Valge varese anatoomia. Andrea Portes
Читать онлайн книгу.
suu!”
Logan naeratab ja ma olen juba kuuletumas pea antud käsule minema tõmmata, kuid siis juhtub midagi. Midagi, mida poleks pidanud juhtuma ning mis pole põhjus, miks ma selle mopeedi otsa ronisin. Mitte mingil juhul.
„Ma suudlen sind nüüd ja see meeldib sulle.”
Ja ta teeb seda. Ja see meeldib mulle.
!Sealsamas kahe kvartali kaugusel kodust on Logan McDonough ametlikult mu esimene suudlus (jah, ma tean, ma olen hiline õitseja) ja ma tegelikult ei tea, kuidas see peaks käima, kuigi olen näinud palju filme, mis võiksid vihjeid pakkuda. Kuid nüüd pole sellel kõigel mingit tähtsust, sest mul on nagu kehaväline kogemus, kus ma ei suuda uskuda, ei suuda uskuda, et see juhtub, kuid ei suuda lõpetada, ei taha lõpetada, ükskõik mis.Enne kui ma arugi saan või tean, mis pool pealmine on või mis aasta üldse on, naaldub Logan rattale ja naeratab, nagu oleks ta seda kogu aeg teadnud, ning on rõõmus, et nüüd tean seda ka mina.
Ta kergitab oma kiivrit nagu kauboikaabut.
„Nägudeni.”
Ja nüüd on tal kiiver uuesti peas ja mopeed müriseb ja ta on juba poolel tänaval ja mind on jäetud seisma ja pead murdma, mis äsja juhtus. Ja ma võin olla küll alles viisteist ega tea kuigi palju, võib-olla ei tea ma üldse veel midagi, aga ühte ma tean – olen tõsises jamas.
12
Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see hetk on käes. Taevas tõmbub mustast lillaks ja roosaks ja nüüd tuleb päike välja ja ma ei ole ikka veel piisavalt kiire. Piisavalt kiire, et seda muuta.
Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, päike tõuseb puude tagant ning tänavatel pole kedagi, mitte kedagi, kõnniteedel pole kedagi, ainult mina ja sillutiselt peegelduv valgus. Miilide kaupa pole läheduses mitte kedagi, kogu maailm hoiab vaikides hinge kinni, kuid minu peas on tuhat häält, koor, orkester, terve staadion.
Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see hetk on käes ja peab olema mingi võimalus seda muuta, peab olema võimalus takistada Maad pöörlemast, peab olema mingi võimalus.
13
„Ma lihtsalt tahtsin, et te teaksite, et ma võtsin tööle musta tüdruku. Ärge kartke.”
On hiline pärastlõuna Bunza Hutis ja härra Baum teatab meile seda uudist, nagu ütleks, et ülestõusmine on alanud. Seisame Shelliga vaikides limonaadimasina kõrval.
„Miks me peaksime kartma?”
Vaikus.
„Mida ta siis teeb, sööb meid ära?”
Härra Baum ja kõik teised täiskasvanud, keda ma tean, paistavad arvavat, et säärased asjad muudavad midagi.
Isegi arukad inimesed. Kentsakas. Ja sul pole kunagi võimalik panna neid sellest mõistlikult rääkima, sest nende jaoks on oluline millestki üle olla. Kellestki üle olla.
Tavaliselt on see lihtsalt midagi naeruväärset, mille üle me hiljem Shelliga šokolaadi juues naerame. Välja arvatud siis, kui see ei ole naljakas. Välja arvatud näiteks Omaha, kus oli see poiss teiselt poolt maailma, kes ei osanud peaaegu üldse inglise keelt ning toodi siia mingi pagulasprogrammi kaudu, kus keegi ilmselt üldse ei mõelnud. Ta käis kaks päeva Omaha Kirde koolis, enne kui ta peksti vaeseomaks ning murti praktiliselt kõik ta kondid. Kui poiss paranes, mis juhtus tänu issandale taevas, viidi ta sellest ainult valgete osariigist tagasi kuhugi itta. Te ei usuks elu sees tema fotosid, mida uudistes näidati. Lilla nägu ja need silmad, issand, see oli veel kõige hullem. Vaadata neisse silmadesse. Mõlemale laule oleks võinud vabalt olla kirjutatud: „Miks mina?” See tõi kananaha ihule.
