Ja tee lõpus on ookean. Neil Gaiman
Читать онлайн книгу.
jätsid nad järele.
Kui me teekäänaku taha kadusime, ütles Lettie: „Vaesed inimesed.”
„Mis mõttes vaesed?”
„Sest neil on rahaprobleemid. Ja too naine, tema nägi täna hommikul unes, et ta… et ta tegi halbu tegusid. Et raha saada. Ja mees vaatas tema käekotti ja nägi seal paljupalju kokkuvolditud kümnešillingilisi. Naine ütleb, et ta ei tea, kust need tema käekotti said, aga mees ei usu seda juttu. Mees ei tea, mida uskuda.”
„Kõik need tülid ja unenäod. Need on kõik raha pärast, eks ole?”
„Ma pole päris kindel,” vastas Lettie ja paistis sel hetkel nii täiskasvanu moodi, et ma hakkasin teda peaaegu kartma.
„Mis ka ei juhtuks,” ütles ta lõpuks, „kõik saab lõpuks korda.” Siis nägi ta mu ärevat näoilmet. Isegi hirmunut. Ja ta lisas: „Pärast pannkooke.”
Lettie küpsetas meile köögis suurel metallplaadil kooke. Need olid paberõhukesed ja igale, mis valmis sai, pigistas Lettie kõigepealt sidrunit, pani siis keskele kuhjakese ploomimoosi ning rullis koogi kokku nagu sigari. Kui neid oli juba küllalt, istusime köögilaua taha maha ja kugistasime nad sisse.
Köögis oli lahtine kolle, kus hõõgusid alles eelmise õhtu söed. See köök on üks hubane paik, mõtlesin ma.
„Mul on hirm,” ütlesin ma Lettiele.
Ta naeratas. „Ma korraldan nii, et sinuga midagi ei juhtu. Ma luban. Mina ei karda.”
Ma kartsin ikka, aga enam mitte nii väga. „Ma lihtsalt pabistan.”
„Ma ütlesin, et ma luban,” lausus Lettie Hempstock. „Ma ei lase sulle viga teha.”
„Viga?” kordasin ma kõrgel, murduval häälel. „Kes on viga saanud? Või mis? Miks peaks keegi viga saama?”
Sealt tuli vanaproua Hempstock, käte vahel laiali tõmmatud põll ja põlle rüpes nii palju nartsisse, et nende helk muutis ta näo kuldseks ning kogu köök näis suplevat kollases säras.
„Keegi teeb siin pahandust,” ütles Lettie. „Annab inimestele raha. Unes ja päriselt.” Ta näitas vanaprouale minu šillingit. „Kui mu sõber täna hommikul ärkas, siis see šilling lämmatas teda.”
Vanaproua Hempstock pani oma põlle köögilauale ja tõstis lilled kiirelt põllest puust lauale. Siis võttis ta Lettielt šillingi. Ta uuris seda teraselt, nuusutas, hõõrus näpu vahel, kuulas seda (või vähemalt pani kõrva äärde) ja lõpuks proovis seda oma lillaka keeleotsaga.
„See on uus,” ütles ta. „Siin on kirjas, et 1912, aga eile polnud seda veel olemas.”
„Ma teadsin, et sellega on midagi naljakat lahti.”
Ma vaatasin vanaproua Hempstockile otsa. „Kuidas te seda teate?”
„Hea küsimus, jõngermann. Asi on peamiselt elektronides, nende mandumises. Et elektrone näha, tuleb asju väga lähedalt vaadata. Elektronid on need väikesed, kenakesed, mis näevad välja nagu tillukesed naeratused. Neutronid on need hallid, nagu kulmukortsutused. Elektronid olid 1912. aasta jaoks kõik liiga naerusuised, siis ma kontrollisin tähtede servi ja kuninga profiili, ja kõik oli natuke liiga selge ja terav. Isegi seal, kus nad olid kulunud, jäi selline mulje, et seda kulumist on sinna meelega tehtud.”
„Teil peab küll väga hea nägemine olema,” ütlesin talle. Olin vapustatud. Ta andis mündi mulle tagasi.
„Mitte nii hea kui kunagi varemalt, aga kui sa saad minuvanuseks, ega siis sinu silmanägemine ka enam nii hea ei ole kui varemalt.” Ja ta lagistas naerda, nagu oleks öelnud midagi kangesti naljakat.
„Ja kui palju seda vanust siis on?”
Lettie heitis mulle pilgu ja mulle tundus, et olen öelnud midagi väga ebaviisakat. Mõnikord suurtele inimestele ei meeldi, kui nende vanust küsitakse, aga mõnikord meeldib. Minu kogemus ütles, et vanadele inimestele üldiselt meeldib. Nad on oma aastate üle uhked. Proua Wollery oli seitsekümmend seitse ja härra Wollery kaheksakümmend üheksa, ning neile meeldis meile öelda, kui vanad nad on.
