Väike roosa pilet paradiisi. Ene Sepp
Читать онлайн книгу.
ta üritas närvilist hingeldamist kontrollida. Tallinn-Väikses maha astudes arvas ta, et jalad lõpetavad kandmise. Ta komberdas kuidagi müürini ja pigistas silmad kinni, püüdes end rahustada.
„Kas kõik on korras?” üks vanem naisterahvas kummardus ja puudutas Maarjat õlast.
Tüdruk noogutas vastuseks. „On küll, lihtsalt palav oli.”
Vastusega rahule jäänud, soovitas võõras tal rohkem vett tarbida ja jätkas oma teed. Maarja vajas enese kokkuvõtmiseks ligikaudu viit minutit. Selle ajaga suutis ta südamepekslemise ja hingeldamise piisavalt maha rahustada.
Hall maja, kus Eesti Loto kontor asus, polnud veel kunagi tundunud nii himuäratav. Praegu see justkui kõrgus tema kohal ja Maarja tundis, nagu pildistataks teda igast aknast. „Äkki see ongi lotovõitja! Äkki see on tema! Teeme igaks juhuks pilti.”
Maarja kiirendas sammu ja kui ta pruunist metalluksest sisse lipsas, tundis ta seljal külma higi voolamas. Närvidest ja pingutusest. Kontoriinimeste tööpäeva lõpuni oli täpselt ühe tunni jagu. Äkki ta tuleb liiga hilja ja nad saadavad ta tagasi, sest võidu vormistamine võtab kauem aega?
„Tere, kuidas saan teid aidata?” Pruntis huultega administraator tõstis arvutilt pilgu ja vaatas huvitatult Maarjale otsa.
„Ma…” Naise hääl katkes ja ta alustas uuesti. „Ma tulin… võitu vormistama?” Lause lõppes kahtleval kõrgusel.
Sekretäri ilme muutus murdosa võrra ja Maarja võinuks kihla vedada, et naise peast käis läbi mõte: „Kas tema ongi see võitja?”
Maarja otsustas rohkemat mitte lisada, vaid lihtsalt vaatas teda. Sekretär tegi arvutis paar klõpsu ja sirutas siis käe Maarja poole.
„Kas ma saaksin palun piletit näha?”
„Jah, ikka,” vastas Maarja, kuid punastas siis, kui talle pileti asukoht meenus. Tundus aga, et administraator oli seda võimalust aimanud ning keerutas korra tooliga, et justkui midagi enda tagant kapist otsida. Maarja krabas kiirelt rinnahoidjast pileti ja hõõrus seda vastu pükse, et naine higist paberilipakat ei peaks katsuma.
Kui administraator oli esimese pilgu Maarja piletile heitnud, hingas ta tahtmatult järsult sisse. „Selge,” ütles ta siis rahulikult ning keeras piletit üht- ja teistpidi. „Lihtsalt väline vaatlus, kontrollin, kas on rikkumata,” selgitas ta Maarjale. Mõne hetke pärast ta noogutas. „Tundub, et kõik on korras. Oodake palun üks hetk.”
Lotopilet jäi lauale, väike konnakujuke raskuseks peal. Maarja võitles sooviga see tagasi haarata.
„Tere, meil tuldi võitu vormistama. Kas saadan Heistami kabinetti? … Jah, ma mõtlen Heistami… Jah… Selge.”
Nüüd pöördus ta uuesti Maarja poole. „Kui te järgneksite mulle, palun.”
Maarja tõusis kohmakalt püsti, kartes, et kohe paneb naine tema lotopiletiga koos jooksu ja siis ei jõua ta enam mingil juhul järele ning nii ta võidust ilma jääbki. Administraator aga sprinti siiski ei teinud, vaid juhatas ta kabinetti, kus üks umbes viiekümnendates meesterahvas erutatult ringiratast käis, käsi kergelt hallinevaid juukseid sasimas.
„Oi, tere!” mees peaaegu et hüüatas naiste poole vaadates, lai naeratus näol.
„Ma lähen kutsun siis Joeli ja Signe ka,” ütles sekretär, andis lotopileti mehe kätte, väljus toast ja sulges kindlalt ukse.
„Tere-tere, proua…?” Mees oli talle lähemale astunud ja terekäe sirutanud.
„Maarja Saks,” ütles Maarja, vastates käesurumisele.
„Rõõm tutvuda! Mina olen Mardo Heistam, juhatuse esimees.”
Vaikus.
„Niisiis,” jätkas mees entusiastlikult. „Kas ma sain õigesti aru, et meil on nüüd siin väikest tähistamist oodata?”
