Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Peter Pomerantsev
Читать онлайн книгу.
on siis usalduse pant?
Kes mõõdab kõik me arssinaga
aupaklikult kui truu trabant?
… Niihästi sõbrast kui ka vennast
võib saada teie sugeja.
… Te armastage iseennast … 5
„Ma poetan need read vestlusse just siis, kui ta seda kõige vähem ootab.” Oliona pilgutab mulle silma, tahtes väga näidata, kui kaval ta on.
Forbes viis ta juba korra oma eralennukiga sõitma. „Suudad sa seda uskuda: seal võib suitsetada, seal võib juua, jalad diivani peale tõsta. Ei mingeid turvavöösid! Vabadus! See on kõik tõsi, selline elu on tõesti võimalik, see ei juhtu ainult filmides!”
Ta kohtas Forbesi, kui läks üles VIP-ruumi.
„Ta on ilus nagu jumal,” räägib Oliona erutatud sosinal. „Ta jagas tüdrukutele sajadollarilisi suuseksi eest. Ta tegi seda kogu öö. Kujutad ette, kui vastupidav ta on! Ja need vaesed tüdrukud, nad ei tee seda ainult raha pärast, kas tead; iga viimane kui üks neist arvab, et tema jääb meelde, et tema on eriline, sellepärast pingutavad nad eriti hoolega. Loomulikult ma keeldusin, kui ta pakkus – mina ei ole nagu nemad … Nüüd me käime kohtamas. Soovi mulle edu!”
Üks, kelleks Oliona end mitte iialgi pidama ei hakka, on prostituut. Vahe on selge: prostituudid peavad seksima kõigiga, kellega sutenöör käsib. Oliona jahib oma saaki ise.
„Ükskord, kui ma veel tantsijana töötasin, ütles boss, et pean ühe kliendiga kaasa minema. See oli püsiklient. Mõjukas. Paks. Mitte eriti noor. „Kas ma tõesti pean temaga minema?” küsisin. „Jah.” Ma läksin selle mehega hotellituppa. Kui ta parasjagu ei vaadanud, siis poetasin ta joogi sisse Rufinoli ja jooksin minema.”
Oliona räägib seda uhkusega. See on eraldusmärk.
„Aga kuidas armastusega jääb?” küsin ma Olionalt. On juba hilja, me salvestame tema korteris intervjuud. Me joome kleepuvat magusat Proseccot. Tema lemmikut. Närviline väike koer norskab diivani kõrval.
„Minu esimene kavaler. Kodus Donbassis. See oli armastus. Ta oli kohalik autoriteet.”
„Autoriteet” on ilus sõna gängsteri kohta.
„Miks te kokku ei jäänud?”
„Ta oli sõjas ühe teise kambaga. Nad kasutasid mind ära, et temani jõuda. Ma seisin nurga peal. Ma arvan, et ootasin trammi. Siis tuli kaks tüüpi, suured, haarasid minust kinni ja hakkasid autosse toppima. Ma peksin neid ja karjusin. Aga nad ütlesid möödujatele, et ma olen lihtsalt üks purjus sõber. Mitte keegi ei taha selliste tüüpidega jamada. Nad viisid mind mingisse korterisse. Sidusid mu käed tooli külge kinni. Hoidsid mind seal nädal aega.”
„Kas nad vägistasid sind?”
Oliona mekutab oma magusat Proseccot. Naeratab edasi. Tal on ikka veel seljas sädelev kleit. Kõrged kontsad on ta vahetanud roosade tupsukestega susside vastu. Ta suitsetab peenikesi lõhnastatud sigarette. Ta räägib kõigest asjalikult, isegi lõbustatult: lugu väga halvast, aga kuidagi nagu pisut naljakast tööpäevast.
„Kordamööda. Nädala jooksul. Aeg-ajalt läks üks välja marineeritud kala ja viina järele. Terve tuba haises marineeritud kalast ja viinast. Ma mäletan ikka veel seda tuba. See oli tühi. Puust laud. Hantlid.Treeningpink: nad tõstsid vahepeal hantleid, kui nad parasjagu minu kallal ei olnud. Ma mäletan, et seinal oli Nõukogude Liidu lipp. Ma vahtisin seda lippu, kui nad minu kallal oma asju ajasid. Lõpuks üks neist halastas mulle. Kui teine läks viina järele, lasi ta mul minna.”
„Ja sinu „autoriteet”?”
„Kui ma rääkisin talle, mis juhtus, läks ta närvi, lubas nad ära tappa. Aga siis sõlmis ta selle teise kambaga rahu. Ja nii jäigi, ta ei võtnudki midagi ette. Neid kahte meest nägin ma tihti. Üks, see kes mul minna lasi, isegi vabandas. Tuli välja, et ta on täitsa tore tüüp. Teine irvitas alati, kui ma teda nägin. Ma tulin sealt linnast tulema.”
Kui me asju kokku pakime, on Oliona mõtlikum, kui ma teda seni näinud olen: „Kuule, kas sa võiksid seda, mis seal toas juhtus, oma saates mitte kasutada?”
