Tuulekülv. Katrin Kurmiste
Читать онлайн книгу.
pakkuma. Aga see olevus siin oli täiesti teisest puust, tema välimus ei olnud sugugi tavaline, vastupidi, see oli silmatorkav ja meeldejääv, sel polnud tüüpilise eestlasega mingit pistmist. Esiletükkivate põsesarnadega ümmargusest kahvatust näost vaatasid puurivalt vastu tigedad tumepruunid silmad, mille altkulmupilk tekitas isegi Leo-suguses karastatud mehes seletamatu ebamugavustunde.
„Ja mis asja sul siis minu juurde oli?”
„Ma tahtsin küsida, et kui juba viiakse, siis… kas härra… härra seltsimees ülemus ikka teab, et Nõlvaku talus elab üks tähtis nina, Tapperi Endrik.”
„Mis tähtis nina see siis selline on?” Leol tärkas asja vastu kerge huvi.
Väljasaadetavaid oli ju nii palju ja neil olid tõesti imeliku kõlaga nimed, mis meelde jääda ei tahtnud, aga ta mäletas ähmaselt, nagu oleks säherdune nimi varem kusagilt läbi vilksatanud.
„Oli enne nõukogude tulekut Toompeal, valitses omast arust riiki. Käis teine alati ringi, nina püsti peas, meiesugused olid temale tühipaljas õhk,” paristas naine kiiruga. „Isad-emad ja iseäranis õed teisel kah tähtsust täis jusku…”
Naise innukusest ja pisut lipitsevast hääletoonist võis selgesti välja lugeda, et talle oli nende inimeste kirjasaamine pahade hulka äärmiselt tähtis, tundus, et tal oli kange himu nendega mingeid isiklikke vanu arveid õiendada. Leo polnud põrmugi üllatatud, sihukest arveteklaarimist oli ta oma töö eripära tõttu ennegi päris tihti kohanud ja ega see siinmailgi midagi erilist ja erandlikku ei olnud, inimesed olid igal pool ühesugused.
„Jajah, ta on meil nimekirjas küll, aga mitte siin, vaid Rakveres, ta elab seal.” Mälu oli oma sorteerimistöö edukalt lõpule viinud ja Leole meenus, et niisuguse nimega isiku ja tema perekonna kohta olid arreteerimisorderid tõepoolest välja kirjutatud. Talle meenus seegi, et siis, kui asja arutati, oli ta imestanud, miks meest juba varem polnud kinni nabitud. Hea, kui nüüd viga parandatud saab. Parem hilja kui mitte kunagi.
„Noh, eile õhtu hakul oli ta kindla peale Nõlvakul isaema juures, naine ja lapsed ka, kaks tüdrukutirtsu teistel… oma silmaga nägin… Kirjas võib ju olla ükstapuha kus,” venitas naine uskumatult vastu.
„Kui sa nii kindlalt tead, eks paneme siis kirja. Nõlvaku talu, Endrik Tapper ja tema perekond. Naine ja kaks last… Kas sa nende nimesid tead?”
„Miks ma’s ei tea, tean ikka. Naine on Maarja, suure talu tütar siitsamast naaberkülast. Aga lastel on sihukesed imelikud nimed, üks on Miia ja teisele pandi nimeks Ell.”
Leo kirjutas kõik täpselt üles, ta tahtis vormistada dokumendid, nagu kord ja kohus ette nägi, siis poleks kellelgi hiljem midagi ütlemist. Endrik Tapperi kohta tuli täita arreteerimisorder, tema oli see päris bandiit ja kurjategija, pere muud liikmed kuulusid väljasaatmisele ja nende kohta käis natuke teistsugune paber.
„Ja siis veel vanemad ka, isa ja ema. Kirjutame siia juurde… nii…” Leo kujutas juba täiesti elavalt ette, kuidas ta aktiivse tegutsemise, tähelepanelikkuse ja plaani ületamise eest kõrgemalt poolt kiita saab, viis-kuus inimest nimekirjas lisaks ei ole ometi väike asi.
„Õdesid ka kolm tükki. Kõige vanem, Jete, tema käis kõiksugu kõrged koolid läbi ja on nüüd Tallinnas mingi peenema ameti peal, teda pole viimasel ajal siinkandis üldse käimas nähtud. Siis tuleb vanuse poolest Nelli, tema peab Rakveres pudupoodi, rikaste asi, eks nemad ikka saavad ja oskavad. Kolmas, Aide-nimeline, on minu Madeliinest paari aasta jagu noorem, tema on küll veel kodumail. Teda ei maksaks ka ära unustada.” Liidia oli hoogu sattunud ega saanud nüüd enam kuidagi pidama. Kui härra ülemusel tahtmist ja kannatust oleks jätkunud, küllap siis oleks Liidia talle veel palju muudki head ja kasulikku pajatada võinud. Ja mitte ainult Tapperite, vaid ka mitmete teiste ümberkaudsete elanike kohta, kes äraviijatele lähemat huvi oleksid võinud pakkuda.
„Teeme siis nii, et kõigepealt Vardi, siis Otsa ja… siis Nõlvaku. Ma lähen ise ka kaasa, et asi kindel oleks. Kui su mees autoga tagasi jõuab, siis tuleb ta teenäitajaks, tema oskab meid kindlasti õigesse paika juhatada.”
