Viimane raund. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
naine.
„Paul, me peame tõesti kokku hoidma. Mul pole mitte kedagi peale sinu, ma ei taha enam otsast alata.” Emma tõusis ja tuli tema juurde, surus ennast tema vastu ja Errok tundis, kuidas naise keha värises üleni.
„Ma olen halb kaaslane, Emma.”
„Sa võtad ju ennast kokku ega tee mulle enam südamevalu, eks ju, Paul?”
„Olgu nii.”
Kui lihtne ja selge kõik näib: püüda natuke, ja ongi kõik jälle korras. Aga maja minu ümber on üleni leekides, mul hõõguvad kannad ja ma ei näe ühtki avatud ust.
„Kallista mind, Paul.”
Südaöö paiku ärkas ta üles. Tänavalatern heitis tuppa kahkjat valgust. Ta kuulis enda kõrval Emma rahulikku hingamist ja mõistis, et hommik on veel kaugel. Ometi oli uni läinud. Ta vahetas korduvalt külge, otsides mugavamat asendit, see aga ei aidanud. Siis mõtles ta kainelt ja arutlevalt oma haigusele, ning esimest korda suutis seda teha täiesti rahulikult.
„Aga kui me eksime?” küsis Errok endalt. Meil on röntgenifilmid ja kogemus. Ja siiski… Tema ise ja ka Keskküla olid ometi mitmel sarnasel juhul eksinud. Mitmed eeldatavad surmakandidaadid kõndisid tänaseni ringi ja tundsid elust rõõmu. Jah, röntgenifilmide kvaliteet oli esmaklassiline, see võimaldas suure tõenäosusega diagnoosida haavandist lähtunud maovähki, aga kas ainult vähki? Ka need ja need haigused, Errok loendas neid teki all sõrmi kõverdades, võisid põhjustada vähile sarnaseid maokontuuri muutusi. Ise ei tunne ta ju midagi, mitte kõige vähematki. Ta kontrollis röntgenis tookord oma vana, ammu rahunenud haavandit. Näe, mis välja tuli. Ei, ainult röntgen asja ei otsusta. Keskkülal oli õigus. Ta laseb oma magu pildistada seestpoolt ning las nad võtavad ka proovitüki. Nende mõtetega Errok uinus.
„Oled sa seda varem neelanud?”
„Ei.” Errok silmitses aukartustundega musta läikivat ussina kõverdunud instrumenti laual. „Pagana jäme riistapuu teil. Kas ta mul kurgust alla lähebki?”
„Kõigil on läinud. Tee suu lahti, me teeme sul ilusti tuimaks. Neelad nii et ludiseb. Nii, hästi. Hakkame siis pihta.” Suu oli paks ja mõru, oli tunne, nagu oleks sinna käsn pidama jäänud. Errok toppis endale sondi vaevaliselt suhu. Teda aidati ja Errok tabas aitaja prilliklaaside taga vaevuaimatava muige. Mis sul viga irvitada, mõtles ta vihaselt, igavene torujüri, mis rahuldust sulle su töö küll võiks pakkuda? Hetkeks tundus talle, et lämbub. Errok tahtis sondi tagasi tõmmata, seda aga ei lastud tal teha ning luksudes surus ta toru sügavamale suhu.
„Nii, aitab. Vaatame nüüd korraks sisse. Mis sul seal olema pidigi? Vana haavand, mis jälle ennast tunda annab, nii sa vist ütlesid?”
Errok noogutas peaga. Ta polnud rääkinud koolivennale midagi röntgenifilmidest. Las need ajud seal prillide taga töötavad ilma alginformatsioonita.
„Pöörame veidi… Otsime siis haavandit.” Munajas pöetud pea surus end tihedalt vastu objektiivi, muutes pidevalt asendit. Koolivend kannab ikka veel poksija soengut, mõtles Errok, silmitsedes luitunud turris juuksekahle. Nad olid käinud üheskoos treeningutel, aga kohtusid omavahel harva, kaalud olid erinevad. Bauman oli kehv poksija. Enne võistlusi jäi ta sageli haigeks. Nad naersid tema üle, sest poksija kohta oli Bauman liiga ümarik, pealegi oli ta arg. Naersid ka veel sellepärast, et Bauman matkis profipoksija maneere; hoidis pead sügaval õlgade vahel ning käies õõtsutas ülakeha. Ka pea oli Baumanil alati pöetud.
„Nii, nüüd ma näen… Hmm, kuna sind viimati vaadati?”
„Kaks aastat tagasi,” valetas Errok, punetades pingutusest, sest toru suus võimaldas ainult vaevaliselt sosistada. Toru teises otsas vaikiti. Errok kuulis filmiklõpsatusi, koolivend pildistas magu. Siis tundis ta korraks teravat valu kõhus – võttis biopsia, fikseeris mõte automaatselt. Seejärel tõmmati sond aeglaselt välja. Veel paar korda kuulis Errok aparaadi klõpsatust. Suu oli sülge täis. ta köhis pikalt, püüdes vabaneda kriipivast tundest kõris.
