Väike roosa pilet paradiisi. Ene Sepp
Читать онлайн книгу.
ühtegi ideed?”
„Ma ei tea. Ma olen annetamisele mõelnud. Aga mitte rohkemat. See tuli nii ootamatult.”
Kõik toasviibijad noogutasid. Muidugi oli see ootamatult sülle kukkunud õnn.
„Ma omaltpoolt paneks teile siiski südamele, et ärge liigselt eufooriasse sattuge. Kui kahtlete, pigem oodake. Raha ei kao kuhugi. See summa on tõesti hiiglaslik, kuid kulutage mõistlikult ja säästlikult, ning mingeid muresid ei teki,” lausus härra Heistam tõsiselt. „Ma soovitan kindlasti vähimagi vajaduse korral finantsnõustaja abi kasutada, ning juhul, kui teil on pärijaid, siis advokaadi juures ka pärimisasjad korda ajada.”
Maarja vaatas ta silmadesse. Mehe silmavaade meenutas tema vanaisa oma, kui Maarja oli millegipärast muretsenud ja vanaisa kõik tema mured vaid ühe pilguga tolmukübeme suuruseks kahandas.
Naine naeratas. Tõsine, südamest tulev naeratus: „Ma püüan.”
„Viimane asi veel. Me saadame pressiteate ka välja, lihtsalt üks järjekordne protseduur. Kuidas te soovite, et me teid kujutaksime?” küsis sekretär lõpetuseks. Maarja ohkas kergendatult. Vähemalt midagigi, millele ta juba mõelnud oli.
Enne välisuksest välja astumist võttis Maarja mütsi ja jaki, kägardas need kokku ning viskas koridoris olevasse prügikasti, seltsiks suitsukonidele ja taskurätikutele.
Kuklasse jäi tal aga taguma teadmine, et kuu aja jooksul, kõigest ühe kuu jooksul muutub ta uue pangakonto seis nullist kolmekümne miljonini. Kui enne tundus see talle isegi tõeline võimalus, siis nüüd leidis Maarja end järsku irvitamas. See polnud lihtsalt võimalik! Võimatu, see oli nii võimatu! Kõik oli nii kerge, nii lihtne. Naeratus levis üle näo ja Maarja tahtnuks iga vastutulijat kallistada. Nii kerge! Mõnus! Viimane kord, kui ta end sedasi tundnud oli, viimane kord oli…
…viimane kord oli olnud juba rohkem kui viis aastat tagasi.
Maarja naasis jaanipäevalt, kuhu tollane parim sõbranna Moonika oli teda veennud minema, ning siis laius üle ta näo samasugune naeratus ja keha justkui hõljus. Toda jaanipäeva ei unusta ta kunagi.
19-aastane noormees Tallinnast oli teda võlunud esimesest hetkest. Pruunid kelmikad silmad, mis justkui sädemeid välja lõid, kui ta need Maarjale suunas ja poolsosinal küsis, kust küll nii ilusad neiud pärit on.
Esimesest momendist peale oli Kristjanil silmi vaid Maarja jaoks ning tüdruk vaid õhetas õhtu otsa. Mitte keegi polnud temaga varem niimoodi käitunud. Mitte ükski noormees ei olnud leidnud, et ta on ilus ning väärt ka teist pilku. Et ta on väärt komplimente.
Liblikad lendasid kõhus ja kui nad muusika saatel tantsisid ning Kristjan teda ootamatult suudles, siis läksid neiu jalad sõna otseses mõttes nõrgaks ja Kristjan pidi teda püsti hoidma. See oli tema senise elu kõige meelierutavaim kogemus.
Öö veetsid nad üksteise kaisus. Rääkides, rääkides, lõputult rääkides. Kristjan rääkis natuke oma elust Tallinnas. Ta oli kuskil laos tööl, elas sel hetkel ema juures (kes vajas ta abi). Kuid rohkem rääkis Kristjan oma ideedest, plaanidest.
Sellest, kuidas ta tahab minna Austraaliasse ja Brasiiliasse ja USA-sse ja Põhjapoolusele. Mees kirjeldas oma unistuste maja, autot, aeda, puhkusereisi. Ta ideed lendlesid ning iga sekundiga pikas jaaniöös tiriti Maarjat sellesse määratusse fantaasiamaailma kaasa.
Ning kui jõudis kätte järgmine hommik, aeg, mil Maarja pidi minema autoga Pärnusse ja Kristjan teise autoga Tallinnasse, hoidis noormees teda oma käte vahel nii kaua kui vähegi võimalik. „Me hoiame ju ühendust? Eks ju? Ma ei suuda ette kujutada, et ma kunagi enam su halle silmi ei näeks. Palun, me peame ju veel kohtuma!” palus noormees härdalt. Käredate ja ropendavate poistega harjunud Maarja jaoks oli Kristjan justkui ilmutis, täielik unistuse täitumine ning hetkega armunud tüdruk lubas kõike. Ta lubas, et nad kohtuvad ning Kristjan lubas juba järgmisel nädalavahetusel talle Pärnusse külla tulla. Kasvõi jala, aga ta tuleb!
Maarja pandi Kaubamajaka juures maha ja seejärel hõljus ta koju, kedrates mõtetes läbi iga viimast kui hetke, silmapilku ja sekundit, mis ta oli Kristjaniga veetnud. Üks ööpäev oli muutnud ta elu. Ta kujutas ette, et nad armuvad, kolivad kokku, abielluvad, saavad lapsed ja elavad õnnelikult elu lõpuni.
