Lõhnab mõrva järele. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
väga terava ütlemisega. Eks kõik need aastad suurettevõtte juhina ole ta selliseks teinud. Ta on harjunud andma korraldusi, mida alamad silma pilgutamata täitma jooksevad. Ilmselt näägutas ta politseinikke nii kaua, kuni need palusid tal viisakalt uttu tõmmata.”
„Ma ei lase teda Alanile ligilähedalegi” kinnitas Meredith.
„Pea kinni! Ta ei käituks Markbyga sel kombel, sest Markby on õiget sorti.”
„Õiget sorti?” Krevett kukkus pulkade vahelt kastmesse. „Mismoodi õiget sorti?”
„Tal on kõrge auaste, ta on politseiülem, eks ole? Jeremy on harjunud ülemustega suhtlema. Markby käis erakoolis, ta on daamide vastu viisakas ja viksib kingi. Ja nii palju kui ma mäletan, on ta pikka kasvu. Piisavalt pikka, et rahuldada Jeremy ettekujutust politseinikust. Nad saaksid suurepäraselt hakkama.”
„Ma kahtlen selles. Sinu Jeremy tundub olevat tõeline snoob.”
„Ei ole, oma olemuselt mitte, see on talle lihtsalt aastatepikkusest bossitsemisest külge jäänud. Ta on natuke konservatiivne, aga see on ka kõik. Alisonis – olgu ta õnnistatud! – pole terakestki snobismi. Ta on väga armas. Ta hakkab sulle meeldima.”
„Võib-olla hakkabki. Aga ma ei julge arvata seda sinu Jeremy kohta. Loodetavasti olen ma tema arvates piisavalt pikka kasvu, et lasta ennast politseisse värvata.”
„Ära küta ennast tema vastu üles,” palus Toby. „Ta on üldiselt väga viisakas mees, ainult praegu on ta selle kirjajandi pärast endast väljas. Ta vajab abi. Usu mind, ta pole inimene, kes paluks abi, kui olukord poleks meeleheitlik. Ta jumaldab Alisoni. Ta süda pole päris korras. See kõik mõjub ta tervisele halvasti.”
Meredith silmitses Toby murelikku nägu. Toby kratsis oma helepruunide juustega pead ja vaatas talle otsa. Mis siis ikka, mõtles Meredith, milleks siis sõbrad on? Paistab, et Toby on tõepoolest oma jubeda sugulase pärast mures. Ma vähemalt püüan teda aidata.
„Kas politseis öeldi,” alustas ta, „et mõni teine ümbruskonnas on saanud veel seesuguseid kirju? Sest nii palju kui mina asjadest tean, juhtub kirjutajaks olema sageli inimene, kes kannab terve kogukonna vastu viha. Istub maha ja vorbib inetusi kellele aga juhtub. Võib ilmneda, et selleks osutub inimene, keda ei osata kahtlustadagi.”
Toby raputas pead. „Ei, kirju saab ainult Alison. Või vähemalt pole keegi teine sellest politseisse teatanud. Meie ja politsei arvame, et ta on ainuke, sest need pole tavalised anonüümkirjad. Nendes pole labast sõimu ega vihjeid seksuaalperverssustele, millega seesugused kirjutajad üldiselt lagedale tulevad. Alisoni omades viidatakse mingile kindlale sündmusele Alisoni minevikus. Sellepärast tema ja Jeremy ongi nii ärritatud. Kui mõelda, et sel veidrikul on Alisoni kohta väga isiklikku infot, mida Alison ei osanud arvatagi! Pole imestada, et ta on endast väljas.”
„See on muidugi muret tekitav,” arutles Meredith kainelt. Ta mõtles endamisi, kas Toby kavatseb talle öelda, mis eriline sündmus see võis olla, või peab ta otse küsima. Perekonnasaladustega on see häda, et neid ei taheta avaldada isegi siis, kui otsitakse abi. Jeremy, Alison ja Toby peaksid teadma, et neil on vaja olla avameelne. Ta alustas ääri-veeri: „Kas see kirjakirjutaja nõuab raha?”
„Ei, vähemalt siiani mitte. Need on süüdistused, mida ta igas kirjas kordab ja ähvardab avalikkuse ette tuua.”
„Kus see kiri praegu on?”
„Kohalikus politseis. Nad üritavad leida sõrmejälgi. Alisoni ajab hulluks mõte, et kõik need politseinikud loevad seda kirja. See pole asi, mida kõik teadma peaksid. Jeremy teab, sest Alison rääkis talle, kui nad abiellusid. Mina tean, sest Jeremy rääkis mulle sellest telefonis. Aga keegi teine ei tea, muidugi kui kirja kirjutaja ei vii täide ähvardust sellest kõigile rääkida. Mu sisetunne ütleb, et see on naine. See on rohkem naisterahvastele omane käitumisviis.”
„Sa tahad öelda, et naiste relv on mürk, olgu siis pudelis või paberil? Paljud mehed kirjutavad sedasorti kirju.”
