Tuulekülv. Katrin Kurmiste
Читать онлайн книгу.
ema?”
„Ema oli hambaarst.”
Taga targemaks! Nüüd hakkas lugu hoopis vastikuks keerama. Pettumus ja tusk süvenesid. Ta oli pidanud Alekseid endaga võrdseks ja samaväärseks: nad mõlemad olid lihtsate kolhoosnike lapsed, töötava rahva ehedad esindajad, tõelised revolutsionäärid. Aga nüüd, säh sulle, siin koikuserval konutas tema vastas armetu intelligendike, hale nutune hädavares, ning lunis temalt kaastunnet ja mõistmist.
Aleksei ei suutnud jälgida teise näoilmeid ega ära arvata tema peas liikuvaid mõtteid, tal oli ka enda omadega raske toime tulla, tema hinges olid lahti murtud tõkked, purustatud tammi tagant murdis võimsa voona välja aastaid rõhunud ränkraske süü- ja saladuskoorem. Ta rääkis ja rääkis ja rääkis. Rääkis vaikselt, peaaegu pisaratega hääles.
Rääkis sellest, kuidas ta kevadisel koolivaheajal vanaema juures külas oli käinud. Kuidas ta tagasi tulles oli leidnud eest kinnipitseeritud korteri ja saanud kahjurõõmsalt tänitava naabrimuti käest kuulda, et tema isa ja ema olid ühel öösel kella kolme paiku musta kongiga autosse pistetud ja ära viidud. Kuidas ta oli mitu nädalat ühe koolivenna kodus peidus olnud. Kuidas üks ema poolt kauge sugulane, punaarmee kõrge ohvitser, oli aidanud tal sõjakooli pääseda. Too oli mingeid salapäraseid kanaleid kasutades muretsenud talle uued dokumendid. Sestpeale ei olnud ta enam Aleksander Mihhailovitš, vaid Aleksei Fjodorovitš Vorobjov, kelle vanemad kooli kirjade järgi olid õnnetult surma saanud.
Politrukkide lõpmatult korduvatest juttudest teadis Leonid, et neil oli õnn elada maailma kõige vägevamas ja õiglasemas riigis, mille poole lootusrikkalt vaatas kogu maailma rõhutud töölisklass. Poliittundides räägiti sedagi, et piiride taga varitsevad julmad ja tigedad imperialistid, kelle südamesooviks on nende riik ära kägistada ainult sellepärast, et töörahvas siin vaba tohtis olla. Aga mis veelgi hullem – selgesti äratuntavate välisvaenlaste kõrval eksisteerisid ka ohtlikud ja salakavalad sisevaenlased, kes alatul moel katsusid nõukogude võimu seestpoolt õõnestada. Need olid pealtnäha täiesti tavalised korralikud inimesed: teadlased, kooliõpetajad, insenerid, advokaadid või isegi punaarmee ohvitserid, kes märkamatult olid imbunud tagasihoidlike ja ausate kodanike ridadesse. Seepärast tuli vaibumatult valvel olla, rahvavaenlased õigeaegselt avastada, kohtu alla anda ja kahjutuks teha.
Leonid oli Alekseilt – või Aleksandrilt? – kuuldust hingepõhjani vapustatud. Temas võitlesid segased ja vastakad tunded. Mida ta pidi tegema? Kas poiss, keda ta seni oma heaks sõbraks oli pidanud, oligi too kardetav kahjur ja nõukogude korra vastane või lihtsalt niisama süütu kannataja? Polnud ometi võimalik, et tema vanemad ilma mingi põhjuseta vangilaagrisse pisteti? Kas reeturid olid ainult Aleksei vanemad või ka Aleksei ise? Kui asi peaks ilmsiks tulema ja selgub, et ka tema sellest teadlik oli, mis siis saab? Kas siis on ka tema ise reetur ja rahvavaenlane, kuna oli varjanud hirmsat tõde? Ta tajus vaistlikult, veel ilma vähimagi kindla teadmiseta, et kusagil kaugel ja kõrgel eksisteeris koletu ja võimas masinavärk, süsteem, mis külvas hirmu ning jahvatas armu heitmata pihuks ja põrmuks igaühe, kes julges sellele vastu hakata. Aleksei oli seda siiski teinud. Ta polnud küll otsest vastuhakku üritanud, kuid oli katsunud süsteemi alatult alt vedada ja üle kavaldada, oli seega reetur ja karistuse ära teeninud. Leonid ei tahtnud olla kuriteo kaasosaline, tal polnud vähimatki soovi lasta end peeneks jahvatada, tema tahtis pigem aegamööda sellesse süsteemi sulanduda ja seal omaks saada, tahtis tõusta määrajate hulka, kes otsustavad teiste inimeste saatuste üle ning ütlevad, mis on õige ja mis vale. Niisiis, pärast kolme pikka päeva täis kõhklusi ja kahtlusi teadis ta täpselt, mida ta tegema pidi. Ta läks politruk Semjonovi juurde ja rääkis kõik puhtsüdamlikult ära. Pea viltu ja mõtlik ilme näol, kuulas too tähelepanelikult poisi juttu, lõpuks patsutas talle sõbralikult õlale, nimetas tubliks tulevaseks ohvitseriks ja soovitas asjast vaikida.