Vanaproua Hempstock läks köögikapi juurde ja võttis mõned värvikirevad vaasid. „Üksjagu,” vastas ta. „Ma mäletan, kuidas kuud tehti.”
„Kas kuu pole siis alati olemas olnud?”
„Jumal hoidku. Muidugi mitte. Ma mäletan seda päeva, kui kuu taevasse ilmus. Me vaatasime üles taevasse – see oli tollal puha porikarva pruun ja nõgihall, mitte rohekas ega sinakas…” Ta lasi kõik vaasid kraanikausis pooleldi täis. Siis tõi ta mustaks tõmbunud köögikäärid ja lõikas kõigi nartsisside varreotsad poole tolli võrra lühemaks.
„Kas te olete kindel,” küsisin ma, „et see ei ole mitte tolle mehe vaim, kes kõike seda teeb? Et ta ei kummita?”
Tüdruk ja vanaproua hakkasid naerma ja ma tundsin ennast rumalalt. „Palun vabandust,” ütlesin ma.
„Kummitused ei saa asju teha,” märkis Lettie. „Neil on raske asju isegi liigutada.”
„Mine otsi ema üles,” ütles vanaproua talle. „Ta peseb pesu.” Ja siis mulle: „Aga sina aitad mind nartsisse sättida.”
Ma aitasingi tal lilled vaasidesse panna ja ta küsis, mis ma arvan, kuhu vaasid köögis paigutada. Me panimegi nad sinna, kuhu ma soovitasin, ja ma tundsin ennast määratult tähtsana.
Nartsissid nägid välja nagu päikeselaigud ja tegid tumedat puud täis köögi rõõmsamaks. Põrand oli kaetud punaste ja hallide kiviplaatidega, seinad olid valgeks lubjatud.
Vanaproua andis mulle täkitud taldrikul tüki Hempstocki oma mesilaste meekärge ja valas kannust sellele veidi koort. Sõin kärge lusikaga, närides vaha nagu närimiskummit ja lastes suhu voolata magusal, kleepuval meel, mis jättis suulakke metsalillede järelmaitse.
Kraapisin taldrikult just mee ja koore jääke, kui Lettie emaga kööki astus. Proua Hempstockil olid endiselt jalas vägevad Wellingtoni saapad ja ta sisenes nii, nagu oleks tal kohutavalt kiire. „Ema!” hüüatas ta. „Sa annad poisile mett. See lõhub ju hambad ära.”
Vanaproua kehitas õlgu. „Mul on nende pisikutega, kes seal tema suus elavad, kokkulepe tehtud. Ei nemad tema hambaid näri.”
„Baktereid ei saa niimoodi käsutada,” ütles noorem proua Hempstock. „Neile ei meeldi.”
„Lora ja rumalus,” teatas vanem. „Jäta pisikud omapead ja nad käituvad nagu kõik muugi. Aga näita neile, kes on ülemus, ja nad on su ees maoli. Sa oled mu juustu proovinud.” Ta pöördus minu poole. „Ma olen oma juustu eest mitu medalit võitnud. Medalit. Vana kuninga ajal leidus inimesi, kes olid nõus nädal aega sõitma, et osta üks ketas minu juustu. Räägiti, et kuningas ise sõi seda leiva kõrvale koos oma poistega, prints Dickoni ja prints Geoffreyga ja isegi väikese prints Johniga, ja nad vandusid, et see on kõige parem juust, mida nad iial maitsnud…”
„Memm,” ütles Lettie ja vanaproua vaikis poolelt sõnalt.
„Sul oleks vaja sarapuuvitsa,” ütles Lettie ema. Ning lisas veidi kõhklevalt: „Ja ma arvan, et sa peaksid poisi kaasa võtma. See on tema münt ja seda asja on kergem ära korraldada, kui ta on sinuga. Midagi see naine tegi.”
„Naine?” küsis Lettie.
Tal oli käes tema sarvpeaga taskunuga, tera kinni.
„Maitseb nagu naisterahvas,” ütles Lettie ema. „Aga ma pole kindel.”
„Ära võta poissi,” ütles vanaproua Hempstock. „Sellest tuleb pahandus, kindel see.”
Ma olin pettunud.
„Me saame kindlasti hakkama,” ütles Lettie. „Ma hoolitsen tema eest. Tema ja enda eest. Sellest tuleb üks seiklus. Ja tema on minu kaaslane. Palun, memm?”
Vaatasin vanaproua Hempstocki poole, paluv pilk silmis, ja ootasin vastust.
„Aga ära siis ütle, et