Võit suhteprobleemide üle. Michael Crowe
Читать онлайн книгу.
otsustades, millised asjad jäävad vaid nende kahe teada ja millest võib ka teistega rääkida. Sageli on värsketel partneritel raskusi otsustamisega, kui palju nad oma suhtest teistele inimestele (perele ja sõpradele) rääkida võiksid. Näiteks, kui paar kogeb laste kasvatamisel raskusi, sest nood käituvad halvasti, kas oleks õige jagada oma muret naabrinaisega? See, mida paar otsustab omavahele jätta, võib olla üksikasjalikult läbi arutatud, kuid võib olla ilmne ka spetsiaalselt jutuks võtmata.
Neid küsimusi vaatleme lähemalt raamatu edasistes peatükkides.
Lähedus, distants, domineerimine ja alistumine
Lähedus ja intiimsus
Lähedus ja distants on näited selle kohta, millisel viisil inimesed eneste vahel piire säilitavad. Paar võib tunda lähedust mitmel eri moel – seksuaalne lähedus, ideede ja plaanide jagamine, emotsionaalne lähedus ja mitteseksuaalne kehaline lähedus.
• Seksuaalset lähedust käsitlen ma üksikasjalikumalt järgmises peatükis, seega ma siinkohal sellel pikemalt ei peatu.
• Plaanide ja ideede jagamine on asi, millele ma olen andnud nime „tegevuslik lähedus“. See tähendab ühtse meeskonnana toimimist, nii et mõlemad partnerid teavad enam-vähem kogu aeg, kus teine parajasti viibib ja millega tegeleb. Partnerid helistavad teineteisele aeg-ajalt või kasutavad sidepidamiseks Internetti. Paarisuhetes, kus eksisteerib armukadedus, kurdab üks partner sageli, et ei tea, kus teine on või kellega suhtleb – sellisel juhul on tegemist teise inimese ruumi tungimise ja tegevusliku läheduse idee väärtarvitamisega. Mõne paari suhtes ei ole tegevuslikku lähedust kuigi palju ja partnerid elavad eraldi elu, välja arvatud siis, kui nad on koos (näiteks nädalalõppudel või puhkusel).
• Emotsionaalne lähedus seostub oma tunnete jagamisega ning võib öelda, et naised on selleks kaugelt rohkem valmis kui mehed. John Gray populaarne raamat ütleb, et mehed ja naised on eri planeetidelt, mida ta nimetab Marsiks ja Veenuseks (vt 3. peatükk). Iga heteroseksuaalse paari puhul tuleb ette konflikte teemal, kui suur peaks olema emotsionaalne lähedus, ja üks partner (sageli naine) võib väljendada mõningat pahameelt, sest soovib paarisuhtes seda rohkem kogeda.
• Kehaline lähedus tähendab teineteise puudutamist aseksuaalsel moel. Hästituntud märk lähedasest suhtest (näiteks kui paar pole avalikult teada andnud, et nad on „meie“) on see, kui üks partner nopib teise rõivastelt ära mingi ebeme. Muud kehalise läheduse vormid on lähestikku istumine või oma säärte asetamine üle partneri põlve, samuti valmisolek teha talle seljamassaaži. Kehalise läheduse puudujääk võib sarnaselt silmsideme puudumisele olla paari tuleviku seisukohast pahaendeline märk.
Lähedus ei tähenda tingimata nõrku piire ning lähedane on võimalik olla ükskõik millisel neljast ülalmainitud tasandist, säilitades isiklikud piirid sellegipoolest puutumatuna. Rohkem on küsimus selles, kas partneritel on teineteise isikliku ruumi piiridest selged arusaamad. Näiteks võib paar, kes on tegevuslikult ja emotsionaalselt lähedane, selgelt teada anda, et nende tööalane elu kuulub neile endale ning seda suhtesse kaasa ei tooda.
Veel üks asi, mida seoses lähedusega mainida tuleb, on see, et neli läheduse tüüpi ei pruugi tingimata koos eksisteerida. On üsna võimalik, et seksuaalselt ollakse küll lähedased, kuid oma tundeid teisega ei jagata. Mõnikord võib see põhjustada probleeme, sest üks partner soovib suuremat emotsionaalset lähedust, teine aga tahab sagedamini kogeda hoopis seksuaalset lähedust. Samas on mõned inimesed kehalise läheduse suhtes väga ujedad, soovides samal ajal tublisti emotsionaalset ja tegevuslikku lähedust.
Domineerimine ja alistumine
Rääkides paarisuhte sellest aspektist tuleb tõdeda, et kui üks partner teise üle domineerib, siis toob see kaasa veel täiendavaid komplikatsioone. Ilmselgelt paneb mõnes suhtes domineerimise paika elukorraldus: naine võib võtta ohjad enda kätte lastekasvatuses, mees aga juhib pere rahaasju. Kuid paarisuhtes on siiski palju valdkondi, kus domineerimine toob kaasa poleemikat. Näiteks võib paar korduvalt vaielda selle üle, kellel on otsuste langetamise õigus, ning need vaidlused võivad mõjuda ähvardavalt suhte püsimajäämisele.
