Veeaeg. Margus Ots
Читать онлайн книгу.
tagasi olen,” ignoreeris Norman tema ütlust, „siis ei kanna ma ette, milline korruptsioon siin lokkab, ning sulle jääb su töökoht alles! Me peame minema järgmisi saareelanikke ära tooma ja mul ei ole aega sinuga vaielda. Sul on umbes kolm tundi. Head päeva!”
Ta pööras ringi, käskis kopteri mootori uuesti tööle panna ja kutsus Ake kõrvale:
„Sa oled ainuke täiskasvanud mees siin ja tõenäoliselt ei jõua siia ühtegi riigiametnikku niipea. Ma tahan, et sa hakkaksid selle grupi juhiks, vaataksid, et kõik saaksid süüa ja majutatud. Mobilisatsioonipunkti juht on kuskile seiklema läinud ning too ätt ei oska ega julge midagi otsustada. Samuti tahan, et kontrolliksid teda, et ta teie majutamisel mingeid varusid endale kõrvale ei kirjutaks. Kuna koht on eraldatud, siis ei käida siin pea üldse kontrollimas ning garnison peab siin kõike enda omaks. Ühesõnaga, leia lahendus. Koht asub küllalt kõrgel ja isegi kui üleujutus peaks siiani jõudma, siis olete siin kaitstud… vähemalt mõnda aega. Homseks peaks siin inimestest kihama, kui kopter vastu peab.”
Akele ei meeldinud käsutäitja roll, nii et kogu aeg, kui Norman rääkis, pööras ta pea kõrvale ja mühatas lõpuks: „Jah.” Norman vangutas pead ja hüppas tagasi kopterisse.
Põgenikud nägid hirmunud ja kohkunud välja – enamik neist olid endale ööriietele vaid esimesed kätte juhtunud hilbud jõudnud peale tõmmata. Mõnel oli käes pisike kott asjadega ning ühel vanainimesel oli süles kass. Kopterijuht ei olnud lubanud kellelgi midagi rohkemat kaasa võtta.
Vanamees piidles neid tähtsal ja kõrgil ilmel ning kärkis siis: „Kus teie majapidamistarbed ja söök on?”
Rahvas oli vait. Lõpuks julges keegi vanemas keskeas kõhetu mees tagasihoidlikult öelda:
„Meil ei lubatud isiklikke asju kaasa võtta, et kõik elushinged peale mahuksid.”
„Phmp, ” turtsatas taat „Mis te arvate, et tulete lihtsalt siia, käed taskus, kohale ja me muudkui anname teile kõik, mida te tahate! Meil on siin piiratud varud, mul ei ole volitusi neid teile välja anda! Te peate ise hakkama saama!”
„Aga mida me siin peale hakkame ilma peavarju ja söögita? Kust me siit metsast süüa saame? Äkki lasete meid enda majja? Meil on üks külmetunud inimene ka.”
„Ma ei tea ja mind ei huvita! Ma ei saa enne midagi teha, kui ülemus kohal ei ole ja käsku ei ole tulnud. Ma vastutan siin asjade eest! Kui kopterimees tagasi tuleb, eks ta siis hangib teile kõik vajaliku.”
Seda öeldes pööras vanamees selja ja hakkas uhkelt oma valvuriputka poole marssima. Taamal sõid muruplatsi ühes servas 30-40 lammast. Ilmselt oli vanamees otsustanud oma loomad sõjaväebaasi karjamaale tuua, et neid huntide eest kaitsta.
Inimesed vaatasid ärevalt ringi ning kuna Ake oli ainuke täisjõus mees, siis heitsid mitmed talle ootava pilgu. Ake alles mõtles, kas ja kuidas peaks sekkuma, kui vanainimeste vahelt astus välja lühikest kasvu noor naine, keda ta varem ei olnud tähele pannud. Neiu oli suure kondiga, pruunide juuste ja mitte eriti naiselike näojoontega. Tavaelus oleks Ake temast lihtsalt mööda vaadanud ning püüdnud kokkupuudet vältida. Tema eelistas ilusate naiste seltskonda. Midagi neiu agressiivses hoiakus meenutas Akele väga Elvit.
„Härra,” ütles ta kindlalt ja raevunult, vaadates enne Akele etteheitvalt otsa.
Vanamees pöördus ümber ning nähes, et tegemist on tüdrukuga, ei osanud esialgu kuidagi reageerida.
„Me oleme põgenikud,” kostis neiu aeglaselt, lausete vahel pikki pause tehes ja mehele julgelt silma vaadates. „Täna hommikul aeti meid oma kodudest välja päästmaks meid üleujutuse eest. Meil oli veerand tundi aega, kui sedagi, ning kaasa võisime võtta niipalju, kui kätte mahtus,” ütles ta, tõstes üles enda käes oleva kilekoti, kus ilmselt olid mõned riided. „Me oleme ajutiselt kaotanud oma kodud ning meil ei ole kusagile minna.”
Kui seda oleks öelnud Ake, oleks ta ilmselt saanud samasuguse sõimu osaliseks nagu Norman alguses, kuid vormikandja ei saanud lubada endale naisterahva peale karjumist.
„Kulla inimene, saa aru. See siin on teistsugune asutus. Me ei tegele põgenikega, vaid oleme militaarotstarbeline objekt. Ma ei tea, kustkohast teie kopterimees infot sai, et siin on põgenikelaager. Mul tekivad sellest probleemid,” ütles ta leplikumal, kuid endiselt järeleandmatul toonil.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.