Veeaeg. Margus Ots
Читать онлайн книгу.
ning mida iganes see tähendama pidi, ei tundunud see ausalt öeldes hiljem eriti ahvatlevana. Ta nautis seda tunnet veidi, kuid see kadus sama kiirelt, kui tekkis. „Aitab lollidest mõtetest ja katteta lubadustest – praegu on vaja välja mõelda, mida edasi teha,” ütles ta endale korralekutsuvalt.
Ralph ei julgenud mõelda, milline saaks olema olukord 5-6 päeva pärast ilma vee ja toiduta, kuid praegu oli temas veel piisavalt jõudu, et midagi korda saata ning ta otsustas seda seni teha, kui nälg ta maha murrab. Nagu saaklooma otsiv kütt hakkas ta ümber tünni luurama ning haardeulatuses olevat prahti ligemale tõmbama. Kui ta märkas midagi põnevat, siis hakkas ta tünni sellele lähemale kõigutama ning püüdis iga hinna eest kätte saada võimalikult palju asju. Ralph pidi tunnistama, et see tegevus oli ka omaette põnev. Mida kõike merest saada ei olnud! Ta leidis lisaks igasugusele muule prahile veel valgete täppidega punase naistekleidi, ühe kinga, väikese puust pingi ning lõpuks tõmbas juubelduste saatel pardale kinnisõlmitud prügikoti, mille sees oli lisaks päris prahile ka poolik pakk mõngleid ja väike pudel limonaadi. Justkui oleks keegi hakanud päevapealt kaalujälgijaks ja püüdnud vabaneda kõigest ebatervislikust.
Pärast tunde ilma söögi ja joogita maitsesid mõnglid jumalikult – Ralph mälus aegluubis ning tundis, kuidas kergelt soolane toit keele peal ühtlaseks massiks muutub. Suust liikus see aeglaselt mõnuga mööda neelu alla ning jõudis lõpuks kõhtu, tekitades seal sooja tunde. Pärast esmase nälja kustutamist leidis Ralph, et elu on elamist väärt ja teinekord peaks ennast ka niisama näljutama, et toit paremini maitseks.
Ta otsustas pisut leiba luusse lasta. Kõik vähegi pehmed ja kuivad asjad kuhjas ta endale alla. Tõmbas irvitades endale Rexi kostüümi peale selga ka täpilise kleidi ning pani ümber laste täispuhutud päästerõnga. Õnnis naeratus näol, lasi ta korraks silma looja.
Tunni aja pärast ajas tugev pissihäda Ralphi üles. Ta liikus veepiirini ja avas koerakostüümi sisse kunagi kääridega lõigatud salajase, kuid piisavalt suure avause, mis võimaldas tal töö ajal kempsus käies palju aega säästa. Järsku kuulis ta hõiget ja pead vasakule pöörates märkas ta suurt luksuslikku kaatrit, mille tekil olevad inimesed teda naerul nägudega vaatasid.
Üks siilisoengu ja kuldketiga vanem ülekaaluline mees hüüdis talle ülbusega segatud reipusega: „Tere külamees, millega tegeled siin?”
Ralph ei osanud esialgu midagi vastata, mille peale siilipoiss pöördus ülejäänud lõbusas tujus seltskonna, teise siilisoenguga mehe ja nelja noore naise poole ning märkis: „No vot, täna saime jälle bioloogia osas targemaks, mustal pärdikul on valge noks.”
Üks päikeseprillidega brünett hakkas hüsteeriliselt naerma ning ta kile hääl lõikas läbi õhtuvaikuse nagu žiletiteraga. Ilmselt tundis siilisoenguga mees sellise ebaküpse reaktsiooni pärast piinlikkust ning käskis tal järsult vait jääda. Siis pöördus ta huvi uuesti koerakostüümis urineeriva Ralphi poole:
„Oled sa ahv või inimene – mida kuradit sa teed keset merd oma tünnisaunaga?”
„Ma ei tea. Jumal tänatud, et tulite,” vastas ta kogeledes, peitis väikemehe ära ning võttis maski peast. Ralph tundis, et on vist pääsenud ja paljas mõte soojas kajutis magamisest ja täis kõhust täitis ta kergendustundega.
„On sul ikka mõistust peas, kui sellise asjaga avamerele seilama lähed? Ja mis kuradi kostüüm? Sa ise üldse aru saad, et sa sead nii enda elu ohtu! Tuul on tõusmas ja paari tunni pärast võib juba korralik torm olla,” öeldi juba tõsisemalt.
„Ma ei tea, siin pole mootorit taga, ega ma…”
„No seda enam! Siis võta oma kuradi aerud ja hakka kiiresti kütma,” ei lasknud mees teda lõpetada ning pöördus seejärel ülejäänud seltskonna poole:
„Lähme seilame edasi!”
Mõte, et ta peab veel üksi tünnisaunas avamerel passima, ajas Ralphi meeleheitele: „Te ei saa aru, ma olen päriselt merehädaline. Läksin eile öösel jõesuudmes peale pidu tünni puhkama ning ärgates oli igal pool meri. Ma ei tea siiamaani, kas tegemist on halva nalja või õnnetusega. Ma ei ole terve päev midagi söönud.”
