Lõhnab mõrva järele. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
naeratas endamisi ja siis Tobyle.
„Mulle meeldib Londonis olla,” ütles ta. „Ma abiellun suvel.”
Toby astus teatraalselt sammu tagasi ja tõstis käed taeva poole. „Ega ometi selle võmmiga, kellega oled juba aastaid ringi jõlkunud?”
„Tema nimi on Alan,” ütles Meredith pahaselt. „Nagu sa väga hästi tead! Ja ma pole temaga ringi jõlkunud!”
Toa teises otsas puhkes Polly naerma. Meredith tundis kerget vihahoogu, mis kohe möödus. Pole mõtet vihastada selle peale, mida Toby ütleb või teeb. Toby on Toby ja tänu taevale algavad täna lihavõtted.
„Minul pole siis enam mingit lootust?” küsis Toby. Ta ohkas südantlõhestavalt. Polly itsitas.
„Sul pole seda eales olnudki,” ütles Meredith. „Aga ikkagi on mul hea meel sind näha.”
„Muidu ma poleks tulnud ja sind üles otsinud.” Toby toetas käed lauale ja kummardus Meredithi poole. „Ma mõtlesin, et kui sa ei kiirusta ummisjalu oma härra Rügaja käte vahele, ehk tuleksid minuga lõunale?”
„Ei tule, kui sa teda härra Rügajaks kutsud!”
„Anna andeks. Tule, lähme lõunale. Ma luban, et ei ütle tema kohta ühtegi isegi natuke ebameeldivat sõna. Me võime rääkida uudiseid, tuletada meelde vanu aegu ja…” Toby jäi korraks kõhklema. „Tegelikult on mul hea meel, et sina ja Markby ikka veel koos olete, sest mul on üks mure. Tähendab mitte minul, aga minu sõbral. Markby ehk suudaks nõu anda.”
Meredith raputas pead. „Kui su sõbral on mingi seaduskuulekusega seotud mure, siis võib-olla peaks ta pöörduma advokaadi poole? Alan pole pihiisa. Ja kui su sõbral on vaja politsei abi, on asi lihtne. Lähim politseijaoskond on nurga taga ja ta võib sealt nõu küsida. Alan ei sekku asjadesse, mis on väljaspool tema tegevuspiirkonda. Ja kui tegemist on mõne tõsise kriminaaljuurdlusega, mis toimub väljaspool tema jurisdiktsiooni, tuleb tal leppida kokku teiste antud juhtumiga seotud politseijõududega. Kuid ta ei hakka seda tegema sinu sõbra väikese probleemi pärast. Sa peaksid seda teadma, Toby.”
„Jajah,” ütles Toby kavalalt. „Aga see kõik leiab aset Markby kapsapeenral. Sellepärast ta ideaalselt sobibki.”
Meredith ohkas. Toby polnud Alanile kunagi eriti meeldinud. Ta tundis instinktiivselt, et palve Tobyt aidata langeks kurtidele kõrvadele. Aga Toby vaatas talle nii lootusrikkalt otsa ja ta on vana sõber. Ja see tähendab ka midagi. Meredith silmitses teda. Toby polnud kunagi oma välimusele rõhku pannud. Ta ülikond oli nii kortsunud, just nagu oleks see tal lennukis seljas olnud. Kuid Toby polnud inimene, kes reisiks ülikonnas. Ilmselt oli see kortsunud kohvris. Toby särgi ülemine nööp oli lahti ja lipsusõlm rippus sellest paari tolli jagu allpool. Meredith tundis äkitselt, et tal on Toby nägemise üle tõepoolest väga hea meel.
„Muidugi ma tulen sinuga lõunat sööma,” ütles ta.
Võib-olla olid Toby mõtted ikka veel Pekingis, sest ta kutsus Meredithi ühte Hiinalinna restorani. Seal oli palju rahvast, kelnerid sõelusid edasi-tagasi. Vilka tegevuse ja jutuvada tõttu oli neil kerge omavahel rääkida.
Kui nad oli tellinud, ütles Toby: „Õnnitlen sind südamest ja kõik need head soovid edaspidiseks. Aga miks sa oma meelt muutsid? Ma tean, et Alan tahtis kogu aeg sinuga abielluda, aga mulle jäi mulje, et sina ei tahtnud.”
„Ma ei muutnud meelt. Ma olin lihtsalt aeglase mõtlemisega.”
Väga aeglase. Alguses oli mõte abiellumisest teda lausa segadusse ajanud. Aga imelik küll, kui see oli kord juba otsustatud, olid Meredithi kõhklused kadunud.
„Sa ütlesid, et suur sündmus leiab aset suvel?” nentis Toby. „Muidugi tahaksin ma sinu pulmas tantsida, aga selleks ajaks võin ma olla hea õnne korral juba kuskile saadetud. Vabanda, see polnud nii mõeldud. Sa saad aru küll. Kui ma olen Euroopas, võin iga kell siia sõita, kui mind kutsutakse.”