„Noh, mis leidsid?” küsis Errok ikka veel läkastades. Koolivend silmitses teda uurivalt. „Haavand on olemas,” ütles ta kuidagi ebakindlalt, aeglaselt sõnu valides. See muutis Erroki paugupealt erksaks. Vähimgi varjundimuutus lihavas heasüdamlikus näos võeti arvele.
„Me peame proovitükki uurima… Haavand on päris suur. Võib-olla tuleb kõne alla isegi operatsioon… Tead, sa tee vahepeal röntgenifilmid ära.” Nägu, mis seni oli lapselikult nukker, tõmbus uuesti rõõmsaks, ilmselt oli omanik lahendusega rahul.
„Mao röntgenifilmid on mul tehtud.” Errok lükkas jalad põrandale ja läks oma koti juurde.
„Sa ju ütlesid, et ei ole…”
„Ma valetasin,” lõikas Errok lühidalt. Ta otsis kotist filmid ja läks nendega akna juurde. „Tule vaata, pildid on priimad. Kurat võtaks, tahan, et keegi ütleks mulle otse ja keerutamata, on mul vähk või mitte.”
Bauman tuli ta kõrvale, seisis ja vaatas pikka aega filme, võttis siis prillid eest ning hõõrus neid taskurätiga.
„Mul ei ole ju biopsia vastust.”
Memmepoeg olid ja selleks sa jääd, mõtles Errok vihaselt.
„Ma teen täna preparaadid valmis ja vaatan homme mikroskoobi all ära. Ülehomme võiks teha konsiiliumi. Kutsuks doktor Terase ja veel mõne…”
Errok hakkas irooniliselt naerma. „Milleks mulle konsiilium, see on rohkem vastutuse tükeldamine, et kellelegi liialt suurt plekki hingele ei jääks. Ütle mulle parem, mees, kas sa usud siin vähki või mitte? Ma ei vaju siia põrandale kokku, ära karda.” Ta tundis ennast tõesti miskipärast kindlalt. Kuigi kõik oli läinud teisiti, kui Errok oli arvanud, sest lootus oli viimastel päevadel väga tugev, oli ta ka selleks valmis.
„Sa, Paul, oled samavõrd arst kui mina. Jah, ma kahtlustan vähki nagu sina isegi, aga enne histoloogiat ei saa seda sajaprotsendiliselt väita. Oled nüüd rahul? Kuule, kutsume ülehomme ikkagi doktor Terase, tema on meil parim spets neis asjus. Olen kindel, et Teras soovitab operatsiooni. Jätame selle seniks nii.”
„Ole meheks, Bauman.” Errok tundis tüdimusega segatud väsimust, kui ta koolivenna kätt surus. Ta korjas filmid kokku ja hakkas neid kotti toppima, mõtles siis ümber ja ulatas Baumanile, kes teda vaikides jälgis.
„Näita Terasele, kui soovid. Mul pole neid enam tarvis.”
Errok ei jäänud bussi ootama: paistis karge hilissügisene päike ning jalgade all krabisesid kollakasrusked lehed. Ta kõndis kiirustamata, heites aeg-ajalt pilke üle madalate aedade. See oli üheperekonnaelamute rajoon. Puudusid piirdeaiad, laiadel kruntidel sahisesid tasa kaharad männid ja kuused. Tuhkjashall, hõreda rohuga kaetud maapind nende all oli täis mahakukkkunud käbisid. Ühes õues märkas Errok puude vahele üles seatud kiike, millel väike, paksult riidesse topitud tüdrukuke ennast aeglaselt edasi-tagasi kõigutas. Errok seisatas ja tüdruk vaatas tema poole, kahvatul lapsenäol väsinud vanainimesepilk. Sellel väikesel organismil on tulnud võidelda oma olemasolu eest, mõtles ta endamisi. Miks muudab raske haigus meid hoobilt vanemaks? On see surm, mis organismi hävingu kiirenenud kataklüsmis oma nägu näitab? Ning ootamatult mõtles Errok pojale. Viimasel aastal oli Toomas talle harva meelde tulnud. Igakuised rahakaardid, mõni üksik edasiantud sõnum – see oli kõik, mis Errokit sidus tema endise koduga. Nii kestis juba neljandat aastat ning ta oli sellega harjunud. Toomas läheb järgmisel aastal kooli. Fotol, mida ta lauasahtlis hoidis, oli Toomas ikka veel rõõmsa ümara näo ja heledate lenduvate juustega priske kolmeaastane poisiklutt. Hiljem Reet enam fotosid ei saatnud. Võib-olla dotsendile ei meeldinud? Kui ta neid möödunud talvel vaatamas käis, oli Toomas tõsise olekuga sitke poiss. Juuksed olid tumedamaks muutunud. Ta ei leidnud pojaga ühist keelt, Toomas vastas talle napisõnaliselt ja ei tulnud ligi. Ta taipab juba palju ja maksab meile omal viisil kätte. Ma ei saa teda enam kunagi tagasi, õige aeg on mööda lastud. Oh, Reet, Reet, mis loeb sinu kandidaadikraad ja minu kirurgikarjäär poisi nukrate silmade kõrval? Miks oleme harjunud pidama sihikindlust läbinisti positiivseks jooneks? See