Oleviku Maarja naeratus ja rõõmus tuju haihtusid. Nüüd ta ju teadis, et see naiivne unistus ei saanud mingilgi moel tõelisuseks. Oleks ta 18-aastaselt teadnud, milliseks elu Kristjaniga nelja aasta pärast muutub, poleks ta enam ühelegi kõnele, sõnumile ega meilile vastanud, vaid oleks noormeest kohates vastassuunas lidunud. Maarja mäletas, et keegi oli vist isegi öelnud, et kui suhte alguses tundub kõik liiga hea, et tõsi olla, tasub muutuda tähelepanelikuks. Kuid Maarja oli valikulise kuulmisega ja valis seda mitte kuulata. Kui ta piisavalt pingutab, piisavalt õpib, on ka Kristjan rahul, sest tegelikult on puhas õnn, et Kristjan just nimelt tema valis. Teist sellist meest ei õnnestuks tal kunagi leida.
Reaalsus oli aga Maarjat tabanud ja nüüd ta pigem lontsis trammipeatusesse, soovides igale natukenegi naeratavale vastutulijale kallale hüpata. Talle oli meenunud hetk, mis esimesena lõi suure mõra nende suhtesse ja Maarjasse endasse. See, et Kristjan nende kaugsuhte jooksul pisut tiiba oli ripsutanud, tuli alles palju hiljem välja. Kuid seda püüdis Maarja mõista. Muidugi oli mehel raske eemal olla! Ta ju vajas füüsilist lähedust ning Kristjan ju kinnitas, et hoidis seda kõike minimaalsena. Ta sõbrad olid veel palju aktiivsemad olnud! Seega Maarja neid kordi ei arvestanud. Esimene kord, kui Kristjan Maarja meelest päriselt midagi valesti tegi, oli siis, kui nad juba Maarjaga kokku olid kolinud.
Või õigemini jagasid nad Kristjani kauaaegse sõbrannaga kahetoalist korterit. Peaks ütlema, et neil oli kolmekesi isegi rohkem kui tore. Too tüdruk, Annika, oli tõeline rõõmupall. Ainult itsitas ja naeris ning Maarja tundis end temaga juba üpris lähedasena.
Siis aga hakkasid ühel hetkel üles kerkima asjad, mis Maarjal tasapisi sisemust närisid. Ta tundis seletamatut ebamugavustunnet ja pinget, kuid üritas neid eirata. Alles mõni kuu pärast toimunut suutis ta aru saada, mis teda häirinud oli.
Annika naeris alati ükskõik millise Kristjani nalja peale. Vahet polnud, kui tobe see oli. Kui Maarja koju tuli, oli Annika alatihti Kristjani ja tema toas, sest „üksinda oma toas on ju igav!” Ometigi, kui nemad Annikaga kahekesi kodus olid, oli teine tüdruk enamasti oma toas, seal igavas kohas. Annika kallistas Kristjanit, sasis ta juukseid ning trügis tema kõrvale või lausa sülle istuma. Annika vaaritas Kristjanile süüa ja mees ei olnud kiitusega kitsi, eelistades nii mõnigi kord Annika tehtud toite Maarja omadele. Rohkem kui ühel korral tuli Maarja töölt ja leidis Annika ja Kristjani kahekesi põrandal istumas ning üksteisele otsa vaadates naeru lõkerdamas, kanepisuitsud alles näpu vahel suitsemas.
Tõeline murdepunkt oli saabunud sügisel mõni aasta tagasi. Nad olid kolmekesi väljas käinud ning koju jõudes päris purjus, Maarja isegi rohkem kui teised, ning seega jooksis ta korteriuksest sisse saanuna otsekohe WC-sse, et seal kõigepealt veerand tundi potti kallistada.
Oluliselt kainemana viimaks välja vaarudes, läks ta kööki suud loputama, möödudes selleks Annika toast. Uks oli pärani lahti, voodil mitte ühtki peatäit välja magavat keha. Kuid korteris oli vaikus. Algul ei tabanud Maarja ära, mis toimub, ning jõi rahulikult köögis klaasi vett. Siis aga kuulatas ta veel kord, tõesti oli vaikus. Aga kui Annika ei olnud ei oma toas, köögis ega WC-s, kus ta siis veel olla sai?
Naine pidi vaid kolm sammu astuma ning seal ta seisiski, enda ja Kristjani toa uksel, vaadates diivanvoodil istuvat Kristjanit, suudlemas harkisjalu mehe süles istuvat Annikat. Mehe käed olid Annika seeliku all, tüdruku pluus oli alla vajunud, paljastades punase rinnahoidja, ning naise enda käed toimetasid Kristjani püksivöö kallal.
Kogu Maarja sisemus lõi tuimaks. Lihtsalt tuimaks. Ta ei suutnud isegi midagi öelda. Käed tundusid liiga pikad, jalad liiga rasked, ning sees oli suur ümmargune auk. Naine pööras kiirelt selja, justkui lootes sellega nähtut oma mälust kustutada ning mõni sekund varasemat olukorda taastada, kuid oli juba liiga hilja.
„Kallis,” arglik hääl kostis Kristjani poolt, diivanvoodi nagises ja püksirihm kinnitati.