„Miks ta’s ei oska, oskab ikka, egas nad mõisahäärberist kaugel ela. Tänu taevale, lõpuks ometi on pidu ja pillerkaar ka meie õue peal ja eesti rahval õnneaeg käes. Las pursuid ja rõhujad saavad tunda, et töörahvas on ka midagi väärt, ma olen ikka öelnud, et…” osatas Liidia nüüd juba varjamatu kahjurõõmuga.
„Hästi, hästi, mine nüüd, mul on palju tööd,” lõikas Leo naise kõnetulva järsult pooleks ja too taganes, selg ees, ukse poole, laua suunas sügavaid koogutusi tehes ning omaette rahulolevalt pomisedes.
Kumbki neist ei pannud tähele, et tumedas ülikonnas pikka kasvu mees, kes juba ivake aega oli õues irvakil akna kõrval seisnud, astus kiirel sammul üle tee ja kadus vallamaja vastas kõrguva kiriku ukse taha.
3
Otseteed mööda võis Nõlvakult Otsale olla kaks, kõige rohkem kaks ja pool kilomeetrit. Rada kulges algul mööda pajuvõssa kasvanud kraavikallast, põikas seejärel peaaegu täisnurga all metsa sisse, lookles mõnda aega puutüvede vahel ja vupsas siis täiesti ootamatult pisikesele päikesepaistelisele lagendikule, et teisel pool välu uuesti männiku varju kaduda. Kas üksipäini või koos Miia ja Elluga oli Maarja seda teed mõõtnud lugematuid kordi. Niipea kui kodused toimetused talle vähegi mahti andsid, kutsus ta lapsed kaasa ja pages Otsale närve puhkama ning ema ja Eedaga juttu puhuma.
Kui venelased neid linnas oma kodunt välja olid ajanud, olid nad kolinud Nõlvakule, kuigi kirjade järgi pidi nende elukohaks saama pisike korter räämas agulimajas. Endrik oli Nõlvaku väiketalu ostnud juba mõned aastad tagasi. Kaheteisthektarine maatükk paiknes sobivalt kõrvuti tema vanematele kuuluva Vana-Allikaga. Endrikul oli plaanis kaks maatükki omavahel kokku liita ja rajada sinna euroopalikult moodne, ühele tootmisharule orienteeritud näidistalu, mille põhitegevuseks pidi saama linnukasvatus. Oma kujutluspiltides nägi ta juba moodsat kanalat, nagu neid praegu võis leida Lääne-Euroopa eesrindlikes põllumajandusmaades, näiteks Rootsis või Taanis. Pisut laugjalt langevale õuele, mille järgi talu oma nime oli saanud, kavatses ta ehitada uhke häärberi ning oli selle kavatsuse kinnituseks lasknud maja lähedusse valmis vedada valged, männivaigu järele lõhnavad palgi- ja lauavirnad.
Maarjale Nõlvakul ei meeldinud ja põhjusi selleks oli tema arust rohkem kui küllaga, neid polnud vaja kaugelt otsima minna. Kõigepealt oli elumaja, kuhu Endrik oma vanemad Vana-Allika veelgi viletsamast majauberikust oli ümber kolinud, nii tilluke, et elada tuli pead-jalad koos. Kolme pisikesse toapugerikku ja pisut suuremasse kööki pidid ära mahtuma voodihaige papa, mamma, Endriku noorem õde Aide ning Endriku enda neljaliikmeline pere. Ja kui ka Endriku kaks mujal elavat õde juhtusid ühekorraga vanematele külla tulema, oli ülerahvastus nii suur, et suvisel ajal tuli magamist sättida aita või laudalakka. Sellist ahtakest elamist oli võimatu võrrelda Maarja isakodu suurte jahedate ruumidega või tema enda, nüüdseks juba minevikuks saanud linnakorteri heleda avarusega.
Ruumikitsikusest hoopis rohkem tekitas Maarjas vastumeelsust kõikjal valitsev korralagedus ja minnalaskmise tunne. Ta andis endale aru küll, et nii nappides oludes oli võimatu kelleltki piinlikku korda ja puhtust nõuda, aga see ei pakkunud talle vähimatki lohutust. Ta pidas meeleheitlikke koristuslahinguid, kuid tema ponnistustest hoolimata kasvasid sauna eesruumis mustapesuvirnad, lõunaks oli köögilaud täis pesemata nõusid ja lapsed jooksid ringi nagu väikesed murjanid. Mis neid endid loomulikult põrmugi ei häirinud, pigem vastupidi. Lõputult aega kulus vajalike asjade otsimisele, sest ühelgi polnud oma kindlat kohta või kui oligi, siis ei vaevunud keegi seda tagasi panema sinna, kust see oli võetud, vaid jättis lihtsalt suvalisse kohta vedelema.
Maarja enda kodu oli alati puhtusest läikinud. Muidugi polnud sellise ruumika ja uue mööbliga sisustatud korteri korrashoidmine mingi eriline kunsttükk, eriti kui pesupesemine oli jäetud pesunaise hooleks ja tal oli iga päev mõneks tunniks kasutada ka lapsehoidja abi.
Maarja oli oma korraarmastuse pärinud isalt, kelle värkstoas tööriistad rippusid seintel sirgetes ridades nagu sõdurid, nii et neid võis leida isegi pimedast peast, lihtsalt kätt välja sirutades. Isa nõudis korda