Peipsi peal. Juhan Liiv
Читать онлайн книгу.
Hans.»
«Mitte.»
«Ats, sa viimane nadi! Või ei, või mitte, või mitte? Kuule, mis peale sa nii uhke oled – kuule – kas kuuled? Kas oma sametise jakikaeluse peale? Hõbekaanega piibu peale? Vedruvankri peale? Mul oleks need kõik veel palju paremini kui sul, kui ma aga tahaksin –»
«Ahaa!»
«Jah, kui ma aga tahaksin, sina naginina. Aga mina ei taha. Paepõllul ei ole ilmaski võõra varaga uhkust aetud, nagu Tõrvandi Jaagu omad teevad – kas kuuled, võõra varaga!»
«Teil on veel pearahagi võlgu.»
«Ja teie vedruvankri teljed ja sinu hõbehaakidega piip on kaupmehe Kristjani võlaraamatus. Mineval kevadel laenas Tõrvandi Jaak meilt kaks vakka jahu.»
«Meie hobustele – õige küll.»
«Või hobustele – ah teie näljavaresed küll! – Kui ma ka rikkam ei ole, siis olen ma ometi sada korda targem kui sina.»
«Soo. Kuis nii?»
«Kui ma oma lõõtspilli lahti tõmban, siis on kõik ilm kära täis. Sinu emagi, kes, nagu kaupmehe Kristjan ära kaalunud, kümme puuda raske olla, hakkab tantsima, kui kuuleb. Pallimängus löön sind ka igakord üle; sikusarve ei mõista sa põrmugi puhuda –»
«Aga Roosi võtan ma sellegipärast su eest ära, isegi siis, kui ta sind praegu enam peaks sallima kui mind, kas kuuled?»
«Nahkhiir, seda tahaksin ma enne viimsetpäeva näha.»
Mõni mõtleb, et poisid teineteisega kõige suuremad vihamehed on. Vale kõik. Juba kaks aastat sõimasid nad teineteist peaaegu nendesamade sõnadega, aga kui nad kirikusse, laadale või pühapäeva õhtupoole üles Kruusa külasse läksid, siis hoidsid nad teineteise kaelast kinni kui vennad. Häda sellele Kruusa küla poisile Mardi rusikate all, kes Hansu tohtis puutuda, ja oli Mart ise hädas, siis astus Hans viibimata platsi. «Mardi oma ja Jaagu oma on sõbrad,» ütlesid kõik.
Jaa, Mardi oma ja Jaagu oma on sõbrad, ja veel missugused sõbrad! Hullemaid sõimunimesid, kui Mart Hansule ja Hans Mardile annavad, ei oska enam keegi välja mõelda, ja vana Nihveldi Krõõt, kes ei tea mitukümmend aastat ju Kase külas kuppu laseb ja inimeste ja loomade jalgu lahasse paneb, ütleb, et maailma algusest saadik Kase külas veel nii palju ei ole tapeldud kui Mart ja Hans kahekesi. Küll kisti juukseid peast, küll habemeid harvaks, aga kes ilma teineteiseta läbi ei saa, on Mart ja Hans. Neil ei ole teineteist mitte üksi sõpruse, vaid ka tapluse pärast tarvis; ükskord vahetavad südamed tundmusi, teinekord rusikaid. Ja vaata, mis teha, kui nad ilma teineteiseta läbi ei saa! Laupäeva või pühapäeva õhtul või kui aega üle jääb, on Mardil kibe riiete otsimine, ja kui ema või kes küsib: Mart, kuhu sa lähed, vastab Mart: Tõrvandi Hansu vaatama. Hans teeb talvel ilusat puusepatööd, on lahke hea poiss, suitsetab ikka head tubakat, mis Mardil nii sagedasti puudub, ja Hansul on juba selle pärast hea Mardi poole minna, et Mart nii ilusasti pilli mängib.
Muudkui Roosit tahavad nad mõlemad saada. «Ei sellest head välja küll ei tule,» öeldakse külas, aga selle peale lubab Mart Hansu küla tiiki visata kui kutsika ja Hans lubab Mardi pilli ära lõhkuda, Mardi enese aga vaeseomaks peksta. Muudkui see on paljaks lubaduseks jäänud, sest peale hariliku karvakiskumise on isegi taplus nende vahel viimasel ajal vähemaks jäämas – tähendab see seda, et nad õige viimati vihameesteks saavadki või mis, head see küll enam ei tähenda. Või jäävad nad vanaduse pärast mõistlikumaks! Või kes seda teab.
