Teooriate rakendamine suhteteraapias

      Praktikas olen ma kliiniliste eksperimentide käigus leidnud, et parim lähenemisviiside kombinatsioon on see, mille mu töörühm ja mina oleme nimetanud käitumuslikuks-süsteemseks lähenemisviisiks. Selles kasutatakse ära vägagi praktilised ideed, mis pärinevad nii käitumusliku orientatsiooniga terapeutidelt (suhtlus ja läbirääkimised), kognitiivsetelt terapeutidelt (positiivne mõtlemine) kui ka veidi keerukamate mõtetega süsteemiteoreetikutelt (piirid, liidud, lähedus ja distants), luues jõulise töömeetodi, mis lahendab paljud paarisuhetes eksisteerivad probleemid. Erinevalt psühhoanalüütilisest mudelist on niisugust meetodit võimalik kasutada ka tee-ise-põhimõttel ning see ongi peamine selles raamatus käsitletud tüüpmeetod. Selle peatüki lõpus kirjeldan ma meelespidamiseks loetletud asjade hulgas ka erinevaid viise, kuidas neid teooriaid saab tööle rakendada paarisuhetes olevate probleemide lahendamiseks.

       Käitumuslikud ja kognitiiv-käitumuslikud ideed

      Enamiku käitumusliku paariteraapia meetodite taga olev peaidee seisneb selles, et parim viis inimeste motiveerimiseks on tunnustus, mitte aga karistus ega veenmine. Kui paar on konfliktis, nimetab kumbki partner kahtlemata arvukalt asju, mida teine valesti teeb, ning sageli võtab see lausa loengu vormi. „Ma olen temaga rääkinud ja rääkinud“ on fraas, mida kõik paariterapeudid korduvalt kuulevad.

      • Tegevust, mida tunnustatakse, korratakse sagedamini.

      • Tegevust, mida eiratakse (summutatakse), ei kalduta kordama.

      • Tegevus, mille eest karistatakse, katkestatakse, kuid seda võidakse prognoosimatult nii korrata kui ka mitte korrata.

      Käitumuslik lähenemisviis ütleb, et partnerid peaksid teineteist motiveerima – mitte noomides, vaid tehes teisele asju, mida ta soovib, vastutasuks selle eest, et ka tema teeb asju, mida soovid sina. Seega, kui mees ütleb, et naine teda pidevalt süüdistab, peaks ta naiselt küsima, kas on ehk midagi, mida ta tema aitamiseks või asjade tema jaoks paremaks muutmiseks teha saab. Seejärel võiks ta naiselt paluda, kas too, vastutasuks sellele, et mees tema soove täidab, võiks ehk anda veidi positiivset tagasisidet ja ilmutada oma poolehoidu. Põhimõte on selles, et positiivne žest võib kaasa tuua vastaspoole positiivse žesti ning sellest muutusest võib alguse saada varasemast hoopis meeldivam suhe.

      Teine ülalmainitud teooriate järeldus on, et kui sulle ei meeldi teatud asi, mida partner teeb, ei ole parim viis tema teguviisi muutmiseks mitte etteheited ja noomimine, vaid tema käitumise eiramine (summutamine), püüdes samal ajal õhutada alternatiivset, positiivset tegevust, mis on ebameeldivaga ühildamatu, sest ta ei saa neid samaaegselt teha. Etteheited ja „halva“ käitumise karistamine ei aita soovimatuid tegusid vähendada, sest karistus hõlmab tähelepanu osutamist ning see on midagi, mida inimesed hindavad – isegi kui tegemist on negatiivse tähelepanuga. Seega võib soovimatu käitumine jätkuda kas või selleks, et karistuse (tähelepanu) kogust rohkendada, muutes probleemi karistamise kaudu suuremaks, kui see oleks olnud kohese eiramise korral.

      Need lihtsad ideed võivad tunduda liiga optimistlikud ja naiivsed, kuid uurimustes on need end ikka ja jälle tõestanud äärmiselt tõhusa meetodina paaride aitamiseks. Räägin sellest veel 5. ja 6. peatükis, kus vaatame lähemalt, kuidas paarisuhtes tekkivaid probleeme lahendada.

      Teine käitumuslik idee paarisuhte parandamiseks on positiivne suhtlus. Seda on üksikasjalikumalt kirjeldatud selle peatüki lõpus ja 5. peatükis. Palju sellest, mida suhtlemisraskustes olevad partnerid üksteisele ütlevad, avaldub kurtmise ja nurisemisena. Partnerid võõrduvad harjumusest teha teineteisele komplimente ja väljendada oma kiindumust. Käitumuslik lähenemisviis püüab mõlemat partnerit julgustada, et nad näitaksid välja oma heameelt selle üle, mis neile meeldib, ega kordaks tüütuseni seda, millega nad rahul ei ole. See tähendab, et partnerit tunnustatakse heade asjade eest, ebameeldivaid aga eiratakse või summutatakse. Kui aga leitakse, et meeldivaid asju suhtes enam ei toimugi, tuleks partnerilt niisuguste asjade tegemist paluda, mitte aga olla tõre seetõttu, et neid ei toimu. Ka selle teema kohta on täiendavaid näiteid peatükkides 5 ja 6, kus ma käsitlen probleemide lahendamist.

      • Negatiivsed mõttemudelid hoiavad alal depressiivseid mõtteid.

      • Negatiivsetele mõttemudelitele vastuastumiseks võib kasutada positiivseid enesekohaseid väiteid.

      • See vähendab depressiooni ja pessimistlikke mõttemudeleid.

      Kolmas niisuguse käitumuslikku tüüpi töö aspekt põhineb kognitiivsel teraapial, mille rajas Aaron Beck – mees, kes avardas käitumuslikke ideid kuni selleni, et töötada inimese sisemise eneseteadvusega. Näiteks rõhutab Beck, et inimestel, kes on teatud probleemiga kimpu jäänud, tekib kalduvus „negatiivseks mõtlemiseks“, mis tähendab, et nad eeldavad, et väljapääsu pole. Lisaks kalduvad nad üldistustele, uskudes, et lahendust ei leidu ühelegi nende probleemile, mitte ainult sellele, mida nad parasjagu lahendada püüavad. Niisuguse mõtteskeemi küüsis olevad inimesed kannatavad sageli depressiooni all ning just depressiooniteraapia kontekstis Beck oma ideed välja töötaski. Ravides depressiooni kognitiivse teraapia abil, innustatakse patsiente enesega vaidlema ja püüdma näha parajasti läbielatava kogemuse positiivseid külgi. Palutakse mõelda, et kui asjad ei ole varem nii halvad olnud, pole mingit põhjust, miks nad peaksid seda olema edaspidi. Paariteraapias rõhutas Beck, et mõlemal partneril on vaja uurida oma isiklikke arvamusi ja kujutlusi ning proovida niisuguseid negatiivseid mõttemudeleid muuta, asendades need positiivsematega ning hakates suhtega tööle positiivses meelestatuses.

       Süsteemsed teooriad

      Süsteemsed teooriad töötati välja perekondadega tehtava töö kontekstis. Need sisaldavad suhetest