Veeaeg. Margus Ots
Читать онлайн книгу.
enam edasi minna. See neetud parv ei lase meil üle 5 km/h sõita.”Ta oli nagu Fjodorgi ülekaaluline, kiilakas ja kuldketiga, kuid veidi väiksemat kasvu ning leppimatu olekuga. „Ohoh, tapas,” märkis ta ja istus nurgadiivanile.
Fjodor vaatas telefoni: „Neetud, levi ei ole endiselt. Kas GPS on endiselt sassis?”
„Ja kuidas veel. Ta näitab kuud ja tähti. Vaatasin igaks juhuks ka tähtede järgi, et me õigesse suunda läheme, juhuks kui oleme tänu lolliks läinud gepsule ringiratast tiirutanud. Täna ei jõua me kuskile, nii et peame vist sellele öömaja pakkuma,” ütles Aivar Ralphile osutades, kuid mitte tema poole vaadates.
„Tundub kahjuks nii, et täna temast lahti ei saa,” vastas kapten ükskõikselt küünega midagi hamba vahelt õngitsedes.
Ralphi hea tuju lahtus. Just siis, kui talle tundus, et Fjodor oli ta omaks võtnud, tõmbas tema sõber talle vee peale. Ning siis ta taipas. Ta oli nende jaoks samasugune mõttetu subjekt nagu need neli tibi seal teises toas. Kuna ta aga pole kena vastassoo esindaja, siis ei ole tal ka mingit võimalust end neile talutavaks muuta – Ralphil lihtsalt ei ole mitte midagi, mida neil vaja oleks.
„Kuhu sa ta magama mõtled panna? Kajutid on täis,” küsis Aivar.
„Küll ta kuhugi ikka mahub. Cäthy juures on üks vaba magamiskoht, see on ka ainuke paadis. Neil oli juba enne teineteisele palju öelda,” ütles Fjodor, samal ajal Aivarile silma pilgutades. „Niisiis, otsustatud. Ma ei jaksa enam juua, poen põhku. Sina, Rex, lähed siit, esimene uks paremal. Hommikul on äratus kell üheksa, siis põrutame valges edasi. Nagu maad näeme, nii saad edasi liikuda, tünnile pead ise transpordi organiseerima.”
Ralph taipas, et tegu on sellesama neiuga, kes teda üldse ei salli ning kes selle üle teps õnnelik ei ole, et peab temasugusega kambrit jagama. Isegi Iiri kohvist lõvistununa ajas paljas mõte olukorra tobedusest Ralphile kananaha ihule.
Ta mõtles parajasti, mida öelda uksel enne sisseastumist, kui Fjodor ilmselt Ralphi kimbatust nähes püsti tõusis: „Las ma aitan kokkulepet sõlmida. Cäthy kirjutatakse muide „C’ga” ja teine täht on „ä” ning lõpus „y”.Teist samanimelist siit riigist ei leia – lasin sõbral rahvastikuregistrist kontrollida. Lihtsalt selleks, kui üritad sõbraks saada.”
Aeglaselt Fjodori järel kõndides jõudsid nad ukseni, kuhu kapten kolm korda koputas ja siis sisse läks. Cäthy, seljas õhuke lühike punane öösärk, oli parajasti hambaharjaga toimetamas. Põrandal kahe voodi vahel oli joogamatt. Ta kergitas oma kitkutud kulme ning hambahari kukkus ta suust maha, kui ta kuulis, mis Fjodoril öelda oli: „Cäthy, tibuke, me peame merehädalise sinu juurde majutama. Kohtle teda hellalt ja ära talle haiget tee.”
Cäthy pani käed puusa ja pööras end kogu kehaga meeste poole. Tumepruunid lainelised juuksed langesid (Ralphi jaoks aegluubis) ta kaunile näole. Nina ümbruses olid üksikud eksinud tedretähnid. Kaks imekena silma paistsid tänu suurtele pupillidele mustadena. Leppimatu pilk ja puusas käed erutasid Ralphi kummaliselt. Kergelt õõtsuv küljele kallutatud ülakeha andis Cäthy rindadele kolmemõõtmelisuse, mis muutis need veelgi kenamaks, kui Ralph oli enne vilksamisi näinud. Öösärgi alt paistsid kaks pikka ja saledat pruuni jalga, mis lõppesid punaseks värvitud varbaküüntega Ta ei olnud kunagi nii kena modellimõõdus tüdrukut nii napis riides nii lähedalt näinud. No võibolla rannas, aga see ei loe.
„Ei,” tuli üle neiu huulte kindlameelselt.
Fjodor hakkas midagi ütlema.
„Ma ei võta seda debiilikut enda juurde,” rõhutas Cäthy madalal toonil aeglaselt, nii et Ralphil jalad nõrgaks läksid. „Te ei tee seda mulle!”
„Mida sa pirtsutad, sa ei pea teda keppima…”
„Midagi sellist ei ole mul eluilmaski plaanis,” muutus tüdruku hääl peaaegu kiljuvaks.