„Sa oled kutsutud. Me valisime suve sellepärast, et maja ei saa enne valmis. Me ostame ära Bamfordi kirikla. Kirik on tahtnud seda ammu müüa ja Alanile on see alati meeldinud, eriti aed. Aga maja on kohutavas seisukorras. Sinna tuleb ehitada uus köök, uus vannituba, kõik juhtmed ja torud tuleb välja vahetada, terve maja vajab remonti. Ja kui juba töid alustada, võib seal ilmneda veel mida iganes. Sellega on alati nii.”
„Mis vikaarist saab?”
„James kolib telliskivikarpi uues elamurajoonis. Kirik kujutab ette, et ta on seal oma koguduse keskel. Kah lootus! James ise ütleb, et tal pole midagi selle vastu. Tema koduabiline läks pensionile. Ta on igivana, keegi ei tea täpselt kui vana. Proua Harmani vanus on riiklik saladus. Aga lõpuks riputas ta põlle varna ja James peab ise hakkama saama. Ta tuleb uues kaasaegse köögi ja postmargi suuruse aiaga majas paremini toime, nii et kõik on rahul. Aga ma keeldun kolimast majja, kus töömehed treppidest üles-alla marsivad. Ma elan siiani oma Bamfordi väikeses majas ja Alan enda omas. Mõlemad majad on müügis. Kui üks on müüdud, võime seni teises elada. Kui mõlemad on müüdud, eks me koli siis aeda lillepottide vahele.”
„Minu Camdeni korter on ka siiani alles,” ütles Toby, kui pahur kelner oli toidu lauale asetanud ja minema tõtanud. „See maksab praegu vist roppu raha. Võimatu isegi uskuda.”
Meredith manööverdas kreveti toidupulkade vahele ja kastis magushapusse kastmesse.
Toby võttis palakese krõbedat parti. „Igaühel on oma probleemid, nagu minu sõpradelgi.”
„Kuule, Toby,” lausus Meredith kindlalt, „Kui see on tegelikult sinu probleem, siis lõpeta teesklemine, et see on sõprade oma. See on tobe ja ma ei kuula enne sõnagi, kui sa ei räägi ausalt. Seda esiteks. Teiseks ei luba ma sulle, et ma Alanilt midagi palun. Ma võin pakkuda sulle ainult enda nõu, kui see midagi väärt juhtub olema.”
„Sobib,” ütles Toby. „See pole minu probleem, ausõna. Isik, kelle probleem see on, on minu sugulane Jeremy Jenner. Ta on mu isa nõbu. Ma kutsusin teda lapsena onu Jeremyks. Ta ajas rahvusvahelises firmas kõvasti raha kokku ja kolis Bamfordi lähedale maamõisasse oma mõne arvates ebaseaduslikult saadud kasumitega pensionipõlve pidama.”
„Kas need on ebaseaduslikud?”
Toby raputas pead. „Ei, need on täiesti seaduslikud. Kui sa ei juhtu just olema tuline globaliseerumise vastane. Sel juhul peaksid sa teda rahvavaenlaseks. Aga Jeremy on üdini aus. Ta on abielus väga toreda naisega, kelle nimi on Alison. Ta on Jeremyst kõvasti noorem. Üle neljakümne. Jeremy on üle kuuekümne. Aga näeb noorem välja.”
„Selge pilt. Aga mis tal siis mureks on? Tundub, et ta on ennast igati hästi sisse seadnud.”
„Tegelikult pole see tema vaid pigem Alisoni probleem.”
Meredith oigas. „Järjest segasemaks läheb.”
„Ma helistasin Jeremyle,” jätkas Toby. „Niipea, kui Inglismaale tagasi jõudsin. Ausalt öeldes tahtsin ma teda ära kasutada ja meelitada välja küllakutse nädalalõpuks, mis on juhtumisi lihavõttepüha.
Ta kutsuski mind. Aga ma pidin kuulama kakskümmend minutit Alisoni probleemist.”
„Kas selle minule edasi rääkimine võtab sama palju aega?” küsis Meredith.
„Ei, ole nüüd ikka! Ma teen lühidalt. Jeremy on väga nördinud ja ühtlasi vihane. Alison on saanud ähvarduskirju ja Jeremy sai sellest alles nüüd teada.”
„Ta oleks pidanud viima need kohalikku politseisse,” ütles Meredith veendunult.
„Neil on ainult üks järel, sest Alison põletas teised ära. Jeremy läkski sellega hommikul kohalikku jaoskonda ja ta polnud nende suhtumisega põrmugi rahul. Sellepärast ta minuga rääkides nii nördinud oligi. Ta ütles, et nad on ebaviisakad, ebakompetentsed ja lühikesed.”
„Lühikesed?” küsis Meredith, kuna ta ei teadnud, kas ta kuulis ümbritsevas melus õigesti. „Kas lühikese mõtlemisega? Või kasvult lühikesed?”
„Lühike tähendab seda, et pole pikk. Jeremy arvates ei vasta