Veeaeg. Margus Ots
Читать онлайн книгу.
enamat.”
„Ei tea, kes siin mittekeegi on. Mida su ema ja isa sellest arvavad, et nende tütar raha eest vanu perverte nikub? Tissiseadus, heh! Kuidas sind tagantjärele meenutatakse? Isegi kui sa saad kätte oma juuradiplomi ja isegi kui saad kunagi erialasele tööle ja inimeste sekka, kes sind austavad, siis ei unusta sa ise kunagi, kuidas sa alustasid. See teadmine jääb sind saatma eluks ajaks ning rikub kunagi su õnne,” ütles Ralph juba peaaegu haletsevalt.
Kõrvalvoodis jäi vaikseks. Ralph oli endiselt seljaga, kuid ta võis lausa tunda neiu teravat pilku enda kuklal. See oli vist täistabamus ning hetkeks ta isegi kahetses, et nii teravaks läks.
„Ma ei jaga end mitte kellegagi, kes seda väärt ei ole,” ütles Cäthy kindlalt. „Mitte kellegagi, raiu see endale pähe. Ma olen siin lihtsalt seltskonnaks. Vanameestel on ebausk, et paaritu arv naisi kaatril toob ebaõnne. Need teised tüdrukud on murdunud, kuid mina ei tee seda kunagi, kas saad aru, mitte kunagi! Mul on oma ambitsioonid, mille nimel olen valmis pingutama, kuid olen enda jaoks piirid paika pannud. Vähemalt õpin ma siin midagi uut, aga sina jäta oma leierdamine oraalseksist, kuna seda lihtsalt pole toimunud ja ei toimu iialgi! Sa võiksid enne küsida, kui solvama tuled.”
Nüüd on sobiv hetk taandumiseks, taipas Ralph ja lausus lepitavalt:
„Aga miks sa siis mulle kraesse lendad? Mida halba ma olen sulle teinud? Mis sa arvad, et ma niiväga tahan siin olla ja põlen soovist sinuga onaneerimise teemal diskuteerida. Ma olen merehädaline. Ma tahan ainult tagasi ühika sooja voodisse, süüa pelmeene ja vaadata telekat.” Ning lisas mõne hetke järel: „Peame ühe öö siin vastu. Palun!”
Cäthy hääl oli samuti väsinud ja leplikum, kuid vastase väljanäidatud nõrkus hoopis pigistas temast viimase võitlusvaimu välja: „No aga mida sa siis ülbitsed, nagu oleksid üks neist kahest. Ja passid mind nii jultunult, nagu oleksid ise kapten. Saad aru, mul on täielik õigus olla vihane, kui kahe jobu asemel on järsku kolm jobu, kellest üks on pealegi luuser. Sest see sa oled ja selleks sa jääd.”
Siis jäi ka tema vait ning kui ta mõni sekund oodanuna veendus, et Ralphist enam vastast ei ole, keeras näo tagasi seina poole.
„Ma ei passinudki sinu, vaid selle blondi tisse – need olid suuremad. Head ööd!” ütles Ralph kiuslikult.
„Ära valeta,” kostis kõrvalvoodist nüüd isegi kergelt kelmika varjundiga hääl, ja viimane mõte, mis Ralphil enne unnevajumist peast läbi käis, oli, et Cäthyl on ikka väga ilus hääl, kui ta just teda järjekordselt pihukotiks sõimamas ei ole.
Kibemagus tunne hinges, vajus Ralph sügavasse unne.
KAHEKSA
Kopter rappus tormi käes ning pinkidel istuvate inimeste silmist peegeldus siiras hirm. Ake oli ainus, kes söandas ümmargusest aknast alla vaadata. Ta ei suutnud nähtust pilku lahti saada. Ake nägi puudemerd, mille vahel olid ideaalselt sirgete nurkadega lõigatud veekogud. Oli raske uskuda, et üleöö oli pool riigist konnatiikideks muudetud. Nähes eemal küla, selgus talle hirmutav tõsiasi – tänavate asemel oli vesi ning ainult majakatused olid veest väljas. Tõsi, mitte nii hullult kui Elvi ja Edvardi majal, kuid siiski. Päästja öeldud sõnad hakkasid talle kohale jõudma. Tegemist oli tõesti keskmisest suurema üleujutusega ning kuigi Ake lohutas end mõttega, et too ala riigist oligi madal ja kannatas ka muidu üleujutuste käes, võttis temas maad rahutus. Mis siis kui mujal on olukord sama hull? Ake otsustas, et teistele ta praegu ei mõtle, vaid katsub eelkõige ise hakkama saada.
Oma kergenduseks märkas ta, et mida enam sisemaale lennati, seda vähem oli näha pealetungivat vett.
