Ja tee lõpus on ookean. Neil Gaiman
Читать онлайн книгу.
hakkama saame.”
Nii ta ütles. Aga me ei saanud.
IV
Lettie juhatas mind vana tee kõrval olevasse tihedasse sarapuuvõssa (oli kevad ja okstel rippusid suured urvad) ja lõikas puu küljest peene oksa. Siis kooris ta oksa noaga vilunult ära, otsekui oleks seda teinud tuhandeid kordi, ning eemaldas oksaotsad, nii et järele jäi Y-kujuline vits. Ta pani noa ära (ma ei näinud, kuhu) ja võttis vitsa lühemaid harusid pidi pihkudesse.
„Ma ei otsi veesoont,” ütles ta. „Ma kasutan seda lihtsalt teeviidana. Me otsime sinist… sinist pudelit, arvan ma, vähemalt praegu tundub nii. Või midagi sinakaslillat ja läikivat.”
Vaatasin ümberringi. „Mina siin küll midagi sellist ei näe.”
„Ei-ei, see on siin kuskil,” kinnitas ta.
Ma silmitsesin ümbrust ja kammisin pilguga rohtu. Sissesõidutee ääres nokkis üks punakaspruun lind, kuskilt paistis roostes põllutöömasin, tee kõrval seisis puust piimapukk, millele oli asetatud kuus tühja metallist piimanõu. Nägin ka Hempstockide punasest tellisest maja, mis nägi välja hubane nagu kerra tõmbunud ja uinunud loom. Nägin kevadlilli, igikestvaid valgeid ja kollaseid karikakraid, kuldseid tulikaid ja kas-sa-võid-sööd-võililli ning piimapuki all varjus üksikut hilist kellukat, mis alles sädeles hommikusest kastest.
„Kas see?” küsisin ma.
„Sul on terased silmad,” märkis Lettie tunnustavalt.
Läksime kelluka juurde. Päris lähedale jõudes pani Lettie silmad kinni. Ta kõigutas oma keha edasi-tagasi, nõiavits hakkas pöörama, justkui oleks Lettie kella või kompassi keskpunkt ja sarapuuvits osuti, mis näitab kas kesköö või idasuuna poole, ma ei saanud hästi aru. „Must,” teatas ta äkki, justkui kirjeldaks midagi unes nähtut. „Ja pehme.”
Lahkusime kelluka juurest, minnes mööda teed, millest ma mõnikord kujutlesin, et see on roomlasteaegne. Läksime sadakond jardi, umbes sinnamaale, kuhu Mini oli pargitud, kui ta selle leidis: tükk musta riiet karjatara okastraadi küljes.
Lettie astus lähemale. Taas ette sirutuv nõiavitsa pikem haru, taas aeglane pööramine – edasi, siis tagasi. „Punane,” ütles ta kindlalt. „Väga punane. Sealpool.”
Läksime koos osutatud suunas. Ületasime aasa ja jõudsime puudesallu. „Seal,” ütlesin ma erutatult. Rohelisel samblal lebas mingi väikese loomakese – tundus, et see oli uruhiir – surnukeha. Sellel oli pea otsast ära ja erkpunane veri oli määrinud tema karva ning tilkunud samblasse. Väga punane veri.
„Nii, nüüdsest alates hoiad mul käest kinni,” ütles Lettie. „Vaata, et sa lahti ei lase.”
Sirutasin parema käe ja võtsin tema vasakust käsivarrest küünarnuki alt kinni. Ta liigutas nõiavitsa. „Sinnapoole,” ütles ta.
„Mida me nüüd otsime?”
„Me läheneme,” vastas Lettie. „Järgmiseks otsime tormi.”
Kahlasime puudesallu sisse, murdsime läbi nii tihedalt kasvavate puude vahelt, et nende lehestik laotus me pea kohal nagu baldahhiin. Jõudsime lagendikule ja ületasime selle, ümberringi otsatu rohelus.
Vasakult kostis kauget kõuekõminat.
„Torm,” lõõritas Lettie. Ta pani oma keha uuesti kiikuma ja mina keerlesin koos temaga, hoides tema käsivarrest. Ma tundsin – või kujutasin ette, et tunnen – oma keha läbivat tuksumist, justkui oleksin ma temast kinni hoides ühenduses mingite võimsate masinatega.
Lettie võttis uue suuna. Me läksime koos üle kitsukese oja. Ta peatus äkitselt, komistas, kuid ei kukkunud.
„Kas me oleme kohal?” küsisin ma.
„Mitte veel,” ütles Lettie. „Ei. Ta teab, et me tuleme. Ta tunneb meid. Ja ta ei taha, et me tuleme.”
