Veeaeg. Margus Ots
Читать онлайн книгу.
sisse-välja sõdureid, igaühel midagi näpu otsas. Üks neist peeretas vist tahtlikult valjult proua leitnandi lähedalt möödudes, nii et too nagu ussist nõelatuna pöördus ja terase pilguga süüdlast püüdis leida. Meesterivi möödus aga kiiresti ning taibates, et süüdlane tõenäoliselt leidmata jääb, pööras pilgu taas dokumentidesse.
Jaak seisis lummatult lindi taga ja jälgis toimuvat. Inimesed liikusid nagu sipelgad, igaühel oli täita enda pisike ülesanne. Kõik käis kiirelt ja täpselt, justkui oleks kogu meeskond selle näitemängu nimel palju proove teinud. Veebel viipas talle, tõmmates õrnalt teise käega printerist välja tulevat paberit. Olles paberitele alla kirjutanud ja teise koopia endale võtnud, tundis Jaak, et oli liiga kaua oma fantaasiamaailmast eemal olnud ning viimane aeg oli üles tagasi minna. See päev oli olnud erakordselt sündmusterohke ja Jaak ei tahtnud, et muud mõtted ta põhitegevust segama hakkaksid. Sõdurid püsisid enda alal ning Rauno oli õnneks telekamänguhull. Senikaua, kuni ta sai teha seda, mille jaoks ta siia oli tulnud, oli kõik korras.
Samal ajal puuksutas keegi asjade tassijatest kõvemini, millele järgnes üheaegselt mitmetest suudest varjatud naerupahvak. See oli ainukesele ruumis olevale naisele viimne piisk karikasse.
„Jääge kõik seisma! Kes tegi seda?” kriiskas ta naeru tõttu näost punastele sõduritele. Kuna vastust ei tulnud, hakkas ta neid ükshaaval küsitlema:
„Kas sina tegid seda?”
„Ei mina ei teinud? See tuli tagantpoolt.”
„Nii, järgmine. Kustpoolt see tuli?”
„Ei tea, mul on halb kuulmine, aga haisu järgi, jah, tagantpoolt,” vastas teine reamees pöidlaga taha osutades.
Ükshaaval võttis proua leitnant kõik mehed läbi, uurides kustpoolt kõhurääkijat kuulda oli, kuni lõpuks jäid sõelale kaks meest, kes kumbki teineteise poole näitasid. Üks silmanähtavalt närvis ülekaaluline mehike, kes hääle erutusest värisedes vandenõust rääkis, ning teine, väikest kasvu hea jutuga mees. Viimane küsis kogu aeg esimeselt, miks too nii närvis on, mille peale paksuke veel rohkem ähmi täis läks. Ülejäänud vaatasid seda show’d naerdes pealt, aeg-ajalt vaidlejaid ergutades. Vahepala lõpetas veebel, kes käratas: „Jätke see lollus ja tagasi tööle! Me oleme graafikust maas.”
Naine üritas veel protesteerida, kuid nähes veebli pilku, pööras ära ja läks solvunult välja. Sagimine jätkus endises rütmis. Trepist üles minnes kuulis Jaak, kuidas uks pauguga lahti löödi ning uksel seisnud räsitud ilmega tsiviilriietes mees kiirelt Simsonit nõudis ja talle kuuldavalt ütles: „Mul on halbu uudiseid…”
Jaak oli hetkeks kahevahel – kumb oli põnevam, kas reaalne olukord või arvutimäng? – ja loivas siis trepist üles oma toa poole.
SEITSE
Läbinisti külmunud Ralph pidi kõvasti pingutama, et kohmetunud käte abil kõikuvast trepikäsipuust hoides kajutisse turnida, jalgu nagu pakke ettevaatlikult teineteise ette tõstes. Ta tundis elus esimest korda, mida tähendavad külmast plagisevad hambad. Kajuti mõnus soojus lõi talle kananaha ihule.
„Näe, vaheta riided ära,” ütles kapten, visates talle madrusesärgi, valge hommikumantli ning paari villaseid sokke. Nähes, et Ralph on kostüümi all paljas, lisas imestunult: „Sul ei olegi midagi kostüümi all? Ime, kui sa nüüd kopsupõletikku ei saa!” Ralph arvas ta rasvavoltides silmades nägevat üliväikest kaastundesädet.
„Aivar, ole hea, vaata sa praegu veel rooli, ma uurin, mis mehega meil tegemist on,” hüüdis ta veel luugist alla vaatavale teisele kiilaspeale, mille peale too sõnagi lausumata pea tagasi tõmbas.
„Mina olen muidu Fjodor. Vabanda, et sind enne välja jätsime. Mul on puhkus ning ma ei soovinud seda mingi seikleja pärast katkestada. Tead, tänapäeval on igasugu hulle, kes oma rumalusest hätta jäävad. Nad pole ise selles süüdi, et nad lollid on, kuid miks pean mina oma väärtuslikku aega raiskama, et neid aidata.”
