Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Peter Pomerantsev
Читать онлайн книгу.
tellistest klooster, mis kõhutab lumes nagu ookeaniristleja. Restorani ees on mustad autod kitsal kõnniteel ja tänaval neljakaupa kinni pargitud; kulm kortsus, ootavad suitsetavad ihukaitsjad oma peremehi, kes istuvad sees. Galeriale pani aluse Arkadi Novikov, tema restoranidesse tasub Moskvas minna (tema toitlustab ka Kremlit). Igal restoranil on oma stiil: Lähis-Ida, Aasia. Stiilile viitab mitte niivõrd selle imiteerimine kui teadmine, et see on nii. Galeria on tsitaatide kollaaž: sambad, kroommustad lauad, britiliku neerumustrilise kangaga kaetud seinapaneelid. Lauda valgustab kinolik rambivalgus. Istutakse nii, et oleks näha inimesi teistes orvades. Ja peamiselt on väljanäitusele pandud naised. Nad istuvad baarileti ääres, tellides hoolikalt vaid Vossi vett, et meelitada üht Forbesi ennast kokteilile kutsuma.
„Haa, nad on nii naiivsed,” ütleb Oliona. „Seda trikki teavad nüüdseks juba kõik.”
Ta tellib kokteili ja sushi’t. „Mina teesklen alati, et mul ei ole mehelt mitte midagi vaja. See tõmbab neid ligi.”
Keskööl suundub Oliona kõige uuemasse ööklubisse. Ussina vonkleb mustade (alati mustade) kuulikindlate Bentleyte ja Mercedeste rivi aeglaselt sissepääsu poole. Ukse lähedal liuglevad ja sahisevad tuhanded tikk-kontsad mustal jääl, hoides imekombel alati laitmatult tasakaalu. (Oo, baleriinide rahvas!) Tuhanded plaatinablondid lakad riivavad paljaid püsipäevitusega selgasid, mis on lumest niisked. Talveõhku lõhestavad hüüded tuhandetelt iseteadlikelt huultelt, mis anuvad sisselaskmist. Asi ei ole moes või lahe olemises, asi on töös. Täna õhtul on tüdrukutel võimalus tantsida ja heita tavaliselt võimatu pilk üle raha, eraarmeede, turvamüüride barjääri. Ühel õhtul nädalas avab põhjapoolkera kõige jäigemate taradega linn, kus ülirikkad elavad täiuslikus eraldatuses oma isiklikus siidises tsivilisatsioonis, kitsa lüüsi paradiisi. Ja tüdrukud jooksevad sellele pisikesele lüüsile tormi, trügivad ja roomavad, teades väga hästi, et see on avatud vaid üheks õhtuks, enne kui sulgub ja jätab nad uuesti välja, õelasse Moskvasse.
Oliona astub kergel sammul järjekorra etteotsa. Ta on VIPnimekirjas. Iga aasta alguses maksab ta turvamehele mitu tuhat dollarit, et kindlustada endale alati sissepääs. See on tema ametis hädavajalik maks.
Klubi sisemus näeb välja nagu barokkteater, mille keskel on tantsupõrand ning seinu mööda üles tõusevad lodžade read4. Forbesid istuvad hämarates lodžades (nad maksavad selle lõbu eest tuhandeid dollareid), samal ajal kui Oliona ja sajad teised tüdrukud tantsivad all, heites harjutatud pilkusid üles, lootuses, et neid kutsutaks sinna. Lodžad on pimedad. Tüdrukutel ei ole aimugi, kes seal istuvad; nad flirdivad varjudega.
„Nii palju kaheksateistkümneaastaseid tüdrukuid,” ütleb Oliona, „kes kõik mulle kuklasse hingavad.” Ta on kõigest kakskümmend kaks, aga see on juba Moskva armukesekarjääri lõpu lähedal. „Ma tean, et pean hakkama varsti oma latti allapoole laskma,” räägib ta mulle pigem lõbustatult kui hirmunult. Nüüd, kui Oliona on võtnud mind oma usaldusaluseks, leian, et ta ei ole sugugi selline, nagu ma ootasin. Mitte karm, vaid elav ja rõõmsameelne. Tema jaoks on see kõik mäng. Ilmselt ongi just see tema edu saladus: ruum tundub kohe särama löövat, kui tema sisse astub. „Muidugi loodan ma endiselt tõelist Forbesi saada,” ütleb ta, „aga kui elu läheb teisiti, lepin ka mõne miljonärist puupeaga, kes on provintsist siia tulnud, või siis ühega neist igavatest ekspatriantidest. Või mõne vastiku vanamehega.” Aga keegi ei tea, mida tulevik kullakaevajale tegelikult toob – see on esimene põlvkond, kes on niisugusest elust oma karjääri teinud. Oliona seljataha on jäänud mafioosode kaevanduslinn ning jumal üksi teab, mis teda ees ootab, ta naerab ja tantsib kuristiku kohal.
Uuesti akadeemias, jätkame õppetundidega.
„Täna õpime kingituste saamise algoritmi,” räägib juhendaja õpilastele. „Kui soovite mehelt kingitust, võtke koht sisse temast vasakul, tema irratsionaalsel, emotsionaalsel poolel. Parem pool on tema ratsionaalne pool: kui arutate äriprojekte, seiske tema paremal käel. Aga kui ihkate kingitust, asuge temast vasakule. Kui ta istub, kükitage maha, et ta tunneks end pikemana, nagu teie oleksite lapsed. Suruge kokku lihased oma vagiinas. Jah, vagiinas. See paneb pupillid laienema, muutes teid atraktiivsemaks. Kui ta midagi ütleb, noogutage. Selline noogutamine ajendab teda teiega nõustuma. Ja lõpuks, kui palute endale autot, kleiti, mida iganes te parasjagu soovite, silitage tema kätt. Hellalt. Nüüd korrake: vaata! nooguta! silita!”