Nõiavitsa ots võbeles nüüd nagu magnet, mida vastasmärgiga magnet enda poole kisub. Lettie naeratas.
Tuuleiil keerutas meile lehti ja mulda näkku. Kuulsin eemalt mingit mürinat, nagu rong oleks lähenenud. Aina raskem oli midagi näha ja viimased lehekatuse vahelt vilkuvad taevalapid oli tumedaks tõmbunud, otsekui oleks meie pea kohale kogunenud tohutud kõuepilved või nagu oleks hommik kohe õhtuhämaruseks üle läinud.
„Heida maha!” hüüdis Lettie ja viskus samblale, mind endaga kaasa tõmmates. Ta lamas kõhuli ja mina tema kõrval samuti, tundes end veidi rumalalt. Maapind oli niiske.
„Kui kaua me …?”
„Kuss!” sosistas Lettie peaaegu vihaselt. Jäin vait.
Metsast tuli miski ja jäi meie kohale hõljuma. Piilusin üles ja nägin, et see oli midagi pruuni ja karvast, aga sealjuures lamedat nagu vaip, selle servad laperdasid ja lainetasid ning vaiba eesotsast vaatas alla suu, mis oli täis kümneid pisikesi hambaid.
Vaip laperdas ja lainetas veel natuke aega meie pea kohal ja kadus siis.
„Mis see veel oli?” küsisin ma, süda rinnus nii hirmsasti peksmas, et ma polnud kindel, kas ma üldse suudan püsti tõusta.
„Manta hunt,” kostis Lettie. „Me oleme pisut kaugemale tulnud, kui ma arvasin.” Ta ajas end jalgele ja vaatas tähelepanelikult sinnapoole, kuhu karvavaip oli kadunud. Siis tõstis ta nõiavitsa otsa üles ja pööras aeglaselt ringi.
„Ma ei leia enam midagi,” ütles ta ja heitis peaga juukseid silmist, ilma et oleks nõiavitsa harudest lahti lasknud. „Ta kas peidab ennast või me oleme liiga lähedal.” Lettie hammustas huulde. „Šilling,” ütles ta siis. „See, mis sul kurgus oli. Võta välja.”
Sain šillingi vasaku käega taskust kuidagi kätte ja andsin talle.
„Ei,” raputas Lettie pead. „Ma ei tohi seda puudutada, vähemalt praegu. Pane see vitsa hargnemiskohta.”
Ma ei pärinud, miks. Panin oma hõbešillingi lihtsalt sinna, kus vits kaheks hargnes. Lettie sirutas käed välja, nii et vitsa ots kaugusse osutas, ja keeras ennast väga aeglaselt. Liikusin koos temaga, kuid ei tundnud midagi. Ei mingeid müdisevaid masinaid. Olime teinud juba rohkem kui kannapöörde, kui ta peatus ja hüüatas: „Vaata!”
Vaatasin sinnapoole, kuhu vits näitas, kuid ei näinud midagi peale puude ja nende vahel värelevate varjude.
„Ei, vaata siia,” näitas Lettie peaga.
Sarapuuoksa ots oli kergelt suitsema hakanud. Lettie pööras veidi vasakule, siis veidi paremale, siis veel veidi paremale – ja vitsaots hakkas ereoranžilt hõõguma.
„Sellist asja pole ma varem näinud,” ütles Lettie. „Ma kasutan münti võimendina, aga näib, nagu … ”
Korraga kostis kõva susin ja vitsaots lahvatas põlema. Lettie surus selle kiirelt niiskesse samblasse. „Võta oma münt üles,” märkis ta ja nii ma tegingi, olles selle juures ülimalt ettevaatlik. Kartsin, et šilling võib olla kuum, kuid see oli hoopis jääkülm. Lettie jättis palavikuliselt suitseva söestunud otsaga nõiavitsa samblale vedelema.
Lettie läks ja mina läksin tema kõrval. Hoidsime nüüd käest kinni, nii et minu parem käsi oli tema vasemas peos. Õhk lõhnas imelikult, nagu oleks tulevärki tehtud, ja iga sammuga, mis meid sügavamale metsa viis, läks ümberringi pimedamaks.
„Ma ütlesin, et ma valvan su järele, eks ole,” ütles Lettie.
„Jaa.”
„Ja ma lubasin, et ei lase kellelgi sulle viga teha.”
„Jaa.”
„Hoia lihtsalt mul käest kinni,” sõnas ta. „Ära lahti lase. Mis ka ei juhtuks, ära lase.”
Ta käsi oli soe, kuid mitte higine. See sisendas kindlustunnet.
„Hoia mu käest kinni,” kordas Lettie. „Ja ära tee mitte midagi, enne kui ma sul käsin. Said aru?”
„Ma ei tunne ennast just väga ohutult,”