Muda, higi ja pisarad. Bear Grylls
Читать онлайн книгу.
osaliseks oleks olnud liiast.
Sealtpeale säilitasin ma oma võitluskunstitaset, harjutades selle asemel kas ninjutsu’t või aikidot, aga ka joogat nii sageli kui sain. Kõik need on vähem füüsilised kui karate, kuid kui omandada need kunstivormina, annavad need rohkem eluteekonna tunde. Ja sel teekonnal olen ma ikka veel üsna alguses.
Kuid see kõik algas udupasunast ja pühapäevaõhtustest karmidest kehalistest treeningutest.
Teine rääkimist vääriv kooliaegne karatelugu paljastab minu ihaluse kahtlase väärtusega kuulsuse järele, nimelt andsin massimõrvarile munadesse.
Nepali kroonprints Dipendra õppis Etonis samal ajal kui minagi ja talle meeldis samuti karate. Me harjutasime sageli koos ja saime üsna mitmel viisil headeks sõpradeks, vaatamata selle sõpruse mõnikord üsna tavatule iseloomule.
Temaga võitlemine nõudis sellegipoolest teatavat austust, kuna ta oli kuninglikust soost ja oma kodumaal pooljumal.
Lisaks sellele oli ta ka üsna metsiku iseloomuga ega olnud oma sügavmustade vurrude ja hobusesabasse seotud juustega mitte ainult minust vanem ja tugevam, vaid ka hirmutav võitleja. Seega tundsin, et pean andma endast kõik.
Ühel juhul lõppes tema kõhtu suunatud otselöök rikošetina tema kubemes.
Aih.
Kõik minu vabandused ei aidanud parandada tõsiasja, et ta ei suutnud nädal aega korralikult kõndida.
Umbes kümme aastat hiljem, juba tagasi oma kodumaal, läks ta täiesti hulluks kätte ja sattunud uimasti ja alkoholi mõju all mingi perekonnavaidluse pärast raevu, lasi maha peaaegu kogu lõunalauas istuva kuningliku perekonna.
See oli Nepali kuningriigi süngeim tund.
21. PEATÜKK
Karate andis mulle enda füüsiliseks arendamiseks suurepärase lähenemistee ja ma arenesin hoogsalt.
Ma tahtsin rohkemat.
Ma hakkasin jooksma, aga mitte lihtlabaselt. Ma täitsin seljakoti raskustega ja jooksin õhtuti, higist nõretades, pikki vahemaid. Ma sundisin end karmilt takka, mõnikord kuni oksendamiseni. Ma kompasin oma piire ja tundsin end tõeliselt elavana ainult nende servale jõudes. Ma ei olnud kunagi kiireim, tugevaim või parim ühelgi alal, kuid see vaid erutas mind.
Mul oli nälg end tagant sundida ja avastasin, et kui seda vaja on, võin kaevuda endasse väga sügavale. Ma ei teadnud tegelikult, kust või millest see nälg alguse sai, kuid mul oli see. Ma nimetasin seda tuleks.
Võib-olla tulenes see püüdest leida oma samasus selles uues suures maailmas. Võib-olla tulenes see noorusängist. Ma tõepoolest ei tea seda, kuid sain aru, et muutusin võimeliseks tegema asju, mida keegi teine koolis teha ei suutnud, ja ma tundsin end seepärast hästi.
Üks neid asju oli ronimine. Mitte lihtsalt ronimine. Arendasin endas välja himu ronida öösiti mööda kooli kõrgeimaid hooneid ja torne.
See meeldis mulle.
Tahtsin uurida kõiki kooli keelatud alasid ja paiku ning teadsin, et ma olen kiirem ja nobedam kui ükski turvamees, kes kolledži alal patrullis. Mäletan, kuidas ühel õhtul üritasin tõusta kooli raamatukogu kuplile, mis kummus tohutu klassitsistliku raamatukoguhoone kohal kolmekümne seitsme meetri kõrgusele.
Kuppel oli kaetud pliilehtedega, mis olid siledad nagu marmor, kuid klassikalise nõrga kohaga – mööda kuplikülge kulges piksevarda juhe.
Sir Ranulph Fiennes oli Etoni õpilasena maadelnud küsimusega, kuidas sellest kuplist üles ronida, ja vallutas selle lõpuks improviseeritud redeliga, mille valmistas arvukatest väikestest puusepaklambritest, mis ta „laenas” kooli puutöökojast.
Ma arvasin, et seda on võimalik teha ka ilma sedalaadi ronimisvahenditeta, kui vaid piksevarda juhe mu kaalu välja kannatab.
Esimese ülesmineku öö oli selge, taevas särasid tähed ja ma liikusin väledalt aiast aeda üle müüride, mööda jalgteid ja läbi puuharude, et jõuda hoone tagaküljele. Mul oli abiks üks sell, mu hea sõber Al.
