Muda, higi ja pisarad. Bear Grylls
Читать онлайн книгу.
küllalt sageli peksa poksiringis ja rippunud ukse tagaküljel olevas riidenagis, möödusid päevad toimekalt.
Etoni hirm ja terror erines algkooli omast selle poolest, et siin ei pidanud nendele deemonitele vähemalt üksi vastu astuma. Tavaliselt oli keegi, kellega neid ebameeldivaid kogemusi jagada.
Sedapuhku olin ma semudega koos ja me kannatasime kaevikutes tule all ühiselt.
Ja mingil viisil ma avastasin, et saan meie äpardustega päris hästi hakkama.
19. PEATÜKK
Panin end nii kiiresti kui sain kirja karate- ja aikidoklubisse ja avastasin, et ma armastan võitluskunste omamoodi: keskendumist, seltsimehelikkust ja üle kõige seda, et omandasin kunsti, kus kavalus on üle tugevusest ja tehnika tähtsam jõust.
Ma kiindusin sellesse. See on kõige kindlam viis võitluskunstides edasi jõuda: aeg ja motivatsioon – ja tänu udupasunale oli mul kindlasti selleks põhjust.
Mõni sõber pani koos minuga end samuti kirja ja tuli ettevalmistustundi. Tegelikult olid nad alustades kõik minust paremad – kes tugevam, kes paremas vormis ja paindlikum –, kuid paari nädala pärast hakkasid nad kõik ükshaaval välja langema.
Mõnikord pühapäevaõhtul, kui kõik teised vaatasid telekat või mängisid lauatennist, oli raske vedada end läbi talvepimeduse kaheks tunniks mingi maniakaalse võitluskunstitreeneri juurde spordisaali peksukotiks.
Kuid ma jätkasin käimist ja ma arvan, et tegin seal veidi Forrest Gumpi: ma lihtsalt jätkasin sellega, ja see meeldis mulle väga.
Ühel suvel õnnestus mul KUGBiga (Suurbritannia karateliit) reisida Jaapanisse. Unistus oli tõeks saanud.
Mäletan, kuidas ema mu Londoni bussipeatuses maha poetas ja ma lehvitasin talle närviliselt hüvastijätuks. Ma olin sündsalt riides, bleiseris ja lipsuga, minu karatemeeskonna märk kenasti rinnataskule õmmeldud.
Buss oli täis ülejäänud meeskonnaliikmeid, kes olid kogu Ühendkuningriigist kokku korjatud – ma ei olnud kedagi neist varem kohanud.
Võisin kohe märgata, et nad kõik olid minust suuremad, vintskemad ja karmimad – ja ma olin üsna hirmunud. Jaapan tundus olevat õõvastavalt kaugel.
Ma hingasin sügavalt sisse ja istusin bussi, kus tundsin end väga väikese ja tähtsusetuna.
Meeskond oli karateasjatundjate eklektiline kogum: alates Londoni taksojuhtidest kuni kutseliste karatevõitlejateni. (Peale minu oli ainuke etonlane, kes sinna meeskonda valiti, Rory Stewart, nüüdne parlamendiliige, kes sai kuulsaks oma eepilise matkaga läbi Afganistani ja ühe okupeeritud Iraagi provintsi valitsejana, kui ta oli vaid kolmekümneaastane.) Sellest saab huvitav reis, mõtlesin ma.
Kuid mul ei olnud midagi karta.
Meeskond võttis mu täielikult oma tiiva alla kui nende kõige noorema liikme ning klaaripalgelise teismelisena kodust kaugel asuvasse Tokyosse saabumine oli minu jaoks justkui silmade avanemine.
Me siirdusime mägedesse Tokyo lähedal ja jäime sinna treeninglaagrisse.
Siin hakkasime õppima ja treenima Yahara sensei, ühe maailma tunnustatuima karatesuurmeistri käe all. Kõik ööd magasime väikestes Jaapani hüttides põrandal ja päeviti õppisime võitlema – tõeliselt ja rängalt.
Sealne treening oli erutavam ja nõudis rohkem kui miski, millega ma olin varem arvestanud. Kui meie asendid või saisaku’d polnud nõeltäpsed, saime bambusridvaga karmi löögi.
Õppisime kiiresti lahti saama laiskusest oma seisakutes isegi siis, kui olime tüdinud.
Varastel õhtutundidel, kui me treeningu lõpetasime, kõndisin paar kilomeetrit mäest alla väikesesse teeäärsesse hütti ostma piimaleiba, mingit laadi maiustust, piimakooki ja sõin seda aeglaselt tagasiteel laagrisse.