Tüdrukud leelotavad unisoonis: „Vaata. Nooguta. Silita … Vaata, nooguta, silita.”
(„Nad arvavad, et on midagi võitnud, kui pressivad meilt kleidi välja,” räägib mulle üks miljonärist tuttav, kui jutustan talle akadeemias toimuvatest tundidest. „Ma lasen neil mõnikord võita. Aga ole nüüd: mida sellist saaksid nemad meilt võtta, mida meie ise ei ole neile lubanud?” „Kas tead, kuidas mina neid nimetan?” räägib teine. „Ma nimetan neid kajakateks, sest nad tiirlevad nagu kajakad prügikastide kohal. Ja kas tead, nad teevad kajaka häält ka, kui istuvad baaris koos ja klatšivad: „Kaijak-kaijak!” Kajakad! On ju naljakas?”)
Etendust lähemalt uurides õpin tundma teisigi akadeemiate lõpetajaid. Nataša räägib täiesti korralikult saksa keelt. Ta töötab välismaa ärimeeste tõlgina. Tõlkebüroo võtab tööle ainult tüdrukuid, kes on „kompleksivabad”, mis on koodsõna selle kohta, et nad on valmis kliendiga ka voodisse minema. Kõikjal töökuulutustes, milles otsitakse sekretäre või assistente, on väikeses kirjas lõppu kirjutatud „kompleksivaba”. See sõna muudaks alanduse nagu mingiks isikliku vabaduse väljenduseks. Nataša töötab ühe Saksa energiaärimehe juures. Ta loodab, et mees võtab ta endaga Münchenisse kaasa.
„Vene mehed on valikuga täiesti ära hellitatud, Lääne mehi on palju lihtsam saada,” ütleb ta tõsimeelselt, nagu viiks läbi turu-uuringut. „Aga Lääne meestega on see probleem, et nad ei osta sulle kingitusi, nad ei maksa kunagi õhtusöögi eest. Minu Saksa mehe kallal on vaja veel pisut tööd teha.”
Lena tahab saada popstaariks. Moskvas kutsutakse neid „laulvateks aluspüksteks” – need on tüdrukud, kellel ei ole annet, aga on rikas sponsor. Lena teab väga hästi, et ta ei oska laulda, aga ta teab ka, et see ei loe midagi.
„Ma ei saa üldse aru mingist 24 tundi ööpäevas 7 päeva nädalas kontoris töötamisest. See on ju alandav, kui sa pead niiviisi töötama. Mees on nagu lift üles ja mina kavatsen sellega igatahes sõita.”
Punapäine magistrikraadiga juhendaja nõustub: „Feminism on vale. Miks peaks naine end tööga tapma? See on mehe roll. Meie asi on end naistena täiustada.”
„Aga sina ise?” küsin ma temalt, kui õpilased on ruumist väljunud. „Sina ju töötad, akadeemia toob sulle raha sisse.”
Juhendaja naeratab kergelt ja vahetab teemat: „Järgmiseks teen ma ühe kliiniku, mis aitab vananemist peatada: kas te soovite ka seda filmima tulla?”
Tund jätkub. Juhendaja joonistab valgele tahvlile ringdiagrammi. Ta jagab ringi kolmeks.
„Mehi on kolme sorti,” räägib ta õpilastele. „Loov. Analüütik. Need meid ei huvita. See, keda meie tahame, on „omaja”.” Ja siis kordab ta vanglale vihjavat fraasi, mis ütleb kõik: „Mees, kelle selja taga tunned end nagu kivimüüri taga. Me kõik teame, kuidas teda ära tunda. See on tugev, vaikiv mees. Tal on seljas tume ülikond. Tal on madal hääl. Ta mõtleb tõsiselt kõike, mida ütleb. See on mees on huvitatud võimust. Ta ei taha jõulist naist. Jõulisust on tal endalgi piisavalt. Ta tahab tüdrukut, kes oleks kaunis lilleke.”
Kas ma pean üldse mainima, et Oliona kasvas ilma isata? Nagu ka Lena, Nataša ja kõik teised kullakaevajad, keda mina olen kohanud. Kõik ilma isadeta. Terve põlvkond orvuks jäänud kõrgetel kontsadel tüdrukuid, kes otsivad endale sama palju issit kui sponsorit. Ja see ongi nii Oliona kui teiste õpilaste puhul kummaline: ühtaegu kaval, kuid unistab samas muinasjutust, kus täna või homme või ülehomme tuleb tsaar ja sõidutab ta oma majesteetlikku Maybachi-kuningriiki. Ja muidugi koondab selle kujutluspildi oma isikusse nimelt härra President. Kõik need särgita fotod tiigrijahil ja vaalapüügil on armastuskirjad lõputule rodule isata tüdrukutele. President kui sponsorite sponsor, kaitsjate kaitsja, kellega saad end tunda, nagu oleksid
Autor peab siin silmas lodžat selle esialgses tähenduses – Itaalia arhitektuuristiili elemendina on lodža ühest või mitmest küljest lahtine sammasrõdu või kaaristu. Toim.