„Kuhu me lendame?” küsis ta ümbritsevatelt inimestelt, kuid keegi ei osanud vastata. Päästja oli ilmselt kabiini läinud ning sellise rappumise juures ei tihanud Ake end lahti haakida, et teda otsima minna. Saatusega leppinud, nõjatus ta taas akna vastu ning jätkas maastiku jälgimist. Pikkamööda jäid külad ja teed harvemaks, kuni nad lendasid juba täitsa metsalaane kohal. Varsti hakkas kopter käiku aeglustama ning ühe tühja ja mittemidagiütleva lagendiku kohal maanduma. Sisemaal oli tuul väiksem ning viimased minutid lendu olid üsna talutavad. Sõitmine kopteriga oli lennukisõiduga võrreldes veidi kummalisem – eriti hirmutasid teda hetked, kui kopter õhus paigal seisis ja üles-alla õõtsus. See tõmbas korralikult seest õõnsaks.
Allapoole liikudes nägi ta ilusa pügatud muruga lagendikku, mida lõikasid teed, ja tõdes kergendusega, et metsa ääres paistis ikka paar maja ka. Kopter potsatas vastu maad ja tiivikute undamisest tekkiv heli hakkas muutuma – mootor oli välja lülitatud. Nad olid kohal.
Alles nüüd oli Akel aega täpsemalt vaadata, kellega ta ühes kopteris istus. Edvard magas norinal, kinnitatuna kanderaamile, mis omakorda põranda küljes kinni. Elvi oli pea kätesse peitnud ja nuuksus. Ülejäänud olid samuti vanad inimesed, peale ühe ontliku noorpaari, kes teineteist kallistasid ja mõtlikult maha vaatasid.
Ukse avamise krigin viis Ake pilgu väljas toimuvale. Oli päikesepaisteline ilm ning roheline golfimuru lausa kutsus enda peale astuma.
„Oleme kohal!” hüüdis vuntsidega päästja. „See siin on ajutine evakuatsioonitsoon ning üleujutused siia kindlasti jõuda ei tohiks. Seadke end siin rahulikult sisse. Kindlasti on teil küsimusi.”
„Heeeiiiii!” kuulsid nad röögatust ja nägid enda poole liikumas sõdurivormis muldvana vanameest.
„Kelle loal te siin olete?”
„Me…”
„See on salajane mobilisatsioonipunkt ning igasugune isetegevus on keelatud! Kopteri maandumise tsoon on seal,” kärkis vanamees, umbmääraselt käega kuhugi eemale osutades. Ake märkas, et territooriumi ümbritses kõrge traataed, mille ääres oli okastraat. „Võtke need inimesed ja viige nad siit kiiresti ära! Teie nime kannan ette ning saate karistada!” lisas kurjustaja veel.
„Päästja Norman, on au. Teil tasub teinekord raadiovalves olla – oleme püüdnud teid siin juba terve päeva kätte saada, kuid keegi ei vasta. Mitmekesi te siin olete?”
„See pole teie asi, mul ei ole õigust…”
„Siinsamas on käskkiri, mille järgi peame lähedal asuvate saarte elanikud siia evakueerima kuni edasiste korraldusteni. Kas te siis ei tea, mis toimub?”
Vanamees uuris talle ulatatud paberit.
„Kust ma tean, et see õige on? Kes see kolonel siin all on?Ta võib olla mõni suvaline inimene. Mina võtan käsu vastu ainult oma otseselt ülemalt!”
„Ja kus see ülem teil siis praegu on?” lõikas Norman kindlalt vahele.
„Eee… tal oli vaja asju ajada… Ta läks välja patrullima. Maastikuluure!”
„Mille jaoks? Saime peastaabist kinnituse, et tema nädalase vahetuse ajal ei tohi ta oma postilt lahkuda. Ning teid peaks siin kokku neli olema. Äkki siis kontrollite oma raadioside üle, et mis signaal millal tuli. Määrustiku järgi peate viivitamatult andma teada rikkis aparatuurist ning ülemus ise ei tohi postilt lahkuda. Kas ma pean siinsest korralagedusest ette kandma?”
Vanamehe toon muutus kohe mesimagusaks ning ta kutsus Normani kõrvale ja hakkas talle midagi vaikselt seletama. Oli näha, kuidas päästja vanamehe vastuseid kuuldes silmanähtavalt ärritus. Norman rääkis kõva häälega ja vihaselt, ignoreerides vanamehe vaigistavat žesti.
„Mis tähendab? Kas ülejäänud garnison läks kodukontorisse tööle? Objekti ei saa valvata kaugjuhtimise teel! Ah et seepärast me ei saanudki teid kätte? See, et siin ei ole midagi aastakümneid juhtunud, ei tähenda, nagu võiksite oma valmisolekut vähendada ning mingeid oma graafikuid teha. Sellepärast ongi ju olemas vahetused ning praegu on teie aeg. Te saate ju riigilt selle eest päris head palka!”
Vanamees jätkas vaikselt rääkimist.
„Kõigepealt tahan ma, et te majutaksite need inimesed siia kiirelt ära ja annaksite neile süüa. Seejärel ajage oma meeskond kohe siia tagasi, kus iganes nad ka ei ole. Ja mind ei huvita, kui neil on kevadkülv või vanaisa matused. Mobilisatsioonibaasi ei tohi niiviisi järelevalveta