Pobeda 1946. Ilmar Taska
Читать онлайн книгу.
proovi,” vibutas mees autovõtit oma käes.
Poiss jooksis kähku ümber auto ja jäi kuulekalt onule otsa vaatama. Onu ulatas talle võtme.
„Paned ettevaatlikult võtme sisse ja keerad siis tasakesi paremale. Tunneta võtit lukuaugus, et see õiges kohas lukku liigutaks…”
Poiss lükkas võtme lukuauku. See ei tahtnud sisse minna.
„Mitte nii kiiresti… liiguta seda veidike. Leia õige asend!” Mees asetas käe poisi sõrmedele ja koos keerasid nad autoluku plõksatusega sujuvalt kinni.
Poisi nägu tõmbus naerule.
„Tubli, bussijuht! Nüüd anna mulle oma käsi.” Mees võttis poisil käest kinni ja suunas teda koduukse poole. Tore oli onuga käsikäes astuda. Nagu kaks sõpra kunagi.
Nad jõudsid välisukseni ja koputasid. Ema nägu ilmus ukseprakku. Ta vaatas neid ehmunud pilgul.
„Tere päevast!” lausus onu naeratades. „Tõin teie noormehe koju.”
„Mis juhtus?” küsis ema ja vaatas siis kulmu kortsutades poisi poole. „Mis viga?”
„Ei midagi hullu,” lausus onu lahkelt. „Kas tohime sisse astuda?”
Poiss tahtis kummarduda, et kingi jalast võtta, kuid onu hoidis endiselt ta kätt tugevasti oma pihus.
„Tal on väledad jalad. Jooksis mu autole ette… aga ma jõudsin pidurdada.”
Ema näkku ilmus hirm ja ta kummardus poisi kohale. „Kas said viga?”
„Ei, ei. Auto isegi ei puudutanud teda. Ehk ainult väike ehmatus,” lausus onu rahulikult.
Poiss vaatas hämmingus ema, siis onu poole. Ema põrnitses teda läbitungival pilgul.
„Kas sa tunned end hästi?”
Onu pigistas jälle poisi kätt ja vaatas teda sõbralikul pilgul.
„Jah, hästi,” kordas poiss.
„Ma olen sulle tuhat korda öelnud, et vaata ette, kui sa üle tänava lähed,” kõrgendas ema häält. Poisile ema sõnad ei meeldinud, kuid ta kannatas need välja, et onule heameelt teha.
„No mis sa selle peale ütled?” küsis ema nõudlikuks muutuva häälega.
Poiss lõi silmad maha. Ta polnud ju süüdi!
Poiss tundis onu käe tugevnevat survet. Onu lausus poisi eest naerulsui: „Poiss on tubli. Meil kõigil on vahel veidi kiire.”
Onu astus sammu emale lähemale ja puudutas teise käega ettevaatlikult ta kätt. Ema tõmbas käe eemale.
„Ärme teda noomime,” lausus onu sõbralikult. „Ta isegi ehmatas…”
Ema vaatas segaduses mehe poole ja poisile tundus, et ka ema oli märganud onu naervaid siniseid silmi. Kõik on hästi. Keegi ei saanud viga, kiirgas nende pilk. Ema silmadesse ilmusid pisarad. Onu lasi poisi käest lahti ja toetas nüüd ema küünarnuki alt. „Me oleme elus ja terved!”
Ema vaatas läbi pisarate uuesti onu poole: „Suur tänu teile.” Siis tõmbus ta kössi ja pööras uuesti pilgu ära. Ta õlad hakkasid vappuma.
Poiss jälgis huviga, kuidas onu ema lohutas ja polnud päris kindel, et see tal õnnestub. Onu silitas ema käsivart. „Tss, rahu, rahu…” Onu tegi samasugust häält nagu poiss siis, kui ta puuriida-bussi uksi avas. See päästis siin valla ainult uue pisarate voo.
„Vabandust, ma ei suudaks üle elada veel ühte kaotust,” sosistas ema ja tõmbas nüüd poisi oma embusse. Poiss vaatas ema käte vahelt uudishimuga nii ema kui tema küünarnukist kinni hoidvat onu ega tundnud kellegi pärast enam muret. Me oleme nüüd kõik kolmekesi kokku seotud, mõtles poiss. Kuigi ema nuttis, oli see nüüd ilusam nutt kui enne. Justkui ta oleks tundnud end onu kõrval kindlamana.
„Meil on olnud rasked päevad,” kostis ema katkendlik hääl läbi nuuksete.
„Meil kõigil on praegu rasked ajad,” ütles onu maheda häälega, õrnalt ema käe alt toetades.
Onu vaatas vandeseltslaslikult poisi poole. „Kas teil suhkrut on? Emale kuluks ära klaasike suhkruvett.”
„Suhkrut pole ja ka kartulisiirup on otsas,” ütles poiss ja limpsas keelt.