Seejärel kümblesin looduslikes vulkaanilistes kuumaveeallikates ja leotasin oma väsinud lihaseid. See kõik meeldis mulle.
Enne Tokyost Ühendkuningriiki naasmist õnnestus meil näha eratundi, kus osalesid kakskümmend maailma parimat karatekat. Seda oli pingeline vaadata. Kiire, vahel brutaalne, ja sellegipoolest liikumise luule.
Ma sain sellest veel innustust.
Ükspäev olen ma sama hea, tõotasin endale.
Ma ei unusta kunagi päeva, kui sain lõpuks musta vöö, ja seda uhkust, mida ma siis tundsin.
See teekond võttis aega kolm aastat ja kogu see aeg olin ma andnud endast kõik, treenides usulise pühendumusega neli kuni viis päeva nädalas.
Saabus lõppkatsumine ja sinna tuli kohale ka mu ema. Talle ei meeldinud vaadata mind võitlemas. (Erinevalt mu koolisõpradest, kes tundsid võitlustest väärastunud naudingut – ja sedamööda, kuidas ma paremaks muutusin, aina suuremat ja suuremat.)
Kuid emal oli üks halb komme.
Selle asemel, et seista rõdul, kust paistis kogu võimla, kus toimus võitluskunstide hindamine ja võitlused, eelistas ta lebada põrandal – keset kõiki teisi, kes tahtsid saada head ülevaadet.
Ärge nüüd küsige minult, miks. Ta oleks öelnud, et ta ei suuda vaadata, kuidas ma haiget saan. Kuid kui see oli tema põhjendus, siis miks ta ei võinud sellest lihtsalt eemale hoida.
Sellegipoolest olin ma selgeks saanud, et minu suurepärane ema ei paista kunagi silma erilise loogikaga, kuid tema südant valdasid suur armastus ja mure ning seda temast alati kiirgas.
Igatahes oli see suurpäev. Ma olin sooritanud kõik harjutused ja kata’d ja nüüd oli kumite ehk musta vöö väljateenimise võitluse aeg.
Euroopa suurmeister Enoeda sensei oli tulnud kohtunikuks. Ma olin ühtaegu nii erutatud kui ka hirmunud – taas.
Võitlus algas.
Mu vastane (lähedal asuva kolledži ragbiäss) ja mina vahetasime lööke, plokkisime ja lõime vastu, kuid mingit tõelist läbimurret ei paistnud kusagilt.
Korraga tundsin, et olen nurka surutud ja alateadvusest või meeleheitest tulenevalt laskusin madalale, keerlesin ringi ja tabasin oma vastast käeseljaga vastu pead.
Ta langes.
Nüüd mõistan, et see polnud minu jaoks hea uudis.
See oli inetu teguviis ja näitas enesevalitsuse puudumist.
Kõige selle tipuks ma lihtsalt ei tahtnud oma vastast pikali lüüa. Kavatsesin võita kergpuute löökidega, mida antakse kiiresti ja tehnikaga, mis tabasid, kuid ei vigastanud vastast.
Seega tõmbusin ma kössi, vabandasin ja aitasin siis selle selli püsti.
Siis vaatasin ma Enoeda sensei poole, oodates halvakspanevat kulmukortsutust, kuid selle asemel jälgis ta mind heakskiitval ilmel. Sedalaadi ilmega, nagu lapsel, kes saab ootamatult kingi.
Ma arvan et võitlejale temas see meeldis ning tänu sellele sain ma läbi ja pälvisin musta vöö.
Ma ei ole kunagi tundnud end nii uhkena kui siis, kui sain lõpuks selle vöö pärast ülesronimist kollast, rohelist, oranži, violetset ja pruuni – nii nimetate seda teie – värvi vööredelist.
Ma olin teinud seda iseseisvalt ja rängal viisil – teed musta vööni ei saa osta.
Ma mäletan, kuidas meie võitluskunstide õpetaja ütles, et võitluskunstid ei seisne vöödes, vaid vaimus, ja ma nõustun temaga … kuid ma ei suutnud siiski sel esimesel musta vöö õhtul uinuda.
Ah jaa, kiusamine lõppes.
20. PEATÜKK
Etoni aja lõpuks oli minust saanud üks noorimaid teise astme musta vöö omanikke riigis, see on järk kõrgem, kui lihtsalt must vöö.
Olin hakanud treenima ka aikidot, mis meeldis mulle sellepärast, et see on rohkem pärsi-ja-heida-võitluskunst võrreldes karate füüsiliste löökidega. Karate füüsilisest küljest kasvasin ma välja juba teismelisena.
Pärast