„Loomulikult. See võib olla ohtlik.”
„Ohtlik? Ei, asi ei ole selles. Aga ma tundun niiviisi äkki kuidagi, noh, kurb. Masendav. Ma ei taha, et inimesed minust sedasi arvaksid. Inimesed peavad mind rõõmust pulbitsevaks. See on hea.”
Ma tunnen end halvasti, sest sundisin teda juhtunust rääkima. „Palun vabandust, et ma selle jutuks võtsin. See ei olnud mul plaanis. Kõike seda meelde tuletada on kindlasti õudne.”
Oliona kehitab õlgu. „Kuule, see on normaalne. Kõigi tüdrukutega juhtub. Ei midagi erilist.”
Oliona suhe Puškinit armastava Forbesiga ei kestnud kaua. „Ma arvasin alguses, et ta tahab bitch’i. Nii et ma siis mängisin seda. Nüüd ei ole ma enam kindel, võib-olla ta ei tahagi bitch’i. Võib-olla tahab ta toredat tüdrukut. Tead, mõnikord ma satun segadusse, ei saa enam isegi aru, kumb ma olen, hea tüdruk või bitch.” Oliona ei ütle seda nukralt, vaid nagu alati, pisut eemalolevalt, nagu mõtleks ta iseendast kolmandas isikus. Alati, kui ma otsin temas kurbusenooti, libiseb see mul käest. Režissöörina on mu ülesanne teda tabada, leida üles nõrk koht, vajutada emotsionaalseid nuppe, mille peale tema fassaad kokku variseks ning ta murduks ja nutma hakkaks. Aga ta lihtsalt keerleb ja pöörleb ja naeratab ja sädeleb kõigis värvides. Ta ei karda vaesust, alandust. Kui ta oma sponsorist ilma jääb, alustab ta lihtsalt otsast, loob end uuesti ja vajutab taaskäivitusnuppu.
Kell 5 hommikul saavad klubid alles tõelise hoo sisse. Kõikuval sammul purjus irvega Forbesid komberdavad oma lodžadest alla. Nad on kõik ühtmoodi kallites triibulistes siidsärkides, mis on topitud disaineriteksadesse, kõik päevitunud ja prisked, hiilates rahast ja enesega rahulolust. Nad liituvad tantsupõrandal tibidega. Kõik on jokkis ja kõiguvad higistades tantsida, see tundub lausa stoppkaadrite jadana. Nad vahetavad armsaid, lihtsaid pilke, nagu oleksid kõik maskid eest heitnud ja nad kõik oleksid osalised ühes suures naljas. Ja siis mõistad sa ühtäkki, kui võrdsed need Forbesid ja tüdrukud tegelikult on. Nad kõik on end Nõukogude maailmast vaevaliselt välja punnitanud. Naftapuuraugud on lennutanud nad erinevatesse finantsuniversumitesse, aga nad mõistavad üksteist endiselt täielikult. Ja nende armsad, lihtsad pilgud näivad ütlevat, kui lõbustav on kogu see maskeraad: eile elasime me kõik kommunaalkorterites ja laulsime Nõukogude Liidu hümni ja arvasime, et Levised ja piimapulber on luksuse tipp, aga nüüd ümbritsevad meid luksusautod ja eralennukid ja kleepuv Prosecco. Ja kuigi paljud Lääne inimesed räägivad mulle, et nende arvates on raha venelastele kinnisideeks, arvan mina, et nad eksivad: raha on tulnud nii kiiresti nagu klaaskuuli raputades lumena langev sädelus, see tundub täiesti ebareaalne: mitte miski, mida kokku kuhjata ja säästa, vaid mille sees keerutada ja tantsida nagu sulgedes pärast padjasõda, ja mida lõigata nagu papjeemašeed erinevateks kiirestivahetuvateks maskideks. Kell 5 hommikul muutub muusika üha kiiremaks ja kiiremaks ja tukslevas lumises öös muutuvad tibi Forbesideks ja Forbesid tibideks, liikudes nüüd juba nii kiiresti, et neil on võimalik näha iseennast vilksatamas tantsupõranda teises otsas. Noormehed ja neiud vaatavad end ja mõtlevad: „Kas see tõesti juhtus minuga? Kas see seal olen mina? Kõigi nende Maybachide ja vägistamiste ja gängsterite ja massihaudade ja katusekorterite ja sädelevate kleitide keskel?”
Meie aja kangelane
Ma olen kohtumisel TNT-s, kui mu telefon äkki heliseb. Ekraanil on numbri asemel „salastatud”, mis võib tähendada, et kodustel on midagi tähtsat. Vabandan ja astun koridori, neoonkirja „Tunne meie armastust!” alla. Kui kõnele vastan, on telefonis kõigepealt pikk vaikus. Hingamine. Siis kore vilisev naer.
„Piiitrrr. Tunned mu ära? Olen Vitali Djomotška. Mul oleks sinult üht teenet vaja. Kas teeksid mulle ühe teene? Ühe väikese teene?”
Vitali oskab kuidagi sedasi küsida, et mul on ebamugav
Betti Alveri tõlge.