Mees vaatas pikalt poissi ja siis ta ema ning muigas endamisi.
„Homme õhtul toon ma teile midagi magusat, mis tuju parandab,” ütles ta, heitis neile veel ühe pika pilgu, kummardas ja astus uksest välja.
Alan istus üksinda köögis ja sõi ahjusooja rostbiifi Yorkshire’i pudinguga. Ta vaatas aknast välja ega mõistnud, miks peetakse Londoni udu romantiliseks. Jälle oli udu teda ära lõiganud ümbritsevast maailmast, muutnud ta maja üksikuks saareks saareriigi pealinnas.
Maailm oli udune igas mõttes. Sõda oli lõppenud ja justkui jälle alanud, vähemalt tema ja Johanna jaoks. Ta oli oodanud Saksa okupatsiooni lõppu Eestis, siis veel sõja lõppu kogu Euroopas, et saaks jälle lennukitega lennata, uuesti kontinendil rongidega sõita. Aga endised sõbralikud liitlased olid Baltikumis pannud jälle piirid kinni. Ta oli taotlenud viisat, millele ei olnud ikka veel vastust. Viisataotlus oli koosnenud lõpututest ankeetidest. Ehk kartis nõukogude kord teda kui ajakirjanikku, kes märkab kommunistlikus paradiisis midagi, millest on parem vaikida. Ta luges küll eetris uudiseid, kuid ei kirjutanud neid. Tema oli vaid hääl. Kas nad kartsid, et minu häälega antakse edasi salakoode nagu sõjaajal, kui uudistesse olid peidetud märksõnad Prantsuse vastupanuliikumise jaoks?
Nüüd olid Kesk- ja Ida-Euroopas jälle võitlemas partisanirühmad, metsavennad, põrandaalune vabadusliikumine. Miks me neid kõiki ei vabastanud? Koos ameeriklastega olime me Vene relvajõududest tugevasti üle. Me olime Stalini vastu kenad. Gentlemen’s Agreement. Sõbralikud liitlaslepingud, mis sarnanesid küll MolotoviRibbentropi pakti salalepinguga. Stalin sai meilt sama palju kui Hitlerilt, kuigi Hitleriga oli nüüd kaputt.
Alan võttis hõbekahvlile uue tükikese pudingut, pani selle suhu ja lasi sel ringi käia, ilma et oleks olnud isu seda alla neelata. Poliitikale mõeldes läks tal kops üle maksa. Alati oli vaja vaenlast. Ühtegi sõda ei saanud päriselt lõpetada, et relvatööstus ei soikuks. Tuli luua uusi pingekoldeid, provotseerida uusi turvaohte, jagada ja valitseda. Ainult et jagamine tundus olevat Jalta konverentsil viltu läinud. Stalinit ei huvitanud ei kaubandussuhted ega Marshalli plaan. Pool Euroopat oli ära antud ja ka turg sinna ära lõigatud. Võitnud oli aga võidurelvastus. Selle asemel et Londonit üles ehitada, suuname maksumaksja raha ikka sõjatööstusesse. Niisugused mõtted ei olnud populaarsed kuskil. Meie propagandaraadios saame maailma asjadest paremini aru. Rahvas kümbleb ikka veel õndsas võidujoovastuses, mõtles Alan ja pani kahvli käest. Polnud isu.
Ta oleks pidanud laskma Johannal Eestist lahkuda, siis kui sakslased taganesid ja venelased olid alles saabumas. Vahepealses kaoses liikusid veel laevad, kuigi ka neid torpedeeriti. Ta ei tahtnud, et naine eluga riskiks. Varsti pidi saabuma rahu ja liitlaste vankumatu sõprus.
Alan vaatas enda ees kristallvaagnal šokolaadikomme. Need pidid stimuleerima serotoniini eritumist, parandama tuju. Talle meenus BBC peakontori bareljeef, kus õhuvaim Ariel on stiilsel art déco seinal tarkuse- ja lõbuingli haardes.
Ta võttis vaagnalt kommi ja pistis selle aeglaselt suhu, justkui lootes, et liigutuse aeglus aitab ajul stimuleerida serotoniini teket. Või oli see hoopis afrodisiaakum, mõtles Alan murelikult. Seda ta küll praegu ei vajanud, sest raha eest hetkelist naudingut osta ei oleks ta tahtnud.
Nii konservatiivne oli ta. Nii inglaslikult vanamoodne. Nii truu.
Ometi kord oli saabunud õhtu! Poiss ootas pikisilmi onu saabumist. Ka ema oli olnud tema vastu täna leebem, temaga kenasti rääkinud ja isegi mänginud.
Lõpuks kuulduski kauaoodatud koputus. Põnevil jooksis poiss ukse juurde, tõusis kikivarvule ja tahtis ukseriivi eest ära lükata.
„Oota,