„Arva, mis tahad, aga poiss magab täna siin,” käratas Fjodor. „Kui ei meeldi, kebi diivanile, ja teda sa sinna ei saada. Meil on äkki vaja öösel Aivariga ärijuttu ajada ning teised toad on kinni. Ise sa ei tahtnud kolmandaks tulla, lepi nüüd tagajärgedega,” ütles ta kergelt parastavalt.
„On alles vanad kiimas peerud,” vangutas Ralph mõttes pead. Ta ei suutnud taluda mõtet, et võiks kunagi raha eest kedagi endale meeldima panna.
„Näe, linad saad siit,” tõmbas Fjodor purjus inimese kohmakusega ülevalt kapist välja portsu roosasid voodilinasid. „Ja pea meeles – meie libu sa ei puutu,” ütles ta pigem tögades kui tõsiselt mõeldes.
„Kuidas sa minust räägid, kao välja!” röökis Cäthy nüüd juba ainult Fjodorile, kes sellest nagu väike poiss üllatus. Uksel pöördus kapten veel kord ümber ja justkui soovides, et viimane sõna talle jääks, rõhutas: „Pea meeles, tissireegel kehtib hommikul – muidu ütle stipendiumile goodbye!”
Cäthy viskas teda millegagi laualt. Fjodor tõmbas kiiresti ukse kinni ning hüüdis selle tagant naervale Aivarile: „Vürtsikatega on alati rohkem häda ja ka rohkem rõõmu!”
Kajutisse jäänud vaatasid teineteisele sekundi murdosa otsa ning siis puges Cäthy sõnagi lausumata kiirelt teki alla ja pööras Ralphile selja. Ralph sahmis veidi linadega ja puges ka voodisse. Veidi aega lamanud, tundis ta alles nüüd, kui väsinud ta on. Uni hakkas kohe silma tikkuma.
„Kes tule kustu paneb?” tuli kiuslik hääl kõrvalvoodist.
Ralphil võttis veidi aega, et uneuimast välja tulla, ning kui ta viie sekundi pärast vastas, kõlas ta hääl eriti armetult: „Kuskohast see käib?”
„Uksest vasakut kätt,” vastas hääl üllatavalt leplikult.
Ralph tõusis püsti, ta pea käis väga tugevalt ringi. „Oleks pidanud ikka vägisi neid snäkke võtma, mitte tühja kõhu peale kohvi- ja alkoholipaugu ära jooma,” mõtles ta aeglaselt ukse juurde tuikudes ja pingutusest hingeldades. Tagasi tulles koperdas ta pimedas vastu koiku äärt ja kukkus.
Cäthy mühatas põlglikult: „Ei maksa nii palju juua.”
End uuesti voodisse ajanud Ralph ei vastanud. Vihahoog käis tal korraks kerest läbi, kuid mis sa ikka leppimatult vaenuliku naisolevusega teha saad. Uni hakkas ta üle uuesti võimust võtma.
„Võib-olla on Fjodoril õigus ja sa oled tõesti nii rumal, et peaksidki turistidelt pihkulöömisega peenraha teenima hakkama,” ei suutnud ta siiski keelt hammaste taga hoida. Enese kehtestamine tekitas temas hea tunde.
„Ohoh,” ütles neiu vihaselt ja salvas nii jultunud vastulööki ilmselt mitte oodanuna alles mõne aja pärast vastu: „Sul on see vist igapäevane tegevus – koerakostüümis kerjamine, et sandikopikaid saada.”
Ralph pidi valusalt tunnistama, et see oli pigem tõe konstateerimine kui solvang.
„Nagu sul sitas ülikoolis õppemaksu munnist välja imemine. Mitu korda sa ühe AP eest kotte taha pead saama?”
Kõrvalt voodist kostis raevunud ahhetus. „Mitu korda sina elus üldse kellegagi keppida oled saanud, kumbki käsi ja diivanipatjade voldivahe välja arvatud. Sinusugune luuser saab isegi omaenese käelt korvi.”
Kogenud, et oponent oskas teravalt lüüa, pidi Ralph ise kaitsele asuma: „Vähemalt suudan ma oma palga ilma türamaitset suhu saamata välja teenida. Sul on sellega vist veidi keerulisem?”
Ralphile tundus hetkeks, et sellega on tüdruku suu kinni pandud, kuid peale hetkelist mõttepausi öeldi talle teisest voodist järjekordne „kuldne” argument:
„Kui see tünnisaun oleks ainult pihkulöömisega edasi liikunud, siis oleksid sa juba ammu laineid murdmas. Kuradi luuserist pihkur.”
Tundus, et padrunid hakkavad kummalgi pool otsa saama, sest mõlemad juba kordasid ennast.
„Kuule, lase mul nüüd palun magada ka,” ütles Ralph juba päris siiralt: „Ma ei jõua su pihkulöömise möla enam kuulata.” Kuid ei saanud ikka ise viimast sõna lisamata jätta: „Homme on järjekordne tööpäev, suulihased peavad sul päris tööks puhkust