Verevermed. Mari Sajo
Читать онлайн книгу.
nagu vakatas, hakates kuidagi ettevaatlikult ning vargsi keeleotsaga oma paberkuivaks muutunud huuli niisutama.
„Ma pean homme hommikul kell pool kaheksa siin tagasi olema…” Juba algusest peale vaikselt öeldud sõnad hääbusid lõpuks kogunisti Julia huulilt.
„Kas siis Alari kohta ei küsitudki midagi?” uuris Hille otse, et natukenegi selgust saada. Oli ju Kairit lubanud arstile edasi rääkida, millises olukorras Julia oli. Ning tohtrit valgustada ka selles osas, et lapse isa ise asjast veel mitte midagi ei tea.
„Muidugi küsiti,” vastas tütar äkki hoopis ägedamalt, samal ajal juba ka näoga ema poole pöördudes ning viimasele tihedalt otse silma vaadates. „Sa olid ju ilmselgelt lausa viimaste üksikasjadeni neile kõigest laterdada jõudnud!”
„Julia!” Vaatamata eilsele plaanile end täna hommikul igas olukorras võimalikult rahulikult üleval pidada ning vaoshoitud olla oli naise hääl nõnda visatud süüdistuse peale siiski tahtmatult tõusnud. Loomulikult oli ta eelmisel päeval oma kooliõele kõik ära rääkinud, lootuses, et kui mitte keegi muu, siis vahest ehk arst suudaks lõpuks ikkagi Julia asjadele ka teise kandi pealt vaatama panna. Mitte ühtki õlekõrt, olgu kui tahes habrast, ei saanud niisuguses olukorras ju kasutamata jätta. Ja nüüd oli tütar talle seda ilma mingi halastuseta ette heitnud!
„Kui sa just väga teada tahad, siis minu tänases versioonis arstile mitte mingisugust Alarit üldse olemas ei olnudki. Vähemalt mis lapse sigitamisse puutub. Ma ütlesin neile, et olin selle kõik ainult sinu rahustuseks välja mõelnud. Et tegelikult oli meil kursuse tüdrukutega augusti viimasel päeval pidu ja…” Korraks Julia vaikis, kuid jätkas hetke pärast: „Ühesõnaga ma ütlesin neile, et olin hommikuks täiesti korralikult purjus ja nii mitme mehega voodis olnud, et mul pole lapse tegelikust isast õrna aimugi. Sinule poleks saanud ju selliseid asju rääkida ning nii ma selle legendi Alariga välja mõtlesingi.”
„Julia,” kordas Hille uuesti, nagu poleks naisel äkki mitte mingit muud sõna pähe tulnudki. Lõpuks, ise samal ajal pead raputades ning suurte, pärani silmadega oma tütrele otsa vaadates, ta jätkas: „Kuidas sa küll saad kõigile niimoodi otse näkku valetada!” Viimane lause polnud vaatamata oma olemusele esitatud hoopiski mitte küsimusena. Ometi võttis Julia ka sellele vastata: „Elu paar viimast päeva on õpetanud! Alari ja Piret on õpetanud!” heitis tüdruk põlglikult huuli kibrutades pea kuklasse.
Hille oleks äkki tahtnud oma tütrest kinni võtta ning teda raputada. Ärkama sundida. Milline elu? „Sa pole veel õieti elama hakata jõudnudki!”, oleks naine talle kõva häälega karjuda tahtnud. Ja paljugi, milliseid inimesi või olukordi saatus su teele ette toob, ise peab sealjuures ikkagi ausaks jääma. Selline kibestunud ning ennasthaletsev inimene ei püsi kuigi kaua vee peal. Aga veel enne, kui naine ennast liigutadagi jõudis, kuulis ta teise vaikset ja äkitselt igasuguse kuraasi kaotanud häält: „Ema, ma ei taha seda last…”
Hilles hetkeks tõusnud viha kadus sama ruttu, kui oli äsja tekkinudki. Sellest viimasest, lõpmatult abitu häälega öeldud lausest mõistis naine, et Julia püüdis säärase pealtnäha kõva ning kalgi koore alla ainult peitu pugeda. Oma tunnete, mõtete ja miks ka mitte kogu praeguse maailma eest lihtsalt varjule saada. Ning selle asemel, et tütrele moraali lugema või mis veel parem, oma elust rääkima hakata, nagu ta alles hetk tagasi täiesti tõsimeeli teha oli kavatsenud, ütles naine väsimust täis häälega: „Tule, lähme ära koju.”
Julia seejärel pingilt püsti aidanud ning tal nagu väiksel lapsel käest kinni võtnud, hakkas ema üheskoos oma tütrega aeglaselt bussipeatuse poole astuma. Kui mõni vastutulijaist oleks sel silmapilgul osanud inimhingede sisse vaadata, oleks ta seal kõrvuti kõndimas näinud kaht lohutamatult nutvat ning läbinisti hirmunud, kuid siiski teineteist toetada püüdvat pisikest tüdrukutirtsu.
