Peipsi peal. Juhan Liiv
Читать онлайн книгу.
oli nädala paari eest, kui nad esimest korda tülisse läksid. Jaagu ja Ennu koplite piiril kasvas suur endisest ajast jäänud õunapuu. Seniajani olid mõlemad naabrid sõbralikult ta õunu maitsenud, ilma et kumbki puud ennast enesele oleks tahtnud. Nüüd olid aga ühel päeval Jaagu väike Kusti ja Ennu veel väiksem Jassi õunapuu all ühe punapõselise õuna pärast, mida igamees enesele ihkas, tuttipidi kokku läinud. Lapsed kaebasid emadele, emad heal silmapilgul isadele ja isad lubasid läbi katsuda, kelle see õunapuu õieti on. Aga pika mõtlemise järel olid mõlemad vististi ühele otsusele saanud: puu on minu oma. Ma ütlen meelega «vististi», sest päris kindel ei olnud asi mitte. Ainult sellest, kuidas kummagi pere karjaste olek üksteise vastu oli, võis arvata, mis mehed kodus mõtlesid. Nii nimelt ütles Jaagu karjane: «Õunapuu on meie oma, sest ta suurem osa juuri on meie koplis.» Ennu karjane vastas: «Seda ei ole! Õunapuu on meie, ta latv on rohkem meie kui teie pool, ja lehed, mis maha langevad, teevad üksi meie heinamaale kahju.»
Enne sõbralikkude naabrite naised ja lapsed on riius, kui kaua võisid siis mehedki vastu pidada. Mõni päev pärast laste õunalahingut mõtles Enn: Ega see Jaak ei olegi nii hea mees, kui ta näitab. Ta on üksi sellepärast mu sõber olnud, et peakohtumees olen. Vähe aega hiljem mõtles ta koguni: Jaak on see kõige pahem inimene maa peal. Jumal teab, kuidas ma – seda varemini ei märganud.
Kui sellepärast Enn Jaagust nurgeti hakkas mööda käima, arvas viimane: See on ometi imeasi, kuidas ma alles nüüd ära näen, missugune hirmus inimene Enn on. Tal on kohe niisugune õel nägugi: näe, missugune kuri – kaval! Kui nüüd aga veel väikesed piiripahandused ette tulid, ei jõudnud naabrid enam viha varjata. Täna hommikul, kui mõlemad naabrid reheall reht peksid, kus nad vastamisi lahtistest väravatest teineteise tööd nägid, arvas Enn, et Jaak nagu pilgates tema poole oleks vaadanud, Jaak jälle, et Enn nagu just teda trotsides vardaga nõnda kõvasti lööb. Ikka tihemini sinna poole vaadates läks ikka rohkem ta süda täis. Ta sülitas pihku, viskas varda käest maha ja läks välja õue peale jahutama.
Vaevalt oli Enn seal, kui Jaak omalt poolt sedasama tegi. Ta läks toetas oma õuevärava kõrvale aia peale ja vaatas väljakutsuvalt Ennu otsa.
«Mis sa vahid seal aia peal minu õue – sina? Mis sul asja vahtida on?» küsis Enn.
«Mis sinul minu vahtimisega asja on? See on minu aed, mille peal ma vahin.»
Nende sõnadega oli sõim alanud, mida kukk ja Tuks kahekesi nii suureks tegid. Tüli lõppes sellega, et naabrid teineteist kohtusse lubasid kaevata. Peale selle lubas Jaak ka veski ehitada, et keegi enam Ennu veskile, ja Enn enesele poe asutada, et keegi enam Jaagu poodi ei läheks.
Selle mõttega heitsid naabrid täna õhtul magama, ja mõlemal oli täna kahe nädala järel esimest korda hea uni.
Need, kelle kohta isade ähvardus käis, said teineteisega veel vähem korda. Et Jaagu Hain ja Ennu Miina teineteisega ju vanast ajast saadik vaenlust pidasid, see oli kõigile tuttav. Mispärast, seda ei teadnud keegi, nemad ise veel kõige vähem. Kui nad koolis käisid, kaebas Hain Miina peale, et see oma rehkendusetüki raamatust teinud, Miina Haini peale, et sellel «küsimise» ajal sõrm piibliloo või katekismuse vahel seista, ehk jälle, et ta õigekirjutuse ajal raamatu laua all lahti hoidvat. Selle-eest lükkas Hain Miina koju minnes tee kõrvale lumesse, mille eest ta «Kõvernina Hain!» Miina käest palgaks sai. Kui teised selle üle naersid, kõneles Hain oma seltsimeestele, iseäranis Tooma Tõnisele, kes Miinast palju lugu pidas, et Miina alles lappidega ja nukkudega mängivat. Nende Sauna Mann ise olla näinud. See oli aga Miinale, kes ju mineval talvel ühepäeva-käijate sekka arvatud ja tänavu kui täiskasvanud tüdruk tahtis maksta, kõige suurem teotus, mis aga ilmas võib olla, ja nüüd ei andnud ta Hainile enam teist nime kui «Jaagu kõvernina!». Hain andis jälle «Ennu linalakk» tagasi ja nii olid mõlemad teineteisele sõimunimed seadnud, millega neid terve küla nimetas.
