Aga see on üle ilma nii tavaline, et selleks ajaks võetakse puhkus, ega ma ennast erilise anomaaliana tunne.
Olgu, ma võin täitsa vabalt jätta vaatamata meistrite liiga finaali, aga jalgpalli maailmameistrivõistlused on hoopis teine tera, tuulispask, mis haarab kaasa ka neid, kes ehk muidu jalgpalli korvpalliga segi ajavad.
2003
Kristina esimene kuld – nagu vedrust visatud
Eelmise talve medalid olid veel värskelt meeles, aga Eesti suusatamine ei põdenud sugugi võitudejärgset pohmakat. Kristina Šmigun liikus maailma karika konkurentsis, võites etappe, Andrus Veerpalu näis olevat veel parem kui kahel möödunud aastal, noppides maailmameistrivõistluste eelsel karikavõistluste etapil oma esimese etapivõidu. Veel märkimisväärsem on see, et Otepää etapil, kus tol aastal toimus sõit ühisstardist, oli Andrus väga tugevas konkurentsis, jäädes üsna napilt kolmandale kohale.
Ka maailmameistrivõistlused Val di Fiemmes algasid kolmekümne kilomeetri sõidu mass-stardiga. Meie Andruse lootus oli eest ära sõita, sest finišisirge jaoks polnud ta teadagi piisavalt sprinter. Lõpu eel tekitaski Andrus tublisti elevust ja tõmbas vahe sisse. Kes neist kolmest norralasest nüüd juhtimise enda kätte võttis, aga ühel hetkel oli näha, et finišijoon ei saabu piisavalt vara. Nagu punavägi, punane lohe tuli tagant selga. Niipalju oli Andrusel jaksu, et terve rong temast enam mööda ei läinud, aga sellisele spordimehele oli neljas koht mõistagi halvim, mis olla saab.
Eraldistardist sõidetud viieteistkümnes kilomeetris Andrusel enam teravust ei jätkunud, tol hetkel ei mõistnud kaheksandast kohast midagi arvata, võitudega hellitatud, nagu me olime.
Kättemaks nädalake pärast maailmameistrivõistlusi oli magus. Veerpalu kasutas ära seda, et Holmenkollenis suudeti viiekümne kilomeetri sõitu veel eraldistardis hoida, hiljem kadus seegi oaas keset ühisstartide kõrbe. Ei tea, kas selleks põhjuseks olid Petter Northugi superlõpuspurdid või üldine surve jalgrattafännidelt, kes eelistasid ka talvel grupisõite näha. Kuid aastal 2003 oli Andrus võimas ja Holmenkolleni võit ei ole lihtsalt võit. Holmenkolleni mängud on vist sama vanad kui võistlussuusatamine üldse, ehk vanemadki. Ma ise ei kujuta ette, et lähen suusavõistlustele mitmeks päevaks telkima, aga auväärsust lisavad need looduslapsed seal suusaradade ääres mängudele kindlasti.
Aga Eesti oli küllalt suur suusamaa, nii et ühe mehe ebaõnn ei jätnud meid veel medalitest ilma. Oh ei. Hoopis Jaak sekkus kullakonkurentsi, teravamalt kui aasta tagasi. Estilist sai ta seekord jagu, ka üllatusmees Kris Freeman sai lõpuga alistatud, aga Teichmann oli tol päeval lihtsalt Teichmann – mees, kes suudab pealtnäha väga stoiliselt edasi liikudes ikka sellise hoo sisse saada, et esimese vaheajapunkti 20.–30. koht ei ole mingi näitaja. Aga meilgi oli tõeline pidu, hea meel oli selle üle, et Jaak kasutas võimalust Andruse varjust välja tulla.
Kuid seegi polnud veel kõik. Kristina Šmigun võttis rutiinselt hõbedaid. Ah, kuid see Bente Skari … Liiga võimas. Ei ole ühelgi suusatajal õnne temaga ühel ajal tippvormis olla. Suusasõbrad närisid küüsi ja see aitas, Bente pidi 5+5 kilomeetri suusavahetusega sõidu vahele jätma. Seekord püsisid suusatajad aina suures grupis koos ja järsku, otsustavatel hetkedel viskas uisku liuglev grupp nagu lingust enda hulgast välja Kristina Šmiguni, kes lõpujoone eel võis juba käed püsti tõsta. See oli võit! Nii ammu oodatud võit! Ja samas natuke üllataval hetkel, sest maailma karikavõistluste etapil ei olnud Kristina suusavahetusega sõitu võitnud. Eh, selliste hetkede nimel tasub sporti vaadata.
Meeste teatesõidu juures peaks ka peatuma, ehkki see, et pärast kolmandat vahetust oleks Eesti justkui medalikonkurentsis olnud, ei väärigi niivõrd äramärkimist, sest neljas vahetus oli ette teadagi nõrgem, kuigi heal päeval oleks ka Indrek Tobreluts parematega võrdselt võinud sõita. Aga olulisem oli see, et Jörgen Brink, kes oli just võitnud maailma karikavõistluste etapi Otepääl, „tegi Brinki”. Kui näis, et rootslastele võib juba kullad kaela riputada, läks pilt järsku viimasel kilomeetril metsa vahele, kus koperdas üks valges dressis turist ning kippus Alsgaardile ja Teichmannile jalgu jääma. Ei olnudki turist, vaid puruväsinud Brink. Nägi välja nagu kokkuleppemäng – uskumatu, aga ka kümne kilomeetri peal on võimalik korralik haamer saada.
1. Thomas Alsgaard (Norra) 1:12.29,3
2. Anders Aukland (Norra) 1:12.29,9
3. Frode Estil (Norra) 1:12.30,4
4. Andrus Veerpalu (Eesti) 1:12.31,2
5. Andreas