Maarja noogutas närviliselt, oskamata kuidagi muudmoodi reageerida. Silmanurgast piilus ta mehe poolt lauale pandud lotopiletit. Jah, see oli veel alles.
„Selge! Kohe peaksid tulema ka Joel Kikassaar, meie turundusdirektor, ja Signe Rannik, meie müügidirektor. Nende kohalviibimine sellises suurusjärgus võidu korral on lihtsalt möödapääsmatu. Ma olen kindel, et mõistate. Lisaks veel ka administraator ja meie klienditeenindaja.”
„Nii palju,” pomises Maarja.
„Protseduurireeglid. Kas teid häirib midagi?”
„Neid on nii palju! Mis siis, kui… mis siis, kui keegi räägib? ” Oma mure välja öelnud, punastas ta sügavalt. Härra Heistam ei tundunud sellise arvamuse peale pahandavat.
„Kõigil töötajatel, kes viibivad selliste protseduuride juures ja kes on üldse meile tööle võetud, on esiteks sõlmitud konfidentsiaalsusleping ning teiseks on nad teadlikud, milliste tagajärgedega võib lõppeda selle teabe avalikkuseni jõudmine. Pole vaja muretseda, et info siit ruumist teie isiku kohta kaugemale jõuab,” selgitas mees kannatlikult.
Naine ohkas kergendatult ja juba tuli administraator tagasi. Tuppa sisenesid temaga koos veel kolm inimest.
„Kui super!” hüüatas üks noor mees ning astus Maarja juurde, et tal kätt suruda. „Joel Kikassaar. Meeldiv tutvuda.”
„Signe Rannik, meeldiv tutvuda,” ütles heleblondi poisipeaga müügidirektor.
Nüüd tutvustas ka administraator end nimepidi ja sama tegi klienditeenindaja.
„Pikka juttu pole vist vaja,” ütles härra Heistam, haaras uuesti laualt lotopileti ja tõstis selle üles, nii et see oli kõigile näha. „Meie võitja on siin!”
Ruumisviibijad plaksutasid, avati külmikust toodud šampusepudel ning veel enne, kui ta ära tabas, mis toimub, suruti Maarjale kätte üks pokaal, et kokku lüüa. Üllataval kombel voolas temast üle kergendustunne ja ta julges juba naeratada. Lõpuks ometi sai ta jagada infot oma võidust, ta ei pidanud enam üksinda seda koormat kandma.
„Mis nüüd siis saab?” küsis ta, kui oli magusast kihisevast joogist paar lonksu võtnud.
„Ahah-ahah. Muidugi!” Heistam asetas oma pokaali lauale. „Järgmise sammuna vormistame kõigepealt teile avalduse. Helena, palun.”
Administraator istus härra Heistami laua taha ja mõne hetke pärast sülgas printer välja paar paberit, mis toodi Maarjale.
„Palun täitke oma andmed ning pange allkiri siia ja siia,” juhendas administraator. Kui Maarja oli lõpetanud, täideti veel kord lotopileti pealt nii pileti enda kui ka võidusumma andmed. Seejärel andsid kõik kohalviibijad allkirjad ja Heistam sirutas käe Maarja poole. Naine võttis selle kergelt segaduses ilmega vastu.
„Ja palju õnne! Nüüd on teie jaoks protseduur läbi,” lausus mees rõõmsalt, haaras uuesti oma pokaali ja võttis sealt suure sõõmu.
„Mida? Nii ruttu?” oli naine jahmunud.
„Jah. Edasi kulgeb nüüd kõik meie asutuse sees. Esmalt läheb asi kontrollikomisjoni kätte, kus kaks liiget tuvastavad eraldi loteriipileti õigsuse ja staatuse. Kui kõik on korras, siis edastab sama komisjon ettepaneku võidusumma väljamaksmiseks vähemalt meie kahele juhtivale töötajale. Kui nemadki kinnitavad teie avalduse, siis järgmine avaldus läheb juba finantsosakonnale võidusumma väljamaksmiseks. Kui peaks selguma, et tegu pole võidupiletiga, siis me võtame teiega võimalikult kiiresti ühendust. Kuid ma arvan, et seda pole vaja karta?”
Maarja noogutas ning julges vaikselt oma arvamust avaldada: „Kui keegi seda just ära ei vahetanud.”
Heistam naeratas sõbralikult. „Loodame siis, et ei vahetatud. On teil küsimusi?”
„Üks on tegelikult. Kui kaua selle kõigega läheb?”
„Üldiselt võtavad kontrollprotseduurid umbes nädala ja maksmiseks on aega kuni kuu, kuid tavaliselt oleme võidusummad kahe nädala jooksul üle kandnud.”
Kuu aega, ta peab veel kuu aega oma tavalist elu edasi elama, mõtles Maarja