Seepärast peangi hoidma madalat profiili oma segaverelise päritoluga, mis on, jumal tänatud Becky Vilhaueri eest, ka võimalik. Selles mõttes on temast kasu. Minu kaitsmiseks igapäevase näkkusülitamise eest koolisaalis. Või millegi veelgi hullema eest. Lilla näo ja „miks mina” kirja eest mu silmalaugudel.
Kuid nüüd tuleb üks meie kooli poiss, kellele koolis iga päev näkku sülitatakse, koos ema, isa ja väikese õega Bunzasse.
Joel Soren. Ta on täitsa kena ning teda vaadates on raske mõista, miks just tema on sääraseks igapäevaseks mõnitamiseks välja valitud.
Muidugi sai kõik alguse Beckyst. Kogu see lugu oli nii totter. Becky küsis temalt melonimaitselise Hubba Bubba tükki. Joelil oli vaid üks järel ja ta andis selle mingile kisakooritüdrukule. Just siis, kui Becky seda küsis.
Nii et Joel Soren eiras Beckyt.
Ega andnud talle nätsu.
Niisiis tuli Joel Sorenil selle eest maksta.
Ta maksab sellega, et tal lüüakse raamatuid käest. Ta maksab sellega, et koridoris pannakse talle jalg ette.
Ta maksab sellega, et igal nädalal kleebitakse tema kapile silt „nohkar” või „üligei”. Mitte et ta oleks gei. Ja mitte et sellel mingit tähtsust oleks. Nad lihtsalt kirjutavad nii. Spordijobud. Becky ise ei vaevu seda tegema. Kogu lugu on hakanud elama oma elu ning Joel Soren on kõigi peksukott ilma mingi muu põhjuseta kui viiesendine Hubba Bubba tükk.
See õppetund ei ole minu jaoks raisku läinud.
Shelli müksab mind, kui Joel ja tema pere leti äärde astuvad. Vannun jumala nimel, et ta on selle kaheksa kuu jooksul, mis me oleme siin töötanud, löönud kassast läbi umbes kolm klienti. Kui aus olla, siis võib ta karta kassaaparaati. Või ehk ei oska ta liita. Ta on kristlane. Ma ei usu, et nad usuksid matemaatikasse.
„Kolm number kolme friikartulitega ja lasteeine sellele tillukesele siin.”
Vaatan üle leti Joel Soreni pisiõde. See on kolmeaastane linalakk suurte siniste silmade ja hiiglasliku roosa lutiga.
„Kui nunnu laps! Mis ta nimi on?”
„Violet.”
„Oo, kui ilus nimi!”
Joel Soren isegi ei vaata minu poole. Ta varjab end vanemate selja taha, teeb näo, nagu vaataks klaasust, mis on umbes niisama huvitav kui betoonplokk. Mul on paha tunne. Kas ta arvab, et ka mina kavatsen tema peale sülitada? Kas ta arvab, et minul on mingit pistmist tema pideva alandamisega?
Kas mul on?
„Nii, tänan. Oh, ja palun veel kolm kokat.”
„Jah, härra. See teeb üheksa dollarit ja viiskümmend senti.”
Shelli läheb uuesti jäätisemasina juurde ja Sorenid võtavad sisse oma kohad perelauas.
„Kas sul on tema pärast paha tunne?” küsin Shellilt.
„Vist jah,” sosistab ta.
„Selles mõttes, et kas see ei tundu nagu ebaõiglane?”
Härra Baum pistab pea välja. „Tellimus valmis!”
Joeli isa tuleb leti juurde toidu järele. Selles mõttes, et siin pole nagu Sizzler või miski. Bunza Hutis tuleb ise oma toidu järel käia.
Shelli kontrollib jäätisemasina juures oma juukseid.
Mina silmitsen Joeli kukalt. „Ma lähen sinna.”
„Miks?”
„Ma ei tea. Mul on lihtsalt paha tunne, muud midagi. Sa ainult vaata teda. Ta on hirmust halvatud.”
„Nojah, aga mida sa ütled?”
„Ei tea.”
„Sa oled peast soe.”
„Pea suu!”
Shelli teeb näo, nagu annaks mulle laksu.
„Lõpeta mulle töö juures ligiajamine. Lesbar.”
„Its. Oleme ikka zõõbrad…”
Shelli on tõsiselt nagu viieaastane. Kuid ma olen iga kell viis päeva nädalas pigem tema kui Becky Vilhaueri kõrval.
Astun perekonna juurde, kes sööb neljapäeva õhtul Bunza Hutis