Minu Neenetsimaa. Olev Remsu
Читать онлайн книгу.
jõudis rõdule, see oli kahe numbri peale üks.
Olime sellesse luksusesse justkui vangistatud. Linna minna oli päris kauge, pealegi valitses juba kottpime öö, silmitu taeva all kostis tintja jõe vaikne rüma. Tähed ja kuu olid veel tõusmata, kella poolest oli ikkagi veel varajane õhtu.
Mida teha need pikad tunnid homse hommikuni? Päriselt neid kõiki ära ei maga, lisaks unele peaks tegevust juurde leidma.
„Ma panen sauna küdema?” ütles John.
„Sul on saun ka! Muidugi pane!”
Mul oli vaid dušš! Jälle on nad ameeriklast eelistanud!
Saun oli koos basseiniga, polegi vaja Obi karata, kus jõehaid või teab mis muud koletised võivad su jala ära kaksata. Isegi värsked kasevihad rippusid ootevalmilt seinal. Kust need on toodud? Ümbruskonnas ei kasva mitmesaja kilomeetri raadiuses ainukestki puud! Helikopteri erireisiga kaugest taigast, ah?
Duširuumis ootasid igasugu šampoonid ja muud peened pesemisvärgid, isegi kilepakendis hambahari ja pisike tuub pastat, ilmselt üheks korraks kasutamiseks.
Täismäng.
John lülitas elektriahju tööle. See oli Soome päritolu, ameeriklane tundis seda värki nagu oma peopesa.
Telekat ei saanud käima, vajuta missugusele nupule tahad, olgu puldil või aparaadil. Ikka ei võtnud valgust sisse, kuigi juhe oli ilusti seina küljes kinni.
Laskusime päratutesse ja pehmetesse, valgetesse, pitsiliste linadega kaetud tugitoolidesse, kuhu võinuks uppuda.
„Soomes räägitakse, et Tallinnas Viru hotellis on salamikrofonid, kas siin ka?”
„Kindlasti! Kindlasti kuulasid nad Kekkoneni pealt, kindlasti kuulavad meidki.”
„Ameerikas ja Soomes võib pealtkuulamise pärast vangi panna. Siis, kui selleks ei ole kohtu luba.”
„Ameerikas ja Soomes! Sa oled Venemaal, sa oled Nõukogude Liidus, John!”
„Seda küll. Aga ma olen ka Neenetsimaal. Hea küll, Jamaalimaal!” ütles John.
„Mis sellest? Kas sa mõtled, et julgeolekul on neenetsite vastu mingi aukartus, et siin peaks demokraatia kehtima? Huvitav, kas neil on eesti keele spetsialisti? Huvitav, kes neile meie jutu ära tõlgib? Huvitav…”
Uskumatu, et meie reis algas alles täna hommikul! Uskumatu, et me polnud Johniga eile veel teineteist näinudki!
KAHE SOGEGA LENIN
Brežnevi lastud karu ja Gagarini jänes. Kas John on spioon? Tundras ilma passita. Apelsinid ja piim neenetsi lastele.
Mina tõusen alati vara. Mulle kohe istus, et siin oli kell Moskva ja meie ajast mitu tundi ees.
Istusin ilmatu kirjutuslaua taha. Minu pisike, kaasaskantav Optima oli seljakotis, seljakott läbituhnimisel kurat teab kus. Siinset vene tähtedega masinat ma kasutada ei tahtnud, seega tegin märkmeid märkmikku.
Kuulsin tasast koputust uksele.
John! Kas tema ka enne kukke ja koitu üleval? Oleme siis täiesti ühte moodi!
Ei olnud John, oli hoopis Kaabu.
„Tere hommikut, Olev Andrejevitš! Ma vaatasin, et teil tuli põleb. Teie sõber magab veel, tulge, laud on kaetud,” kutsus Kaabu.
Aga kust sa vaatasid? Toaaken on ju jõe poole. Kümblesid jäises Obis? Või on siin mingid jälgimisseadmed?
Teiselt poolt – kuidas sa end nii lihtsalt vahele rääkisid? Nimme või kogemata? Kas see on mingi ähvardus või oled sa nuhinduse alal äpu?
Obkomovskaja restorangi oli šikk nagu ballisaal, ovaal, mida all ümbritses valge sammastik, üleval uhke siserõdu.
Ei, mitte balli-, vaid jahisaal!
Sammaste taga seintel kummitasid trofeed – loomapealuud ilmatu haralise ja nukilise sarvepaariga ning ulukite topised, silmad peas läikimas.
