Verevermed. Mari Sajo
Читать онлайн книгу.
Mina nimelt ei kavatsegi oma hindeid dekoltee suuruse või napi seelikuga välja lunastama hakata. Sellest võib see Karla või mis ta nimi nüüd oligi küll ainult und näha!”
Viimased laused oli Piret öelnud juba nii ülbelt iseteadliku ning üleoleva põlastusega hääles, et see isegi heatahtlikult meelestatud Alari korraks tahtmatult muigama pani. Rääkimise ajal oli onutütar jõudnud oma kalendermärkmikust ühe heleroosadest lehekülgedest ettevaatlikult välja rebida ning kirjutas sellele nüüd selge ja korraliku koolitüdruku käekirjaga nii oma nime kui ka telefoninumbri. Paberilehe seejärel hoolikalt kaheks kokku murdnud ning Alarile ulatanud, naeratas ta noormehele paljutähendavalt jumalagajätuks. Lõpuks ometi tõusis tüdruk oma seniselt istumispaigalt püsti ning hakkas tagasi oma endise seltskonna poole liikuma. Vaevalt paar sammukest astunud, peatus ta siiski veel kord põgusaks hetkeks ning ütles pooleldi üle õla ja nagu vaid kohustuslikku viisakust üles näidates ka Leale ning Juliale lühidalt head aega ning läks siis enam kordagi nende laua poole tagasi vaatamata oma teed.
Veel hetke saatis Alari Piretit pilguga, tõusis siis ja pani äsja talle ulatatud roosaka paberilehe hoolikalt oma teksapükste tagataskusse varjule. Uuesti toolile tagasi istudes vaatas noormees nüüd ainuüksi Julia poole ning küsis: „Mida sa tahtsid mulle ennist rääkida?”
„Sõidame täna õhtul koos Elvasse,” pahvatas Julia nüüd ilma pikema sissejuhatuseta. Ent veel enne, kui ta oma lühikese lause lõpetada oli jõudnud, pani ta tähele, kuidas noormehe nägu tema vastas üheainsama hetkega tõrkuvaks muutus. Täiesti ilmselgelt ei tahtnud too ööseks vanaema Mare juurde minna. Ära ootamata, mida Alari öelda kavatses, ohkas Julia sügavalt ning jätkas ise: „Kas sa mind vähemalt rongi peale tuled saatma?”
„Muidugi tulen!” Noormehe hääl oli asjade sellise pöörde peale muutunud nii rõõmsaks, nagu oleks ta ühekorraga mingist suurest ja ebameeldivast koormast alatiseks lahti saanud. Miks need kaks Juliale nii tähtsat ja lähedast inimest omavahel läbi ei saanud, seda ei suutnuks vist keegi mõistlikult ära seletada. Lihtsalt oli nii ja kõik. Kohe esimesest silmapilgust ja käepigistusest peale. Nagu kunagi aastate eest oli üks ema soomlasest elukaaslane – Eero-nimeline – Juliale endale ka kohe algusest saadik ning ilma mingi nähtava põhjuseta lausa füüsiliselt vastik olnud. Õnneks sai lõpuks ka emale endale selgeks, et too mees oli täielik siga ja igati väärt Julia põlglikku suhtumist. Aga Alari polnud ju mingi säärane tegelane, ja ometi ei meeldinud noormees vanaema Marele kohe mitte üks põrm. Ning ega Alari selles osas vanaemast karvavõrdki maha ei jäänud. Selline tunne oli neil kahel täiesti ilmselgelt vastastikune.
Õhtune Elvasse sõitev rong oli inimesi lausa puupüsti täis. Julial vedas, et ta endale viimasest vagunist ühe vaba koha leidis. Istuda tuli tüdrukul seal küll seljaga sõidusuunas, kuid see-eest oli tegemist lausa aknaaluse ning lisaks jaamahoone poole jääva kohaga. Viimane seik oli eriti tähtis, sest nii sai Alari temast vaid paari sammu kaugusel perroonil seistes ning läbi kriimulise aknaklaasi vaadates näha, kuidas tüdrukul rahva seas nii enda kui ka oma koti korralikult paigalesättimine korda läks. Õnneks polnud Julial teab mis pikk sõit.
Kui rong lõpuks nõksatades kohalt võttis ning seejärel aeglaselt edasi liikuma hakkas, surus noormees väljaspool oma käe vastu tolmust aknaklaasi. Julia tegi vagunis samuti ja nii nad seal teineteisele läbi kriimulise aknaklaasi otsa vaadates käsi vastamisi hoidsid. Muidugi armastas Alari teda!
Ometigi meenus tüdrukule ikka ja jälle eelnev õhtupoolik kohvikus ning ega see praegusel hetkel just kõige parem mälestus polnud. Piret! Et onutütar pidigi just täna oma seltskonnaga samas kohvikus olema! Pärast Pireti lahkumist nende lauast ei olnud keegi neist kolmest enam kordagi tema nime suhu võtnud. Ilmselt sai lõpuks ka Alari ise aru, et kahe sugulase vahelised suhted päris korras ei olnud. Enne rongile tulekut Supilinnast läbi põigates, et vanaema juurde sõiduks endale kott kaasa pakkida, oli Lea täiesti tõsimeeli arvanud, et Julial kannataks teatud asjaoludest ka noormeest valgustada. Edasiste arusaamatuste ärahoidmiseks – nagu sõbranna paljutähendavalt märkinud oli. „Ilmselt oli Leal õigus – esimesel sobival võimalusel räägin Alarile, millise onuga siin tegelikult tegemist on ning mis aastate eest vanaemamajaga seoses õigupoolest juhtus,” otsustas tüdruk.