Soe puuvillane triibuline särk seljas, sokid jalas ning valge hommikumantel ümber, tundis Ralph end kui paradiisis, kuigi külm ei olnud veel kontidest lahkunud. Sees oli väga soe, kajutis olev nahkdiivan pehme ning tuulisel merel olemist tuletas meelde ainult põranda vaevumärgatav kõikumine. Ralph oli väga liigutatud, kuid ei tahtnud kantide silmis liiga armetu välja näha – olles palju erinevate inimestega kokku puutunud, uskus ta teadvat, et nõrkus neile ei meeldi, ning selleks, et õnnis seisund jätkuks, ei tohi ta oma saatusega mängida.
„No oli selline halb päev,” ütles ta oma häält jämedamaks teha püüdes.
Fjodor naeratas ja hüüdis siis käreda häälega taha: „Pipsud, tehke keegi kiiresti üks topeltalkoholiga Iiri kohv. Poiss on vaja üles soojendada.” Kilked paadi teisest otsast märkisid, et sõnum on kohale jõudnud.
Siis istus ta Ralphi vastu, vaatas talle ärajoonud, kuid ülimalt terase pilguga umbes viis sekundit altkulmu otsa. Ralph pidas vastu ja fokuseeris oma pilgu tema ninale, nii et mehe ülejäänud nägu udune oli. See oli tema nipp eriti manipuleerivate inimeste või eriti ilusate tüdrukutega suhtlemisel. Fjodor mühatas vaevumärgatavalt, pööras pea laual olevale viskipudelile ning valas enda klaasi täis. Pärast mehist lonksu võttis ta kõrval olevast klaasist vett ja puristas rahulolevalt. Fjodoril ei olnud kuhugi kiiret – ta nautis olukorda ning püüdis oma majesteetlikkusega ilmselt märku anda, et tegemist on kõrgel hierarhiaastmel asuva inimesega, kellega peab käituma lugupidavalt. Kui selline inimene oleks Ralphi vastas istunud ükskõik millises teises situatsioonis, oleks ta kindlasti mõne pilke lendu lasknud, kuid nüüd oli olukord teistsugune. Fjodor oli ilmselgelt olukorra peremees, istudes seal, särk eest lahti nööbitud ja vägev medaljoniga kuldkett kaelas, Ralph see-eest aga armetu närune merehädaline.
„Nii,” katkestas Fjodor juba piinlikult pikaks veninud vaikuse. „Mis mees sa siis selline lõppude lõpuks oled?”
Ralph mõtles just, milline vastus võiks kuulajale kõige meelepärasem olla, kui kõrvalkajutist saabusid kaks tüdrukut, ilmselt tema kohviga. Nad kandsid ülilühikesi valgeid pükse ning tema suureks üllatuseks olid mõlemal rinnad paljad.
Ralph tegi suuga liigutusi, nagu tahtes midagi öelda, kuid sai sõnasabast kinni, kuna ilmselt oleks hääletoon liialt reetnud tema kohmetust. Tulijaid ei paistnud nende alastus kuidagi häirivat ning Fjodor ei pidanud seda isegi tähelepanu vääriliseks. Ralph ei teadnud, kuhu silmi peita või kuhu vaadata. Ühest küljest oleks ta tüdrukute keni kumerusi heameelega uudistanud, kuid teisest küljest tundis, et see oleks ebaviisakas, ning seega peaks neile vist ikka otsa vaatama. Kui ta aga neile silma vaataks, siis saaksid nad ta kimbatusest kohe aru. Ja kui ta vaataks kõrvale, siis näiks ta täitsa debiilne olevat. Viimases hädas otsustas ta rakendada sama nippi nagu Fjodoriga ning vaatas neist läbi, nii et kõik silme ees udune oli, püüdes samal ajal teha võimalikult ükskõikset nägu.
„Meil on siin tissipoliitika,” ütles Fjodor vaikselt ja nautis tema kimbatust, justkui enda uusimat Mersut maksuametile näidates.
Üks tulijatest oli noor keskmise büstiga brünett, kes Ralphi klaasistunud pilku enda kehal tundes huuled tigedalt kokku surus ning kohvi vihaga lauale lõi, nii et see kergelt üle ääre rappus.
„Mis sa passid,” ütles ta vihaselt ära pöördudes – Ralph ilmselt ei taibanud, et nii-öelda läbi vaatamine tegi ta pilgu hoopis eriti ebaviisakalt jõllitavaks, ning tema ei olnud see, kes pileti oleks ostnud.
„Viisakust külalistega paluks,” ütles Fjodor kerge karmusega. „Kui sina oleksid neli tundi tormi käes olnud, ainult see tobe kostüüm seljas, oleksid juba ammu hulluks läinud, püksi lasknud ja üle parda hüpanud.”
Teine naine, kes eelmisega ilmselt mõjuvõimu pärast võitles ja kelle peale tema hüsteerilise naeru pärast oli ennist karjutud, arvas, et see oli tema võimalus Fjodori silmis tõusta, ning püüdis manada häälde kaastundlikkust: „Oi-oi, mis sinuga juhtus? Ah et tormi käes niiviisi kohe. Kas märjaks ka said?”
Erakordselt halvasti näideldud kaastunne pahandas Fjodorit nähtavasti rohkem kui siiras viha ning ta hakkas kätega vehkima