Verevermed. Mari Sajo
Читать онлайн книгу.
Kreemi pritsis igale poole – seinale, voodisse, põrandale. Selline ootamatu ja brutaalne rünnak pani lõpuks ka voodislamaja tegutsema. Välkkiirelt haaras paljas käsi Leal randmest kinni ning kohe järgnes sellele ka täiest kõrist tulnud karjatus: „Kuradi kimäär selline! Selle eest sa veel maksad!”
Kõnealuses olukorras oleks voodislamajal ilmselt kõige targem olnud lihtsalt vait olla ja kuuletuda, selle asemel et oma liigse suupruukimisega veel õli tulle juurde valada. Kuid nähtavasti polnud Piret siiski elus veel nii kogenud, et oleks oma sõnade mõju ette näha suutnud. Juba järgmisel hetkel väänas Lea oma randme teise sõrmede vahelt vabaks ning haaras kahe käega kinni Pireti kreemipritsmeid täis lokkis juustest, hakates neid kõigest jõust edasi-tagasi sikutama ja tirima. Pireti pea liikus nagu takutuust tuule käes vasakult paremale, samal ajal kui ohver ise ründaja haardes olles valust lausa ulgus. Käed abitult Lea tõrjumiseks üles tõstnud, vingerdas Pireti paljas ja päiksepruun peenike keha nagu haavata saanud uss valge voodilina taustal. Alles seejärel ärkas Alari. Oma voodikaaslast vabastada ning edasiste rünnakute eest kaitsta püüdes haaras nüüd omakorda ka noormees Lea randmetest kinni. Alari käte pigistus oli aga nii raudne, et valust grimassis näoga pidi tüdruk lõpuks Pireti juustest ikkagi lahti laskma.
„Võta kõik meie riided kaasa ja jookse alumise korruse vannituppa!” hüüdis Alari viimasele, ise samal ajal ikka veel Lea randmetest kinni hoides ning ennastki voodile põlvili upitama hakates. Piret tegi, nagu kästud, ja libistas oma torti täis alasti keha Lea kõrvalt ussi nõtkusega põrandale. Kiiresti korjas ta laialipillutud hilbud ning kingad kokku ja keeras need endale nutsakuks kaenla alla. Uksest välja tormates lükkas tüdruk Julia nagu mingi haisva ja ligase kõntsa oma teelt lihtsalt toore jõuga kõrvale. Enne lõplikku lahkumist virutas tüdruk oma täditütrele veel välkkiirelt tagasikätt rusikaga tugeva hoobi selja pihta, nii et teisel sealsamas valu pärast lausa tuld silmist välja lõi. „Haiged lirvad!” kuulis Julia veel Piretit enne trepile kadumist neile järele hüüdmas.
Nüüd lõpuks lasi ka Alari Lea käed vabaks, tõukas tüdruku endast hooga eemale ning kargas ise kiiruga voodist teisele poole põrandale. Aga Lea, selle asemel et noormehel niisama kergelt ära minna lasta, tormas viimasele ümber voodiotsa uuesti kallale. Oma õblukeste rusikatega vastu mehe paljast ja karvast rinda tagudes röökis tüdruk täiest kõrist:
„Sa igavene värdjas! Kas sa ka tead, millega sa praegu hakkama oled saanud! Kuradi litapoeg selline!”
Alari lükkas Lea endast uuesti toore jõuga eemale. Seekord prantsatas tugevast tõukest tasakaalu kaotanud tüdruk selili voodi jalutsisse. Veel enne, kui viimane ennast sealt uuesti üles ajada suutis, oli noormees juba Pireti eeskuju järgides Juliast mööda tormanud ning läbi elutoa kiirustades trepile kaduda jõudnud. Püsti tõusnud, jooksis Lea talle sinna järele, ise jätkuvalt läbilõikava häälega esimesele korrusele kriisates:
„Minu majja sa igasuguseid litse kokku ei vea! Et ma enam kunagi su lõusta siin ei näeks, on selge!” Ilmselt oleks Lea neile kahele ka allkorruse vannituppa järele läinud, kui ta äkki oma selja taga Julia hüsteerilist karjumist kuulnud poleks. Ennast kanna pealt ringi keeranud, tuli tüdruk tagasi magamistoa ukse juurde. Siiani liikumatult nagu post samal kohal seisnud Julia oli nüüd lõpuks sinnasamasse uksepakule põlvili maha vajunud ning käsi vastu nägu surudes kiljus tüdruk verd tarretama paneva häälega nutta. Lea proovis sõbratari põrandalt püsti tirida, kuid asjatult. Julia vajus hoopis ukse vahele kummuli maha ning ulgus nagu loom. Lea ei osanud ette võtta midagi muud kui sinnasamasse sõbranna kõrvale maha põlvitada ning Julia selga, kaela ja õlgu silitama hakata. Alles tüki aja pärast hakkas maaslamaja kohutav kriiskamine natuke vaiksemaks jääma, kuni lõpuks oli kuulda veel vaid iga natukese aja tagant korduvaid südantlõhestavalt ahastavaid nuuksatusi.