„Kas tohib, et kõigepealt teen ma teile pisikese ekskursiooni,” pakkus Kaabu, kes viisaka inimesena oli siseruumis kaabu peast võtnud. „Vaadake, selle poro lasi maha Nikita Sergejevitš Hruštšov, siin on kuldplaat ja kuupäev. Kas te teate, kes oli Nikita Sergejevitš? Muidugi teate, te olete kirjanik. Päris võimas loom, eks ole? Kirjutage ka sellest, palun! Näete karu! Ärge kartke, see ei ela. Sellele metsasaksale sai pihta Leonid Iljitš Brežnev isiklikult. Suur loom, väga suur. Päris hirmuäratav, kas pole? Kui niisugune ikka tundras vastu tuleb, siis… Näete, Leonid Iljitš ei kartnud.”
„Ma arvan, et mida suurem loom, seda kergem tabada,” arvasin mina.
„Seda küll, seda küll. Aga vaadake seda jääkaru, Juri Vladimirovitš Andropov on pihta trehvanud väiksele loomale, täpselt kahe silma vahele. Tema oli hea laskja, meistersportlane,” kiitis Kaabu Juri Vladimirovitši.
„See loom on nii nunnu, see on karupoeg. Miks ta poja tappis? Ei tea, kas neil jahipidamisluba oli?” küsisin mina.
„Milleks sulle luba, kui oled peasekretär?” imestas Kaabu. „Rohkem meil siin peasekretäre pole, ülejäänud on väiksemad ninad.”
„Aga Tšernenko ja Gorbatšov, kas nemad lasid mööda või?” pärisin mina.
„Konstantin Ustinovitš Tšernenko ei jõudnud siia, enne lahkus ta parematele jahimaadele. Ja küll Mihhail Sergejevitš jõuab veel, kui talle pikemalt võimupäevi antakse. Kas teie ka jahil käite, Olev Andrejevitš? Ma olen kuulnud, et kirjanikud on suured kütid.”
Kas öelda talle, et minu meelest võiksid jahimehed oma verejanu kustutamiseks tulistada üksteist, siis oleks kasu kõigil, nii loomadel kui ka inimestel?
„Aga mis see on? Jänese topis! Mida see siin teeb?” üllatusin mina.
„Selle laskis Juri Gagarin. Talle meeldisid jänesed,” ütles Kaabu. „Näete, ta laskis selle talvel, jänes on valge nagu lumi.”
„Kohe kosmosest sai pihta? Sirutas oma püssi kosmoselaevast välja ja põrutas?”
„Teie oma naljadega…” muigas Kaabu. „Siin algab välismaalaste sektsioon. Selle poro lasi Urho Kaleva Kekkonen, see on niisugune keskmine, ei suur ega väike,” sirutas Kaabu oma pika käe välja nagu kaardikepi.
„Soomes ei või üldse porosid lasta.”
„President võib. Presidendid on nagu peasekretärid, nemad võivad kõike,” oli Kaabu veendunud.
„Ei või, ei või. Soomes ei või keegi porodele jahti pidada,” kinnitasin mina.
„Aga milleks siis presidendiks hakata, kui niisugust väikest asjagi ei tohi teha?” ei uskunud Kaabu, siis aga tuli uuele mõttele. „Võibolla sellepärast ta siin käiski? Aga vaadake, tema saak on olnud pisike, nagu pealuust ja sarvedest näha, kuid plaat on tal suur, kõige suurem. Välismaalastele meeldivad suured plaadid ja meie arvestame välismaalaste maitsega.”
Istusime laua taha.
„Palun õlut! Rüübake, ma usun, et kulub ära,” pakkus Kaabu lahkelt. „Võtke pohli, vitamiinid! Miks peaksime need kõik karudele jätma?”
Kristallvaagnas laua keskel punas kuhi leekpunaseid ja hiigelsuuri pohli, neile oli kõvasti suhkrut peale puistatud.
„Kas karud söövad suhkurdatud pohli?”
„Mis te nüüd! Karud söövad pohladest terve talve vitamiinid endale ette, siis keeravad magama, jätkub endale ja poegadele, kes koopas sünnivad,” seletas Kaabu.
„Siis ma võtan,” ütlesin mina ja maitsesin.
„On ju priima, on ju?”
„Ühtaegu kibe ja magus,” hindasin mina. „Aga jääkarud? Kas nemad ka pohli söövad?”
„Jääkarud on terve pika talve üleval olnud, nad on kevadel tohutult näljased, ja vohh, siis ilmuvad magusad suutäied – pruunkarude pojad! Jääkarud