Toimetama asunud meeskond pööras ümber.
„Ma olen tõesti hädas, palun aidake mind maale tagasi.”
„Veidi raske on uskuda, et tõesti hädas oled – ahvikostüümis liputaja ei tekita eriti tõsiselt võetavat tunnet. Helistanud siis päästeametisse,” ütles ta juba veidi leplikumalt, samal ajal endale kaptenimütsi pähe sättides.
„Mul ei ole mitte midagi!Telefon, rahakott, riided, kõik jäid maale. See pole ahvi- vaid koerakostüüm. Rex koeratoit, kindlasti olete kuulnud? Ma käin sellega supermarketis tooteesitlusi tegemas. Võtsin ta parvele kaasa, kuna teenin sellega leiba ja tahtsin seda enda lähedal hoida, et keegi sellega peol lollusi tegema ei läheks. Ma võin laeval abiks olla – võin koristada ja kokteile teha. Ainult ärge jätke mind siia!”
Paadikapten vaatas Ralphi haletseva tüdimusega ning pöördus siis oma reisikaaslaste poole:
„Noh, mida me selle hädalisega ette võtame?”
Naised tegid nagu sünkroonselt vaevumärgatavaid vastikusegrimasse ning teine kiilakas pöördus pahuralt eemale ja pobises midagi. Kapten pööras seejärel pilgu, milles polnud grammigi kaastunnet, tagasi Ralphi poole.
„Olgu, siin ei ole praegu millegipärast levi – oleme tõesti kaldast kaugel. Võtame su tünniga sleppi ning sõidame kalda poole. Nagu levi on, kutsud kohe endale kellegi järele. ”
Kergendus- ja pettumustunne valdasid Ralphi samaaegselt, kui ta püüdis kinni endale visatud köie ja selle tünni külge kinnitas. Kaater käivitas mootori ning hakkas aeglaselt ranna poole liikuma. Parv aeglustas liikumist kõvasti ning kõikus kergelt, kuid vett üle parda ei tulnud.
Ralph sättis end mõnusalt parvele istuma, näoga liikumissuunas, toetudes seljaga vastu tünni. Vee loksumine oli uinutav, kuid Ralph eelistas mitte magama jääda – need inimesed talle järele ei uju, kui ta parvelt maha veereks. Pea mõtetest tühi, istus ta prügihunniku otsas ja vaatas igatsevalt maa poole. Õhtuks peaks ta jõudma tagasi pisikesse ühikatuppa, siis keedab ta endale pelmeene ning sööb neid hapukoorega, vaadates telekast mõnda head filmi. Mõnuga kujutas ta end ette pimedas toas trussikute väel voodil, soe taldrik auravate pelmeenidega toetumas kõhule ning televiisori kuma valgustamas toa seinu. Pühapäeval saab ta oma hullumeelsest juhtumisest sõpradele rääkida. Kurb, et ei ole telefoni, millega seda seiklust jäädvustada. Elu on ilus.
Ralph ei teadnud, kui kaua ta niiviisi istunud oli. Silmapiiril olevate pilvede taha loojuv kevadpäike andis teed hämarikule ning vaikne ja sile meri hakkas iseloomu näitama. Petlikult sõbralikuna tunduval kaatril pandi sees tuled põlema. Tuul tõusis ja lained hakkasid järjest enam suurenema, samas maa ei tundunud oluliselt lähemal olevat. Mõnusast prügihunniku otsas istumisest sai võitlus veega, mis parve kaitsmata servadest iga liigutusega järjest lähemale liikus. Pärast järjekordset sahmakat pidi ta pealetungiva laine eest kiirelt püsti hüppama ja tünni seina külge klammerduma. Rexi mustale kasukale ilmusid esimesed veepiisad. Üks salakaval madal, kuid tugev laine lõi ta alakeha täiesti märjaks. Külm vesi püksis muutis paugupealt olukorda ning Ralph ronis kõrgemale tünni otsa. Oli kottpime.
Tuul tõusis veelgi ning Ralph tajus, et asi hakkab kontrolli alt väljuma. Ta liikus teisele poole tünni parve ahtrisse (kui seda nii võib nimetada) ning jäi kätega tünni külge rippuma, taludes, hambad ristis, liigestesse voolavat külma ja selga pritsivat vett. Hetkeks mõtles ta armupalumisele, kuid loobus, meenutades kiilaka kalki nägu. Ta lohutas end, et peab seda olukorda veel maksimaalselt tund aega taluma. Siis sadamasse, taksoga koju ning pelmeenikausiga teleka ette.
Ralphi mõtted katkestas läbi tuule vaevu kuulda oleva avatava ukse hääl ja kõnekõmin. Parvele suunati valgus ning keegi hüüdis midagi. „Me ei saa veel kohal olla, maani on veel palju maad,” mõtles Ralph ning arvas siis, et siilipoiss oli oma telefoniga levi kätte saanud ning rannavalve oli teel. Nüüd hüüti teda juba kõvemini.
„Hei, Reeex! Oled sa