Pärast leerimist, mis ühel aastal sündis, oli neil veelgi teineteisega jagamist, ehk nüüd küll ju mõlemad teineteisest enam eemale hoidsid. «Mõni poiss ka, see Hain,» ütles Miina teistele tüdrukutele, kui need Hainist rääkisid. Ja kui Haini sõbrad Miinat kiitsid, nagu neil Miina ikka esimeseks jutuks oli ja silmateraks, vastas Hain: «Tühja, ei ole suurem asi!» Ükskord ei tulnud Miina pruutneitsina sinna pulma, kus Hain peiupoisiks oli. Hain kannatas selle ära, jättis aga paar kuud hiljem J. küla näitemüügil Miina ilusasti istuma, kui ta kõik tüdrukud kordamööda, isegi poollombaka Oro Kadri tantsule viis. Miinale kippusid pisarad silma, aga temagi jättis tuleviku tasuda. Korra oli Hain Miinale koguni «laulu teinud», mida iseäranis õitsipoisid laulsid, et sellega kui täied mehed maksta. «Oh sa kõvernina!» nuttis Miina, tõotas mitte ilmaski enam Hainiga sõna kõnelda ega Jaagu omade poest kaupa ostma minna.
Kui aga Miina midagi uut viperust jälle Haini jaoks välja oli mõelnud, kadus pahameel ja Miina oli jälle niisama lahke kui enne.
«Kuule, Hain,» küsis Miina ühel pühapäeva-õhtul, kui kõik ümberkaudsed noored inimesed Ennu omadel mängimas olid. «Kas see tõsi on, et sa Oro Kadrit oled kosimas käinud?»
«Mina, Oro Kadrit?»
«Sina neh!»
«Seda lombakat?»
«Seda neh!»
«Seda rõugearmilist?»
«Sedasama.»
«Kelle peig Kalts-Kaarel mineval aastal Ülejõe Jüri teenistusest ära jooksis, Miina?»
«Aga kes sellegipärast sulle tulla ei tahtnud.»
Kas said nüüd? naeris Miina iseeneses.
«Aa, see on jälle üks sinu leidustest, Miina. Ega ma sind ikka ei võta.»
«Kui ma aga sulle enne tuleksin – hihi!»
Ja selle peale tantsivad Miina ja Hain kahekesi, nagu midagi ei oleks olnud.
Sel korral, kui nende isad tülisse läksid, sai Hain poest tulles tänavakaevu kohal Miinaga kokku, ja vist oleks tänagi nende vahel midagi «kanakakkumist» olnud, kui isade poolt praegu mitte kõigile ootamata asjad nende kõrvu ei oleks kostnud.
Hain jäi sambana seisma. Praegu räägiti veskist ja poest.
Hain seisis – Miina näris põllenurka. Nüüd räägiti juba vallarahast. Hain laskis nõutult kaevuposti najale. Miina kahvatas ära. Juurdetulnud külarahvas vaatas nende mõlema otsa. Korraga räägiti pojast ja tütrest: «kõvernina poeg –» – «linalakk tütar» – «ei tohi kompvekkisid anda» – «ei tohi minu poja pärast koplis kõõrutada» – «ei võta» – «ei tule» –.
Hirmus! Hain kargas kaevuposti juurest ära ja seisis kui mees, kel korraga oma mõte tulnud, sirgelt püsti. Miina oli oma õhetava näo kätega kinni katnud.
Neile oli nüüd selgeks saanud, mis see tähendas, et nad teineteist kiusasid. Nad olid – teineteisele – head!
Ja niisugusel lool pidi see neile selgeks saama! Kui nad ise teineteisele imelisi nimesid olid mõelnud, siis oli see nii veider, nii kena, nii hea olnud. Aga nüüd neid terve küla kuuldes teiste suust kuulda – oh sa paraku!
«Anna andeks, Miina, mis ma sulle teadmata paha olen teinud!» palub Hain viimaks aralt, «– ma ei tahtnud –»
Aga Miina oli ju kiljatades ära jooksnud.
Aasta on sestsaadik mööda läinud. Ennu-Jaaku käivad kohut. Vallakohtust minnakse kihelkonna-kohtu, kihelkonnakohtust linnakohtu, linnakohtust ikka jälle linnakohtu ja ikka nõnda edasi. Ükski kohus ei mõista aga riidlejaid rahule lepitada ega nõnda mõista, kuidas mehed lepiksid: kord mõistab ta õunapuu ühele, kord teisele poole, kord ei kummalegi.
Ja naabrid ise on – teadagi vihased. Nad käivad ju kohut. Nad ei käi mitte nõnda kohut, nagu mõned Viljandimaal, kus – nõnda üteldakse – vastalised ühes vankris kohtu sõidavad, ühest topsist joovad, ühel-teisel pidudel käivad ja ainult kohtusaalis vastased on. Ei, EnnuJaaku on päris mõistlikul kombel vastased. Kui Ennu põrsas Jaagu kartulisse läheb, lüüakse tal jalg maha; kui Jaagu hobune Ennu orasele jookseb, tuuakse kohtumees. Jaak