„Lea! Leeaaa! Lee-aaa!” Nagu oleks hõikamisest veel väheseks jäänud, robises sealsamas ka parajalt suur peotäis väikseid kivikesi vastu aknaklaasi. Keset puhast klaasipinda oli nüüd tekkinud inetult määrdunud plekk. Tüdruk, hüüdja hääle kohe alguses ära tundnud, läks lõpuks vastumeelselt akna juurde ning heitis kiire pilgu kardinate vahelt alla tänavale. Maja ees kõnniteel seisis Alari ning vaatas, ise käega silmi madala sügispäikse eest varjates, üles teise korruse suunas. Nähes lõpuks ometi aknakardinaid liikumas, hakkas noormees mõlema käega, nagu endale parema tähelepanu tõmbamiseks, üles ja alla vehkima.
„Lase mind sisse! Ma tulin oma asjadele järele!” kuulis tüdruk noormeest all hüüdmas. Lea lasi kardinal tagasi oma kohale vajuda ning läks otsejoones üle toapõranda kirjutuslaua juurde. Seal seisis juba teist päeva omanikku oodates kraami suuauguni täis topitud suur must kilekott. Asju oli pungil kotis lausa nii palju, et sõlme tegemisest ei olnud enam midagi välja tulnud. Hoolimata sellest, et kõige peale surutud teksapüksid paaril korral suisa vägisi üle kotisuu olid pudenemas, lohistas tüdruk kogu kupatuse ühe hingetõmbega sama akna alla, millest ta äsja välja oli vaadanud. Kardinad eest lükanud, vedas Lea nüüd akna mõlemad pooled pärani lahti.
Alari oli vahepeal maja ukse juurde läinud ning oodates välistrepile seisma jäänud. Ilmselt järeldas noormees Lea ennistisest käitumisest, et too oli talle ust avama tulemas. Püha viha täis, et lukk vahepeal ära oli vahetatud ning ta oma võtmega enam majja sisse ei pääsenud, ootas Alari tüdruku väljailmumist. Selle lühikese ajaga oli noormees juba jõudnud otsusele, mida kõike ta tollele nähvitsale öelda kavatses. Mõelda vaid – ilmselt pole temal nende kahe arvates enam isegi õigust siia oma riiete järele tulla või mis?! Täpselt nii, nagu Piret teda juba hommikul ette hoiatanud oligi. Ja tema, tola, veel naeris seepeale, et ega nad siis kohe samal õhtul, kui neid sealt päeval kahekesi voodist leiti, luku vahetamisele mõtlema ei hakanud. Aga näed – ikkagi oli tüdrukul õigus olnud. Terane plika, pole midagi öelda! Oskab asju õigesti ette näha!
Mõte hetkeks Piretile läinud, tundis noormees alakõhus juba tuttavlikku, hetkeks jalust nõrgaks võtvat sähvatust, nagu oleks mingi nähtamatu käsi teda naudingut täis tulise oraga äkki teatud kohast kõrvetanud. Mõnust hetkeks silmad sulgenud, surus noormees juba järgmisel hetkel oma jopetaskusse pistetud sõrmed otsustavalt rusikasse. Igasugused tema tüdrukule juba torti näkku loopima ei tule! Kohe see kimäär, nagu Piret Leale juba eile tabavalt öelnud oli, kuuleb eilse metsiku käitumise kohta veel head-paremat! Ja meie riiete keemilise puhastuse arve tuleb neil kahel närvihaigel idioodil kinni maksta mis ludiseb! Seda asja juba niisama ei jäeta!
„Kuhu see kuramuse plika nüüd siis nii kauaks küll jääb?” mõtles Alari järjest kasvava vihaga. Noor naine, aga venib trepist alla nagu härjaila. Eile oli ta oma liigutustes küll hoopistükkis kiirem.
Ikka veel ukse taga jalalt jalale tammudes ning kärsitult sisselaskmist oodates vaatas Alari akna lahtitegemise heli peale uuesti üles ning jahmus. Allatulemise asemel upitas Lea hoopis mingit suurt musta kilekotti teise korruse aknalauale, ning selle tööga kiiresti lõpukorrale jõudnud, lükkas tüdruk järgmisel hetkel koti juba suure hooga aknast välja. Veel enne, kui noormees midagi aru saada või kõigele sellele üleüldse mingit moodi reageeridagi jõudis, vedas tüdruk mõlemad aknapooled kõrvulukustava mürtsuga tagasi kinni. Alari nägi vaid, kuidas seejärel peale õhukese tüllkardina ka paksud külgkardinad järsu liigutusega akna ette tõmmati. Kogu majast hooga välja visatud kraam prantsatas kõige täiega maja ette sügiseselt märjale sillutisele maha. Välja arvatud muidugi see osa asjadest, mis pungil täis kotist õhulennu ajal valla oli pääsenud ning omaette teekonna ette oli võtnud. Nii lebas nüüd kõnniteel peale musta, mõlemast küljest pikalt lõhki kärisenud kilekoti läbisegi ka veel igasugust muud suuremat ja väiksemat pudi-padi: alussärk, needsamad juba ennist toas kotist välja kippunud teksapüksid, pappkarbis habemeajamisaparaat, üks vasaku jala king, elektriline hambahari, trussikud ning tubli käputäis igasugust muud väiksemat kribu-krabu peale selle.
„Sa kuradi…!” hüüdis allseisja rusikas kätt vihaselt ülespoole vibutades ning kiiruga trepilt tagasi maja ette kõnniteele tormates. Samas aga hääbusid räuskavad sõnad Alari huultel. Teisele poole tänavat oli äkki ilmunud üks helesinist lapsevankrit enda ees lükkav nooremapoolne naisterahvas. Nagunii vaatas too juba muigel näoga nii Lea teise korruse