Viimane raund. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
>
Kõrge männimets naksus ja kiunus põhjatuule käes. Rünkpilved libisesid madalal latvade kohal ning aeg-ajalt kostis üle puude ruttava kajaka kaeblikku kisa. Alusmets oli siin hõre: kidur kase- ja lepavõsa, sekka üksikuid raagus sirelipõõsaid.
Mees astus kiirustades veidi ebakindlal sammul, käed sügavasti mantlitaskutesse surutud. Tugevad õlad ettepoole vimmas, nahksoni silmile tõmmatud, ei paistnud ta ümbrust tähelegi panevat, kuid kindlus, millega mees üksteisesse suubuvaid ja hargnevaid teeradu vahetas, osutas ümbruse heale tundmisele.
Mets tema ümber hõrenes ning mees aeglustas sammu. Siis peatus ta hoopis ning otsis taskust sigaretipaki. Ta tundis ninas mõrkjas-soolakat hõngu ja kuulis eestpoolt mere rasket ühtlast kohinat. Järsk tuulepuhang kustutas esimese tiku, mantlihõlmade varjus süütas mees teise. Ta tõmbas suitsu sügavalt kopsudesse ja silmitses ümbrust. Pimenes kiiresti ning põõsad ta ees moodustasid hämaruses läbitungimatuid varje. See sundis meest kiirustama. Ta tõstis krae üles ning kiskus mantlihõlmu koomale. Pungil põuetasku segas, ta nihutas käega pudelikaela ning nööpis mantli kurguni kinni. Seejärel astus mees edasi, ületas kruusatee ja pööras otse vee äärde viivale rajale. Vetruv rohukamar asendus pehme liivaga. Puud olid jäänud kaugemale selja taha. Tuul piitsutas nägu ja rebis mantlihõlmu, sinkjasmust vesi murdis vahutades üle madaliku.
„Nii,” pomises Paul Errok rahulolevalt. Ta oli kohal. Errok otsis endale põõsa varjus kuivema liivakünka, tiris põuetaskust pudeli välja ning kooris selle ümbert paberi. Ta pani paberi liivale ning istus sellele. Samas mees võpatas. Kajakas karjatas madalal, otse tema pea kohal.
„Närvid on krussis, täiesti krussis,” pomises mees omaette. „Jah, Paul Errok, sa oled omadega läbi, päris küps kohe,” kinnitas ta süngelt suitsu kiskudes. „Kui opereerida ja hästi läheb, siis sa võiksid elada veel neli-viis aastat. Aga sedasi oled sa ühe aastaga küps.”
Ta urgitses küünega korgi kallal, lükkas siis pöidlaga pudelisuu puhtaks ning vajutas oma kitsad, tuulest lõhenenud huuled pudelisuu vastu. Samas ta võpatas. Läheduses kriuksus liiv ning praksatas oksaraag.
„Kurat, kes siin veel nii hilja…?” pomises Errok. Kõige rohkem kartis ta segamist. Ta oli siia just nimelt selleks tulnud, et olla üksinda, absoluutselt üksinda. Kodus jäi see tunne talle kättesaamatuks. Neli seina ahistasid teda, pealegi võis tulla Emma. Siin, kõikematva merekohina sees oli aga kõik teisiti. Kogu elukeerise virvarr oma kohustuste ja võlgadega jäi selja taha teisele poole metsa. Kuidas ta vajas seda üksiolemist! Nüüd aga tuldi teda siiagi segama. Ta uuris kella. Võidunud kuuekäis segas ja Errok pidi teise käega aitama, seejuures loksus pudelist tubli sorts põlvede vahele. Kell oli tõesti palju. Ümberringi oli juba päris pime. Errok võttis veel ühe väikese lonksu ja ajas ennast püsti. Kümmekond meetrit eemal seisis põõsaste vahel tume lüheldane kogu. Kostis riiete kahinat, siis luristati nina ning lasti pikalt vett. Errok tundis tülgastust, miski nagu kõrvetas sees. Ta jõudis ainult käega puu najale toetuda, kui magu tõmbus krampi ja kõik tuli pahinal välja. Seal oli tema päevane söök, mille Errok endale vastikustunnet maha surudes oli sisse ajanud, oli õlu hipodroomiesisest baarist ning ka äsjajoodud piiritusvein. Ta on omadega läbi, kui magu nii hellaks on muutunud, et midagi enam ei kannata. Paul Errok silmitses mõni hetk pudelit, mida ta ikka veel käes hoidis ja milles veel kolmandiku jagu veini sees oli, ning viskas siis selle hetkelise viha ja kibedustundega eemale. Kuuldus tuhm kolksatus, aga pudel jäi terveks. Kes oleks võinud arvata, et tema, Paul Errok, suure linnahaigla kirurgiaosakonna juhataja, maovirtuoos, kulistab siin räpases Stroomi rannas peediveini.
Ta komistas mingi juurika taha. Ettesirutatud toetav käsi nõksatas valusalt. Niiske mullasegune liiv kleepus sõrmede külge.
