Pobeda 1946. Ilmar Taska
Читать онлайн книгу.
käe, et poiss saaks sooritada pantrihüppe nahkistmele. Autost paiskus vastu sama tuttav lõhn.
Siin oli hea ja soe.
„Tore sind jälle näha, bussijuht!” lausus onu lõbusalt. „Pööra seda siin.”
Ta osutas ümmargusele nupule armatuurlaual.
Poiss sirutas käe välja ja keeras nuppu. Raadio hakkas mängima. See kõlas nii hästi ja täitis kogu salongi, mitte nagu krabisev kodune raadio.
„Nüüd kuuleme populaarset meloodiat Töörahva Kultuurihoone solistilt Veera Neluselt,” kostis raadiodiktori reibas hääl. Keegi tädi laulis ilusa kõrge häälega „Käib töö ja vile koos”.
Poiss vaatas uhkelt muhelevat onu. Nad õõtsutasid koos pead muusika taktis.
Akna tagant sõitis mööda tume furgoonauto. Mehe pilk kandus sellele. Ka poiss jälgis nüüd suurt autot, mis peatus nende maja ees. Sealt hüppasid välja nahkjopedega mehed ja suundusid joostes poisi koduukse poole.
Mees kummardus poisi ligi, tõmbas ta endale lähemale ja ütles: „Nüüd teeme väikese proovisõidu. Pane käed roolile. Sina juhid.” Ta võttis poisi sülle ja surus ta käed roolile. Poiss haaras sellest kinni. Poiss tundis onu jalgade liikumist. Onu lükkas siduri alla ja andis teise jalaga gaasi. Auto hakkas aeglaselt liikuma. Poiss keeras rooli, ja tõesti, auto kuuletus talle. Nad sõitsid mööda furgoonautost ja kodust. Poiss vaatas maja poole, kuid onu kamandas: „Bussijuht, hoia silmad teel, vaata otse ette!” Poiss pööras silmad uuesti tänavale. Kui hea oli juhtida nii suurt ja kuulekat autot.
Nad sõitsid naabermajadest mööda, pöörasid kõrvaltänavatesse, leidsid planguga piiratud parkla.
„Siin on autode kodu, kus nad öösel magavad,” selgitas onu. Poiss kilkas pöörangul elevusest, kui auto tahtis kõnniteele ronida. Onu jalg pidurdas ja nad sättisid koos rooli jälle õigeks ning sõitsid edasi. Muusika mängis ja auto aina sõitis. Siis jõudsid nad ringiga tagasi kodu juurde. Tänav oli tühi. Furgoonauto oli kadunud. Onu pidurdas päris kodu lähedal.
„Sa oled hea juht,” ütles onu. „Meie töö on tänaseks tehtud.”
Ta ulatas poisile käe ja surus seda mehemoodi. Poiss oli õnnelik. Temast oli saanud tõeline juht.
Onu tegi ukse lahti. Poiss ronis autoistmelt maha ja lõi ukse enda järel kinni. Onu lehvitas talle rõõmsalt ja sõitis minema. Poiss saatis pilguga kaugeneva Pobeda punaseid tagatulesid ja lonkis kodu poole.
Majauks oli praokil. Ta lükkas selle lahti ja astus sisse. Põrandal istus ema. Ta nägi hirmuäratav välja: silmad nutust pundunud ja juuksed sassis. Ema sirutas käed poisi poole ja haaras ta oma embusse. Poiss tundis end ema kramplikus haardes ebamugavalt. Ta vaatas tagatoa ust, mis oli pärani lahti. Isa ei olnud kuskil näha.
„Isa läks välja,” ütles ema.
Kaua ma jõuan nutta, mõtles naine ja kuivatas varrukaga pisarad silmist. Ta astus akna juurde ja tõmbas kardina eest ära. Tavaliselt, kui kedagi oli kaotatud, tõmmati kardinad ette, justkui lein ei taluks valgust. Tema oli elanud kinniste kardinate taga juba ligi kaks aastat ja võis need nüüd leinates eest ära tõmmata.
Aknast paiskus sisse peaaegu pimestav päikesepaiste, mis tegi silmadele valu. Eriti veel naise punastele äranutetud silmadele. Ta pidi silmad hetkeks sulgema ja tegi need siis ettevaatlikult kissitades uuesti lahti.
Võibolla on lein enneaegne? Mees viidi küll minema, kuid ehk on ta veel elus? Mees oli rahvuskomitee liikmena võidelnud riigi sõltumatuse eest ja kahe okupatsiooni vahel toetanud ajutist iseseisvust. Enamik ta kaaslasi tapeti või põgenes metsa, tema aga peitis end tagatuppa. Kas tal on veel lootust?
Nad olid kuulnud hukkamistest, küüditamistest, vangistustest ja kadunud sõjaveteranidest, iga päev. Sellepärast ei olnud nad suutnud oma elus mingit otsust langetada. Ka lootus metsadest, valgetest laevadest või Tallinna lahte saabuvast sõbralikust Inglise armeest oli tasapisi luhtunud. Nii oli ka nende perekonnaõnn lootusetuses, otsustusvõimetuses ja passiivsuses hakanud manduma ja kahtlused naise hinges idanema kui kartulid kevadises keldris.