Muudkui Roosit tahavad nad mõlemad saada, see on ükskord kõigile selge. Asi on võidu peal. Olgu. Ikka rohkem kannab Hans oma kuue sametikaeluste eest hoolt, tänavu laseb ta sametit juba vestilegi rinna ette panna. Musta nahka saapad on tegija käes ja oma lõua hoiab ta tuli-sileda, kuna ta aga oma ruugeid pardasid just sedamoodu soeb nagu Üleoru Mihkel, kes kreiskoolis käis ja nüüd mõisas kirjutaja on. Viimasest tülist saadik Mardiga määrib ta neid ka, linnast Riia magasinist tõi ta viimati määrde. Kirikusse minnes paneb ta siidräti kaela ja valge lambanahast kasuka peale tuliuue punase vöö, mida ta nii kunstlikult sõlmab, et küünrapikkused otsad kahele poole ripnema jäävad. Pähe veel piibrinahka müts – kurjad Kruusa küla poisid ütlevad, et see kassinahka olla, aga see on muidugi laimdus – punase põhjaga labakindad kätte, mis ristiema kudunud, ja siis on poiss üle kõige Kase küla. Peale selle on Hansul hea täkk ja saarekirja saan, missugust terves vallas ei ole. Aga Martki ei puhka, kes näeb, kuidas Hansu tähtsus võimu võtab. Ta ostab omale Hundsbergi juurest uue kahe reaga pilli, missugust veel keegi ei ole näinud, ja õpib kõik poola polkad ja türgi marsid hoolega ära. Mis veel enam, tema on Tartus kuulnud, kui Saksamaa pillimeister ühe uue tüki mänginud, ja Mart ei puhka, enne kui see tal käes on. Selle viimase sammuga on Mart kõige suurem pillimees terves vallas ja Pilli Andresest, keda enne hobustega mitmest vallast taga otsiti, et pulmadel pilli mängida, ei kõnele enam keegi. Mart üksi on ainuke pillimees iga pulma peal. «Ilus on Mart kui pagan kohe,» ütlevad kõik Kruusa ja Kase küla tüdrukud, nüüd on ta veel kuulus ka, aga – maailm on mõistatuse sarnane – mis liigutamata siiski veel külmaks võib jääda – on Roosi süda. Külmaks niihästi Mardile kui Hansule! Mine siis veel kõnele või naiste meeli ära mõista? Vahest jäävat nad üheainsa lindiotsakese külge, vahest ei aita saarekirja saangi. –
Kes see Roosi siis oli? Kes ta siis õige ära oli. JaaniJaagu tütar oli. Ilus tüdruk. Rikas kah. Isa lubanud talle, teadsid naisevõtja-aruliste poegade emad ütelda, sajarublalise – põllelapiks, ühe lehma, ühe ute, ühe tallekese ja ühe põrsa. Ja kui tubli mehe saab, siis veel hobuse ja kana ka ema poolt, kui kirju kana pojad toob. Pulmad ise aga lubatud üle kõige valla teha. Roosi ise ei lubanudki mehele minna – mitte ilmaski! «Mis mina mehele lähen, kes mind võtab,» ütles Roosi, kui sugulased vahel pühapäeviti võõrusele tulid ja ütlesid, et Roosist ilus naine saada, ise aga läks ta lipsti ära teise tuppa või kuhugi eemale.
Ühel õhtupoolel niitis Roosi koplis lehmadele rohtu ja lõõritas laulu.
Mart tuli oma hobuseid karjamaale sööma viimast, ja Jaagu koplist mööda tulles kuulis ta Roosi laulu.
«Tere, jõudu, Roosi.»
«Tere, jõudu tarvis.»
Mart vahtis pilvi, enese lõhkiläinud saabast, Roosi vikatit. Viimati tuli ometi midagi meelde.
«Täna on ilus ilm.»
«Jah, täna on ilus ilm…»
«Mis sa teed siin?»
«Näed isegi, mis teen.»
«Küll on ilusad kaared sul.»
«Ähäh.»
«Roosi ae!»
«Noh.»
«Roosi – aa – ee –?»
«Kuule, vikatiga saad! Tule aga tule ligidale!»
Teine päev räägiti terves Kase külas, et Jaagu Roosi Paepõllu Marti vikatiga taga ajanud. Krabisauna Man’no ise olla näinud. Mis võis vaene Mart sinna parata, et ta nii kohmetu oli olnud ja neiu ära ehmatanud. Südames aga sajatas ta: Oota aga sa, Hans! Kõik sinu tegu!
Hans hõõrus rõõmu pärast käsi. Nüüd oli paras aeg. Ta ostis kaks pudelit viina, ühe kosjaviinaks, teise «teenäitajaks», ja läks ühe «isamehega» lähemal neljapäeva õhtul Jaani-Jaagule «kadunud õhvakest otsima». Hobune seoti ukse ette.
Jaagu rahvas oli rõõmsal kohkel. Roosi lipsas ära aita, koer hakkas tares lärmitsema, kanad kisendasid, kass jooksis ahju alla…
Peremees ja perenaine jäid tuppa. Nemad küll ei olla kadunud õhvakest näinud, aga võivat olla, et ta kuskilt neile jooksnud.
Mart andis teejuhi taskust ja käskis järele vaadata.
«Äähh! Küll oli kange,» kinnitas Jaak ja pakkus pudelit perenaisele.
«Viie kopika eest panin musta palsamit, viie kopika eest kollast palsamit sekka,» ütles Mart, «mis ta veel tahab, et kange ei ole.»
Nemad õhvakest küll näinud, võib-olla olla ta praegu