„Neetud pimedus…”
Komistades ja tuikudes kiirustas Paul Errok maantee suunas. Mantel takerdus ühtelugu põõsaste külge, siis tundis mees asfalti jalgade all. Oma poole tunni jagu oli veel kõndida, hea, et tuul koos kaugeneva merega nõrgenes. Enesetunne muutus märksa kindlamaks. See oli läbinisti tuttav, sadu kordi läbitallatud tee. Varem oli terve ringi läbimiseks kulunud kakskümmend minutit. Need olid igahommikused kakskümmend minutit sörkjooksu tervise huvides. Et rüht oleks sirge ja skalpell ei väärataks. Nüüd on see minevik. Paul Errok ei kõnni enam iialgi sirge seljaga. Ta ületas raudtee, mis haruteena kaubajaama suundus. Hakkas tibama peent vihma. Errok tõstis krae üles. Oli täiesti pime. Kaugel eemal paistis valgustatud magistraaltänav ja kostis automootorite undamist. Ta oli jõudnud hipodroomi juurde.
Ukse vahele oli torgatud kiri. Errok riputas märjad üleriided kuivama ja tõmbas sussid varvaste otsa. Korraks peatus pilk kingadel. Äratallatud, pori ja liivaga kaetud, nägid nad üpris haledad välja ning ta lükkas need silma alt ära sügavamale kapi alla. Ta ei kiirustanud kirja lugemisega. Errok aimas selle autorit.
Mees vahetas püksid ja pintsaku paksu pehme hommikumantli vastu, pesi seejärel köögis käed ja pani teevee soojenema. Alles nüüd, süüdanud sigareti, avas Errok kirja. Oligi Emma. Terve lehetäis rutakalt, ilmselt seina najal kirjutatud ridu. Emma tundis sügavat muret Paul Erroki pärast. Iga rida selles kirjas oli etteheide Paul Erroki praeguse elu kohta. Lõpuks tungiv palve helistada. Tühja ta helistab. Ta ei vaja mitte kellegi etteheiteid, veel vähem nõuandeid. Tal on lõppude lõpuks õigus elada oma elu nii, nagu ta seda ise tahab. Jätku nad teda rahule. Errok kõndis toas edasi-tagasi, vihane ja punetav ärritusest. Ka Emmat ei ole talle tarvis. Ta otsis värisevate sõrmedega pakist sigareti. Nende vahel on kuristik. Emma on sealpool, kõik teised on sealpool. Mis asja neil on enam temaga? Errok süütas sigareti ning suitsetas ahnelt. Ometi ei visanud mees kirja kõrvale. Vastupidi, ta silus seda ja tundis, nagu oleks kiri veel pisut soe.
„See on tema haige, kes täna lõikusele tuleb. Vaevalt et ta ise opereerib, kui ta kohalegi ilmub… Juba poolteist nädalat ei ole ta nuga kätte võtnud. Ja parem ongi, sellel naisel, kellel ta viimati sapipõit opereeris, haav mädaneb. Ma ise eile sidusin.” Noor Abel rääkis erutatud, kõrge häälega, veidi ludistades ja sõnalõppe neelates. Ta vaatas vihaselt silmi kissitades Veerat, kes oli osakonnajuhataja haiguslugude kausta oma põlvedele tõstnud ja kavatses nüüd seda korrastama hakata.
„Pagan võtku, on meil osakonnajuhataja või ei? Kaua me peame tema eest töötama? Jäta tema lood rahule, Veera, las sööb ise oma suppi.”
Veera kergitas rahulolematult oma kõhnu teravaid õlanukke ning surus haiguslugude kausta sügavale sülle. Tema kitsas elav nirginägu, äsja nii keskendunud ja asjalik, tõmbus ärritusest aegamööda punaselaiguliseks. Abelile suunati rohekaspruunide silmade vaenulik pilk.
„Mis see sinu asi on? Paljukest sina tema haigeid lõiganud oled?” Veera ütles seda terava irooniaga hääles. Selge, et Paul Errok oli liimist lahti, aga milleks selline virisemine. Nad olid ju ometi lõpuks üks osakond. Kelle käest see Abel oma oskused sai? Tuli paar aastat tagasi laevalt, sõrmed paindumatud, klemmid värisesid käes. Nüüd hakkab natuke minema, aga juba selline toon. Veera ei saanud sinna midagi parata, et ta ei sallinud Abelit, teda ärritas noormehe jultunud iseteadvus ja nad tülitsesid sageli omavahel. Heitnud veel korraks pilgu Abelile, jätkas Veera lugude täitmist. Ka Abel vaikis ja triikis solvunult oma kortsus püksipõlve.
Siis kuulsid nad Paul Erroki lähenevaid samme.
„Nagunii on jälle purjus,” ütles Abel kiirustades poolsosinal ja vaatas Veerale vilksti otsa.
Paul Errok astus sisse ja teretas lühidalt. Veera teretas vastu. Abel ja noor täiendusarst Ingrid noogutasid ainult. Abeli näole ilmus muie. Selge, et Errok oli jälle võtnud.
Sisenes valveõde. Esimene hindav pilk oli jälle osakonnajuhatajale. Siis luges õde monotoonsel häälel ette raskemad haiged ning tänased operatsioonid. Kui õde nimetas Kaske kolmandast palatist, tegi ta lühikese pausi. Ta vaatas varjamatult Paul Errokile otsa. Nad kõik vaatasid sel hetkel Errokit. Kolmas palat oli osakonnajuhataja palat.
„Jätkake, õde.” Errok vaatas neile trotslikult vastu.
„Kas Kask ikka tuleb täna?” Õde küsis seda kerge pilkega hääles.
„Kui on kirjas, siis järelikult tuleb. On veel küsimusi?” See oli mõeldud tervele toale.
„Edasi.”
Õde ukse juures võpatas. Siis langetati silmad uuesti paberile ja loeti vaikselt edasi.
Kui uks õe järel sulgus, tõusis ka Errok püsti. Ta läks