„Hea küll. Jääme siis esialgu meessoo juurde. Vaata, Alison on paanikas. Ta ütleb, et kui kiri tuleb avalikuks, peavad nad maja maha müüma ja ära kolima. Maal on see kõik väga ebameeldiv. Seal tuntakse teiste asjade vastu ebatervet huvi ja kuulujutud levivad nagu kulutuli.”
„Mitte rohkem kui linnas,” kaitses Meredith maaelu.
„Ära seda küll usu. See kummikukandjate kamp võib olla väga tähenärija ja halastamatu, kui sa nende arvates sinna ei sobi. Maal juhtub nii vähe huvitavat, et sinu seltsielu tähendab kõike. Kui sind külaliste nimekirjast maha kriipsutatakse, on asi hull. Linnas leiad sa uusi sõpru, lomp on laiem, nagu öeldakse. Maal sõltud sa naabritest. Kui kirja sisu saab avalikuks, arvatakse Alison ja Jeremy tutvusringkonnast välja. Linnas on kõigil liiga palju tegemist ja neid ei huvita eriti, mida naabrid teevad või mis neid vaevab.”
„Conan Doyle,” märkis Meredith, kes ei soovinud antud teemal alla anda, „kirjutas otse vastupidist, või vähemalt laskis Holmesil ühes jutus öelda. Holmes ütleb Watsonile, et maal ei tea keegi, mida teine teeb, sest inimesed on üksteisest nii eraldatud.”
Toby mõtles järele. „Nii või teisiti ei tee maaelu head. Inimesed muutuvad imelikuks ja siis ei tea enam, mida nad võivad ette võtta.”
„Sa tahad öelda, et üks neist avastas Alisoni saladuse ja annab sellest nüüd talle teada? Aga mil moel ta selle avastas? Kui me saaksime teada, kuidas, võiksime saada teada, kes see on.” Meredith kortsutas kulmu. „Miks Alisoni ähvardustega piinata? Kui ta eesmärgiks on, nagu sa ütled, kogukonnast välja tõrjumine ja Alisonile halva soovimine, miks ta siis juttu lihtsalt lahti ei lase? Selle asemel saadab ta kirju. Mis eesmärk tal õieti on?”
„Sellele küsimusele ei oska keegi meist vastata. Alison ise ei tee kärbselegi liiga. Tal pole ühtegi vaenlast.”
„Vähemalt üks tal ikkagi on,” märkis Meredith,” kui kirjad pole lihtsalt haiglane nali. Kas tal on ümbrik alles? Kui kirja saatja lakkus seda, võib sellel olla DNA jälgi.”
„Näed nüüd? Sa tead sedasorti asjadest kõike. Ma teadsin, et sinu poole tasub pöörduda.” Toby olek oli nagu mehel, kes on koorma edukalt enda õlgadelt teise omadele veeretanud.
Ma lasin ennast haneks tõmmata, mõtles Meredith. Miks ma lasin selle enda kaela määrida? „Veel üks asi,” ütles ta. „Ja see on tähtis. Enne kui ma veendun, kas lugu on Alani tülitamist väärt, tahan ma teada, mis sündmus see Alisoni minevikus oli, sest see on probleemi põhjus. Ma olen äärmiselt diskreetne. Ma ei hinga sellest kellelegi. Aga sina tahad, et ma paluksin Alanil sekkuda kohaliku politsei asjadesse. Alanil on ilma selletagi palju tööd. Mul on vaja teada, kas asi on tõesti seda väärt. Vabanda, aga sellest, et Alison ja Jeremy võivad kaotada kõik sõbrad, ei piisa. Kui nad kõik kaovad, ei olegi nad tõelised sõbrad.”
Toby noogutas. „Ma saan aru, et sa pead teadma. Ma hoiatasin Jeremyd.”
„Sa ütlesid Jeremyle, et räägid minuga? Jumala eest, Toby…”
Toby katkestas Meredithi pahameelepuhangu, teades hästi – nagu ka Meredith ise oli sunnitud endale tunnistama –, et uudishimu võidab viha.
„Kakskümmend viis aastat tagasi seisis Alison kohtu ees. Ta tunnistati süütuks. Tähendab, ta oligi süütu ja vandekohus nõustus sellega.”
„Milles siis nüüd probleem? Miks ta peaks muretsema, et naabrid sellest teada saavad? Maainimesed on tolerantsemad kui sa arvad.” Meredith jäi vait. Toby vältis ta pilku. „Toby? Mille eest ta kohtu alla anti?”
„Mõrva,” kõlas Toby lihtne vastus.
kaks
„Ma ootasin väga seda lihavõttepuhkust,” ütles Alan Markby. Ta põrnitses ülekaalulist noorukit, kes parajasti nende lauast mööda lonkis. Õlleklaas poisi käes loksus hädaohtlikult lähedal. „Ja nüüd sa ütled, et see nurjatu Smythe peatub siin lähikonnas.”
„Kuule,” ütles Meredith, „ma ei luba temal sind mõnitada ega sinul teda, nii