Naine lükkas juuksed näolt eemale ja vaatas aknast välja, justkui harjutades silmi uue valgusega. Tema üksi käis väljas, teenis raha, ostis süüa, suhtles ümbritseva maailmaga, kasvatas last, kandis hoolt majapidamise eest. Samal ajal kui mees end aina sügavamale tagatuppa kinnitas, aina paksemasse suitsusumusse nagu suitsev korsten, mis ei tea, mida ta kütab või miks temast veel suitsu tuleb. Nad saatsid ukse vahelt teineteisele vaid sõnadeta etteheiteid, süüdistades ümbritsevas ühiskonnakorras ja maailma õiglusetuses vaikides ka teineteist. Sest lootust polnud.
Neil kummalgi ei olnud enam valikut.
Mees oli printsipiaalne ja ennast uuele võimule müüma ei oleks ta hakanud. Ei iseennast, oma kaaslasi ega tõekspidamisi. Nad olid lasknud mööda viimased paadid Rootsi, viimased laevad läände, sest iga teine neist lasti põhja ja naine ei tahtnud poissi lainetes kaotada.
Parem juba olla elus halvas ühiskonnas kui surra teel paremasse. Ja kas paremat on üldse enam olemas? Ta oli süüdlaslikult tabanud end mõttelt, kui palju lihtsam oleks ta elu, kui ta ei peaks varjama oma meest tagatoas. Kuid nüüd, kui mees oli läinud, tundis ta temast puudust.
Naine vaatas akna taga puuriidal mängivat poega ja mõtles, et ta ohvrid ei olnud asjatud. Seal ta istub ja kiigutab end lauajupi otsas. Elav ja terve ning õnnis oma kuueaastases teadmatuses.
Naine kõndis läbi toa teise akna juurde ja tõmbas ka selle eest kardinad ära. Saagu valgus, mõtles ta kurbusega, leinates oma suitsust meest ja kadumaläinud armastust, mis oli hääbunud nagu päevavalgus pimedas tagatoas.
Jälle üks vihmane õhtu, mõtles Alan. Ta loksus Londoni aeglases metroos, mis oli sel kellaajal ometi kiirem kui takso. Ta luges The Timesi, kuhu oli jälle tekkinud rohkem reklaamkuulutusi. Elu justkui paranes. Alan keeras lehekülge: rasvased pealkirjad välismaa uudiste küljel rääkisid Filipiinidest ja Rahvaste Liidu laialisaatmisest. Rahvaste Liidu viimaseks vägiteoks oli Nõukogude Liidu väljaviskamine 1939. aastal, kui see Soomele kallale tungis. Vahepeal olid ajad aga muutunud ja liitlasele leiti jälle koht uues liidus – Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Sõja ajal figureeris uudistes esikohal Euroopa. Nüüd enam mitte.
Alani tähelepanu köitis artikkel pealkirjaga „Kas suhted külmenevad?”. Selles oli juttu Nõukogude Liidust, mis kaugenes oma endistest liitlastest.
Johannalt polnud kaua teateid. Viimane kiri oli saabunud umbes kolm kuud tagasi. Ja siis polnud Alani kirjadele enam vastust tulnud. Kas peaks proovima teate saata meie Moskva korrespondendi kaudu? mõtiskles Alan. Ebameeldiv oli paluda isiklikku teenet.
Metroorong oli teinud uksed lahti ega tahtnud neid enam sulgeda. Sealt tuli põlvedele jahedat õhtust tuulehoovust. Alan kohendas end ja kattis põlved ajalehega. Rong ei liikunud paigast.
„Meie ees on punane tuli,” teatas rongijuht krõbisevast mikrofonist. Ega ometi keegi jälle rongi alla ole hüpanud? mõtles Alan. Uue rahuaja ülesehitamine oleks pidanud süstima optimismi. Silmapiir oli muutunud heledamaks, ometi mitte kõigile. Ikka leidus hüppajaid. Kas oli põhjuseks sõjast muserdatud psüühika, kaotatud omaksed või jäsemed, adrenaliini vaegus? Lõpuks sulges rong uksed, jõnksatas ja liikus edasi.
Alan sisenes BBC helikindlaks polsterdatud seintega uudistestuudiosse. Ta istus puldi taha, vajutas metallkupliga laualambi põlema. Toimetaja oli andnud talle õhtuste uudiste tekstid. Need tuli kiiresti läbi lugeda, hääl puhtaks köhida väsimuse, suitsu ja udu riismetest. Ta oskas paberilehte keerata nii, et see ei krabiseks.
Jälle Venemaa, Filipiinid… ja mitte ühtegi uudist Eestist.
Tabloo stuudios süttis ja Alan pani kõrvaklapid pähe. Sealt kostis helirežissööri hääl:
„Tere õhtust! Teeme mikrofoniproovi.”
Alan köhatas, ajas end sirgu ja pööras näo mikrofoni poole.
„Üks,