Silitades teise käsi tundis Lea, et Julia sõrmed olid äkki jääkülmaks muutunud. Midagi targemat teha oskamata tõi tüdruk oma magamistoast sooja vatiteki ning laotas selle siis abitult ja nüüdseks juba pealtnäha peaaegu elutult maas lamavale sõbrannale peale. Mõne aja pärast, kui teine ikka veel täpselt samas asendis põrandal lebas, kaalus Lea juba täiesti tõsiselt kiirabisse helistamist. Ega see ei ole mingi naljaasi, kui lapseootel naine nii tugeva šoki saab. Telefon käes, kummardus tüdruk veel kord Julia kohale ning proovis viimase kaelalt pulssi leida. Õnneks hakkas just sel hetkel siiani tükk aega liikumatult maas lamanud inimkogu ennast esimest korda vaikselt liigutama. Leal oleks nagu kivi südamelt langenud. Elus! Jumalale tänu, Julia on ikkagi elus! Millegipärast oli tal äkki hakanud hirm, et sõbrannaga on nüüd küll midagi hoopis hullu lahti.
„Julia,” ütles Lea vaikse häälega, ise samal ajal parema käega sõbrannat õrnalt õlast raputades ning vasakuga telefoni endale taskusse tagasi pannes. „Kas sa kuuled mind, Julia?”
Vastuseks avas maas lamav inimkogu ainult aeglaselt ning vaevaliselt oma pisaratest märgade ja kokkukleepunud ripsmetega silmad ning hakkas ennast siis seejärel ettevaatlikult uksepiida najale istukile upitama.
„Kas nad on ära läinud?” kuulis Lea lõpuks Juliat peaaegu sosinal endalt küsimas. Alles nüüd märkas tüdruk, et polnud ei Alari ega Pireti olemasolule majas enam ammu mingisugust tähelepanu pööranud.
„Küllap vist,” vastas ta mõningase kaalutlemise järel õlgu kehitades. „Mida nad siia enam tegema oleksid pidanud jääma. Tort ju ka puha rikutud.”
Aga tüdruku seekordne katse inetusse olukorda kuidagimoodi natukenegi kergust tuua ei läinud korda. Ei Julial ega veel vähem temal endal polnud hetkelist olukorda arvestades otse loomulikult mitte mingisugust naljatuju. Tegelikult punetasid ja kipitasid Lea enda randmed ikka veel Alari hiljutisest tugevast pigistusest ning lõid iga väiksemagi liigutuse peale valust lausa tuld välja. Ometigi tundusid talle tema enda ihulised kannatused võrreldes sõbranna hingepiinaga lausa olematuna.
Paar korda sügavalt sisse ja välja hinganud, hakkas Julia ennast nüüd uksepiita toeks appi võttes lõpuks ometi maast püsti ajama. Lea korjas põrandale jalgu jäänud vatiteki valu trotsides kokku ning aitas sõbranna elutuppa diivanile istuma.
„Mida su isa ja ema ütlevad, kui nad õhtul koju tulles sellise segaduse eest leiavad?” nöökas Julia peaga magamistoa poole. „Kõik kohad paksult kreemi täis.”
„Ah, mis sa selle tühja asja pärast muretsed,” vastas Lea. „Küll ma siin kõik ära koristan. Ja korjan voodiriided kokku ning panen need veel enne vanemate kojujõudmist pesumasinasse. Mis suur kunsttükk see siis ikka ära ei ole.” Hetke vait olnud, tüdruk jätkas. „Aga ühe asja pean ma küll kohe praegu jutti ajama.” Ning nagu oma sõnade kinnituseks võttis Lea telefoni uuesti kätte ning hakkas helistama. „Isa,” kuulis Julia sõbranna häält ütlemas. „Mul varastati täna loengusaalis koduvõtmed ära. Me pääsesime praegu Julia omadega küll õnneks sisse, aga ilmselt oleks kõige mõistlikum ikkagi kohe täna õhtul lukk tükkis täiega ära vahetada. Paljugi mis, äkki varas teab, kus ma elan ning võttis nimelt just minu võtmed.” Veidi aega vastust kuulanud, ütles Lea veel lõpetuseks vaid lühikese „okei” ning asetas telefoni seejärel diivanilauale.
„Noh, selle asjaga on nüüd siis ka korras,” teatas ta sõbrannale paljutähendavalt otsa vaadates. „Isa läheb kohe pärast tööd lukufirmast läbi ja ostab meie Abloyle uue südamiku. Alari võib pärast tänast õhtut siia sissepääsemisest veel ainult und näha!”
Noormehe nime kuulmine mõjus aga Juliale täiesti ootamatult. Äkki purskusid tüdruku silmist pisarad lausa ojadena välja. Ent seekordne nutt polnud enam võrreldavgi ennistise hüsteeriliselt põrandal karjumisega. Ometigi tundis tüdruk ise, et just sel silmapilgul tema sees midagi just nagu murdus, otsekui oleks keegi tahtnud elusast peast ta südame rinnust välja kiskuda. Lea ei osanud taas teha või ette võtta midagi muud mõistlikumat kui kaaslase ümbert ainult kinni hoida ning teda kõvasti-kõvasti kallistada.
Kui Julia nuuksed jälle natuke harvemaks jäid ning tüdruk uuesti rääkida suutis, lausus ta lõpuks vaikselt: „Ma lähen ära koju, ema juurde.”
„Ma saadan sind bussijaama,” ütles Lea. Teist siia jääma keelitama hakata ei olnud praegusel hetkel ilmselgelt mingit sügavamat mõtet. Julia poleks nagunii sellesse