Aga veel samal õhtul pärast politrukiga jutuajamist sisenes enne öörahusignaali kasarmusse korrapidaja, käskis Alekseil asjad kokku panna ja kaasa võtta ning kooli ülema juurde ilmuda. Aleksei ei küsinud midagi. Lahkudes heitis ta Leonidile pika kummalise pilgu ja lausus vaid ühe sõna:
„Juudas!”
Leonidil polnud piibliloost aimugi, ja kui oleks olnudki, poleks ta ka siis end sugugi puudutatuna tundnud. Ta polnud midagi valesti teinud, oli vaid täitnud oma ülimat kohust, kohust nõukogude riigi, kaaskodanike ja süsteemi ees. Kellelgi polnud õigust ega põhjust talle näpuga näidata või etteheiteid teha, kõige vähem sellel, kes teda nii täbarasse olukorda oli saatnud. Võitjate üle kohut ei mõisteta.
Teda kuulati veel takkajärgi mitu korda üle, ta pidi asjast ikka ja jälle uuesti rääkima. Uurijad esitasid lugematul hulgal küsimusi Aleksei kohta, nad tahtsid teada, kuidas ta oli end üleval pidanud, kellega sõbrustanud ja kellele mida öelnud, aga ennekõike tundsid nad huvi ohvitseri vastu, kes Alekseile uued dokumendid oli muretsenud. Kahjuks ei osanud Leonid lisada midagi enamat, kui ta juba rääkinud oli. See tegi talle pisut meelehärmi, sest kui ta oleks ettenägelikum ja kavalam olnud ning teisele rohkem peale käinud, oleks ta nüüd ülekuulajatele võinud palju kasulikum olla. Ta ei saanud kunagi teada, milline oli Aleksei edasine saatus ega ka seda, et tema pealekaebamisest sai alguse terve sündmuste ahel, langesid nii mõnedki kõrged pead, toimusid arreteerimised, tribunali istungid, mahalaskmised ja asumiselesaatmised.
Siiski kujunes see sündmus pöördepunktiks tema enda elus, nimelt viidi ta tavalisest sõjakoolist üle NKVD vastavasse õppeasutusse. Küllap olid temaga vestelnud tšekistid jõudnud äratundmisele, et ta oli niisuguseks tööks sobilik, et tal olid olemas kõik selleks vajalikud omadused ja eeldused.
Uues koolis õppides pidi Leonid tahes või tahtmata taas rohkem Siberi-aegadele mõtlema. Tema vastses maailmas, mis teda süsteemi mõistmisele ja sinna sissepääsule samm-sammult lähemale juhatas, oli elu niisama julm ja niisama selgepiiriline nagu Siberi põlismetsas, siin valitsesid täpselt needsamad seadused ja seesama tugevama õigus. Kõigepealt tuli jäljed üles võtta, siis kannatlikult varitseda, taga ajada, lõksu meelitada või maha lasta. Eesmärk pühitses abinõu, selle saavutamiseks olid kõik vahendid ühtviisi head. Mis suurt vahet seal ikka sai olla, kas jahtida looma või inimest.
Kui Leonid 1940. aasta varakevadel eriülesandega Eestisse saadeti, siis mängis kindlasti mingit osa ka tema eesti keele oskus. Ta rääkis seda üsna vabalt, kuigi tugeva võõrapärase aktsendiga. Sõnadki, mis olid meelde jäänud babusja lauludest või memme- taadiga nende omas keeles jutustades, olid teinekord natuke veidrad ja vanavõitu, sellised, mida siinmail enam ammugi ei kasutatud. Aga siiski aitas see tal kohalikega paremini läbi saada. Ja kui veel pisut mugandati ka ta nime ning Leonid Judanskist sai Leo Judas, siis oli ta päris oma mees. Ta sai vabalt rahva hulgas ringi liikuda, vaadata, kuulata, kõike vajalikku kõrva taha panna ning meelde jätta, ja mis kõige tähtsam – nõukogude võimu huvides ära kasutada.
*
Arglik koputus uksele sundis Leod korraks tööd katkestama:
„Sisse!”
Uks lükati tasakesi poikvele ja tekkinud praost pressis end, külg ees, sisse ebamäärases eas pikka kasvu kondine naisterahvas.
„Kas ma tohiksin härra ülemusega rääkida?”
„Naiskodanik, meil siin pole ei härrasid ega ülemusi, on ainult seltsimehed ja kodanikud,” tõrjus Leo pilku paberitest tõstmata, kuid sellest hoolimata paitas härra ülemus üsna pehmelt ja mõnusasti kõrvu.
Naine vatras peatumatult edasi:
„Mina olen Liidia, Liidia Liitop, meie kõik oleme uue valitsuse eest väljas, algusest saati ja kogu perega kohe. Isa võitles mul juba revoluutsi ajal nõukogudega koos ja pursuide vastu, tema tahtis ka, et töörahval elu paremaks läheks, aga siis jäid valged peale. Minu mees on teie teenistuses, Villem on tema nimi. Ta on praegu ühe autoga sõidus. Ja poiss ja plika on ka mõlemad kõvad komsomolid.”
Selle pika tiraadi peale tõstis Leo lõpuks pilgu ja silmitses rääkijat tähelepanelikumalt pealaest jalatallani. Keskealised talunaised kippusid siinmail olema kartulikarva juuste ja hallide silmadega, kehalt masajad ja potsakavõitu ning lootusetult ühte nägu, nii et isegi Leol, kes oli tšekistide koolis erinevate