Julia oli ilmselt hetkeks nii sügavasti oma mõtetesse vajunud, et pidi oma istmelt vaata et peaaegu maha libisema, kui rong äkki millegipärast ootamatult pidurdas. Enda ümber korraks arusaamatult ringi vaadanud, heitis Julia seejärel automaatselt pilgu perroonile. Olgugi et selle viimase ja tema vaguni vaheline vahemaa enam teab kui lühike ei olnudki, nägi tüdruk rongi peatumise tõttu täiesti selgesti, kuidas Alari pika sammuga ning enam kordagi tagasi vaatamata juba jaamahoone poole kõndima oli hakanud. Korraga aeglustas aga noormees natuke sammu, et siis midagi oma pükste tagataskust välja õngitseda. Ning just enne seda, kui rong uuesti nõksatades edasi liikuma hakkas ning Alari jaamahoone puidust uste taha kaduda oli jõudnud, nägi Julia noormehe käes midagi vilksatamas. Roosat paberilehte!? Täiesti ilmselgelt ja värvis mitte mingit kahtlust jäämata oli noormehe käes olnud midagi roosat!
Julia tundis, kuidas ta silme ees kõik äkki mustaks läks. Mitte millestki hoolimata oleks tüdruk tahtnud sealsamas rongist välja hüpata ning Alarile järele tormata. Aga ometigi istus ta edasi oma aknaalusel kohal, täiesti liikumatult ning möödavilksatavat ümbrust üldsegi mitte märkamata, peas järelejätmatult vasardamas üks ja ainuke mõte – „Piret!” Alari oli hetk tagasi võtnud oma pükste tagataskust välja onutütre antud telefoninumbri ning helistab just praegu Piretile!
Õhtul vanaema juures juba voodisse pugenud, ei saanud Julia vaatamata väsimusele ometi und. Olenemata sellest, mida tüdruk täna Marega koos teinud või rääkinud oligi, ikka vasardas tal kusagil taustal kartus, et Alari veetis sellesama õhtupooliku hoopis Piretiga. Ja võib-olla mitte ainult õhtupooliku! Miks nad ei võiks ka just praegusel hetkel koos olla, näiteks noormehe ühikatoas või Pireti juures Vanemuise tänaval? Äkki kangastus Juliale täiesti tõetruu pilt Piretist ja Alarist – kuidas need kaks hämaras valguses teineteise embuses seisavad ning andunult suudlevad, Alari suured käed talle nii iseloomulikult samal ajal onutütre habrast selga mööda aeglaselt üles ja alla libisemas. Kuni needsamad tugevad mehekäed äkki tüdruku tihedalt endale vastu rinda suruvad ja…
Julia kuulis, kuidas tal suust midagi vaikse oige taolist välja pääses. Miks? Miks oli Alari kohe tema enda ärasõidu järel Piretile helistanud? Kas tõesti ainult selleks, et omi vanu keemiakonspekte tüdrukule anda? Selles, et noormehele Julia onutütar kohe esimesest silmapilgust meeldima oli hakanud, vägagi meeldima, ei olnud kohvikus kellelgi vähimatki kahtlust jäänud. Ei temale endale ega ka Leale. Kuid et Alari juba samal õhtul ja lausa esimese võimaluse tulles Piretiga ühendust võtab, ei mahtunud Juliale mitte kuidagi pähe. Miks pidi küll rong sedasi pidurdama ja ootamatult seisma jääma ning mispärast ei oleks Alari võinud Pireti antud roosat paberilehte alles jaamahoones enda püksitaskust välja võtta? Siis poleks Julia midagi näinud ega kahtlustama hakanud. Aga nüüd?
Korraga läksid tüdruku mõtted minevikku ning oma emale. Siinsamas Elva majas oli nii umbes paarikümne aasta eest ka tema enda elu alguse saanud. Mitte kunagi varem polnud Julia mõelnud sellele, mida Hille ise tookordsete sündmuste ajal ning järel tunda võis. Kui mees esimest ja ainsamat korda tüdrukuga voodis olemise järel ta siis ükskõikselt maha jättis. Pealegi veel alaealise ning rasedana. Milliseid mõtteid võis küll ema tol ammusel ajal mõelda või mida tunda?
Hille ise polnud sellest ajast oma tütrele mitte kunagi ei midagi head ega ka paha rääkinud. Ometigi mäletas Julia veel praegugi, kuidas ta väikse plikatirtsuna und saamata oli mõnikord keset südaööd salaja ema voodi juurde hiilinud, et siis tema suure ja sooja teki alla pugeda. Ent selle asemel, et oma tahtmine teoks teha, oli ta hoopis sinnasamasse ema magamisaseme kõrvale, jalad jahedal laudpõrandal külmetamas, liikumatult seisma jäänud. Sellepärast, et ema ei olnudki maganud, vaid hoopis nuttis. Lootusetult, ahastavalt nuttis! Nendest öösel kuuldud, patja summutatud kaeblikest nuuksetest polnud Julia mitte kunagi ega mitte kellelegi rääkinud. Kuid ometigi olid need tookord ammusel ajal salaja pealt kuuldud helid teda kogu ta senise elu saatnud. Ja olgugi et nüüd, kui isa mõne aasta eest nende juurde ootamatult tagasi oli tulnud, polnud tüdruk kunagisi mälestusi kuidagi