Mööda katuseviile ja vihmaveetorusid jõudsime nelja ja poole meetri kaugusele raamatukogu katusest, kust algas kuppel. Kuid juba pääsemine raamatukogu katusele, mis oli oma kaheksateistkümne meetri kõrgusel, tõi kaasa esimese ronimise mööda klassitsistliku ilmega kitsast eenduvat simssi.
Seistes vihmaveetoru kitsal ülaotsal ja hoides seal ettevaatlikult tasakaalu, tuli tugevasti hüpata, et haarata kitsast simsist ja vinnata siis kogu keha üles ja üle.
Ebaõnnestumine oleks kaasa toonud pika kukkumise, mille lõpus ootas betoon.
Püüdes seda ettevõtmist raskemaks muuta, olid kooli turvaametnikud ääristanud katuseserva okastraadiga, et sellised ronimised võimatuks muuta. (See paigaldati ilmselt aastaid varem, pärast Ran Fiennesi vägitükke.) Kuid tegelikult osutus okastraat ronimisel pigem abiks. See oli veel üks asi, millest sai kinni haarata.
Katusel algas ronimise kõige raskem osa.
Piksevarda juhtme alumise otsani jõudmine oli lihtne, keeruliseks läks sealt edasi.
Ma hoidsin tasakaalu ja nautisin suure saavutuse tunnet, kui klammerdusin kuuvalguses siluetina pliiga kaetud väikese kellatorni külge ning kraapisin Ran Fiennesi RF-i kõrvale nimetähed BG.
Sellised väikesed hetked andsid mulle enesesamasuse.
Ma ei olnud lihtsalt mingi järjekordne koolipoiss, ma olin täiesti elav, täiesti mina, kasutamas oma oskusi nende viimasel piiril.
Sellistel hetkedel adusin, et ma lihtsalt armastan seiklusi.
Avastasin toona, et see, milles ma hea olen, oli veidi ebaharilik, kuid samal ajal tabasin kõhunurgas tunde, mis ütles: „Lase käia, Bear, lase käia.” Mu kaaslane ei tulnud üle okastraadi, vaid ootas mind kannatlikult all. Ta ütles, et minu nägemine seal üleval oli täiesti haigeks tegev kogemus, aga minu arvates muutis see selle olukorra veel lõbusamaks.
Tagasiteel ületasime turvaliselt kolledžihoone aia ja läbisime poole järgmisest.
Kükitasime keset selle maja kasvataja muruväljakut põõsaste taga, oodates võimalust teha viimane sööst. Kasvataja juures põles tuli, tõenäoliselt hindas ta hilisel öötunnil veel töid, kui otsustas, et on aeg lasta oma koer välja pissile. Koer haistis meid kohe, muutus ärevaks ja kasvataja tormas looma erutuse põhjuse poole.
Oli aeg otsustada.
„Jookse,” sosistasin ma, ja me tormasime varjust välja aia tagaosa poole.
Õnnetuseks juhtus kõnealune kasvataja olema ka krossijooksutreener, nii et ta ei olnud mingi könn.
Ta hakkas meid kohe taga ajama, tehes viiekümne meetri sprindi. Kolme meetri kõrgune müür oli meie teel viimane takistus ja saanud väge adrenaliinist, ületasime mõlemad selle ühe hüppega. Kasvataja oli jooksja, aga mitte ronija ning me pääsesime napilt tema haardest ja tormasime öhe minema.
Mööda viimast vihmaveetoru üles, minu magamistoa lahtisest aknast tagasi sisse ja missioon oli lõpetatud.
Ma ei suutnud terve järgmise päeva naeratamist lõpetada.
22. PEATÜKK
Ma sain koolis veel ühe hüüdnime (lisaks Bearile, mis oli mul minu õe Lara armust juba imikupõlvest peale), see oli Monkey.
Selle pani mulle Stan ja arvan, et selle nime taga on minu nõrkus mööda seinu ja puid ronimise vastu. Oli see Bear või Monkey, polnud tähtsust, sest ma vihkasin täiega oma tegelikku nime Edward – see tundus nii puine ja igav. Monkey või Bear oli minu jaoks täiesti sobivad ja need mõlemad tulid minuga kaasa ka täiskasvanuellu.
Etoni ajal juhtisin ma korrapäraseid öiseid seiklusi ja mu maailm avardus. Ma mõtlesin isegi selle peale, et hakata inimesi reisile viima.
Mäletan üht seiklust, kus me üritasime läbida tervet Etoni linna vanade roiskveetorude kaudu. Olin avastanud silla all vana võreukse, kust pääses nendesse veidi rohkem kui meetri kõrgustesse vanadesse