Tuleb ette ka niisuguseid paare, kus domineerimine toimub pealtnäha ühes suunas, tegelikult on aga lood hoopis vastupidi.
Seda võib seostada ühe partneri haiguskäitumisega. Paari „haige“ pool on arvatavasti tervest palju nõrgem, kuid hoiab sellegipoolest suhet oma kontrolli all, mistõttu „terve“ pool kulutab palju aega ja energiat, püüdes teinekord lausa teenri kombel haigele meele järele olla ja tema enesetunnet parandada. Teistel paaridel võib niisugune olukord varjamatu haigusega vähem seostuda, kajastades lihtsalt „nõrgema“ partneri võimet „tugevamat“ enda kontrolli all hoida (vt 8. peatükk).
Enamik paare jõuab aja jooksul domineerimise küsimuses teatud tasakaalu, ja kui vaja, võib kumbki domineeriva rolli üle võtta, olles mõningatel teistel juhtudel juhtimisküsimustes üsna demokraatlik.
Paar lapsevanematena ja hierarhiad
Kui lapsed on alles väikesed, võetakse otsused harilikult vastu nende eest, laste endaga konsulteerimata. Osalt on see nii seetõttu, et lapsed on vastutuse võtmiseks liiga õrnas eas, ning ka seetõttu, et kui jätta oluliste otsuste tegemine nende hooleks, võib olukord kontrolli alt väljuda. See põhjustab suhete hierarhia, kus vanemad muutuvad nn otsustavaks allsüsteemiks ja räägivad laste heaolu huvides vajalikest toimingutest ilma neid asjasse kaasamata.
Kui lapsed suuremaks kasvavad, peavad nii vanemad kui lapsed kohanema uue olukorraga – situatsioonidega, kus lapsed võtavad mõne otsuse vastu iseseisvalt. Kui lastele võimaldatava vabaduse ja vastutuse suhtes aga kokkuleppele ei jõuta, siis võib see põhjustada raskusi. Teismelised võivad demonstreerida oma erimeelsust sõnasõjaga, võivad tekkida konfliktid, ning paljudes peredes ongi niisuguse konflikti lahendamine kõige tervislikum turvatunde taaskehtestamise moodus. Teistes peredes võib aga tekkida eriarvamus kahe teismelisi juhendava ja suunava vanema vahel, kusjuures lapsed asuvad ühe vanema poolele ja püüavad teda teise vastu üles ässitada. See mõjub peaaegu alati halvasti nii lastele kui ka vanematele, andes teismelistele turvatunde puudumisest tuleneva soovi omada võimutunnet. Niisuguse olukorra taga võivad olla ka teismelise psühholoogilised probleemid ja/või mõnuainete kuritarvitamine.
Kui peres kasvavad lapsed on eri vanuses, võib see kaasa tuua täiendavaid probleeme, pannes vanemad keerukasse seisu: nad sooviksid anda suurematele lastele rohkem vabadust, kuid kohelda siiski kõiki lapsi õiglaselt. Sellele olukorrale polegi ideaalset lahendust ja igal perel tuleb välja töötada nende jaoks parim kompromiss.
Korduvad järgnevused
Sageli leiavad paarid end kordamas samu jutuajamisi või vaidlusi, jõudes välja taas samasse ebarahuldavasse lõpp-punkti. Tegemist võib olla näiteks vestlustega, mida iseloomustavad „sümmeetrilised“ reaktsioonid – üks partner ütleb midagi vaenulikku ja teine vastab talle samaga. See meenutab veidi kaevikutes sõjapidamist, kus mõlemad pooled hoiavad oma kahurväge laskevalmis ja tulistavad kordamööda. Peamine tunnusjoon on kordumine ja võimetus niisugusest vaidlusviisist välja murda.
Teine korduvat tüüpi tegevus toimub siis, kui üks partner kurdab korduvalt teatud negatiivse tundmuse üle (näiteks masendus või ärevus), teine aga püüab aidata. Mõnikord nimetame me seda „täiendavaks vastastikuseks toimeks” – paar püüab toimida nagu hooldaja ja patsient või lapsevanem ja laps. Ka sellest harjumusest on raske vabaneda, kui see kord suhte harjumuspäraseks osaks on muutunud.
Peaksin rõhutama, et ei sümmeetrilised reaktsioonid ega täiendav vastastikune toime ei tähenda iseenesest halba ega head. Kõik meie vastastikused teod on teatud määral sümmeetrilised ja teatud määral vastastikused, kuid toodud näidete puhul seisneb probleem selles, et sümmeetrilisus või täiendamine on korduv ning muutunud stereotüübiks, tuues suhtesse probleeme, millest on raske vabaneda.
Sümbolid ja aastapäevad
Suhte sümbolid võivad olla üsna mitmesugused. Üldiselt võttes keskenduvad need rohkem naistele kui meestele.