Minu Neenetsimaa. Olev Remsu
Читать онлайн книгу.
valged nagu jääkarud, me oleme mõlemad Nõukogude Liidu kodanikud,” tegi Kaabu äkilise, kuid tegelikult ammu õhus rippunud teemapöörde.
Ma vihkan väljendit „valged inimesed”! Kas pursata välja: „Kuule, mees, kas sa tõesti nii turakas oled, et mind oma kaasrassistiks pead?”
„Ma paluksin minu juuresolekul mitte kasutada seesuguseid sõnu nagu „valged inimesed”,” märkisin ma.
„Kas te tahate aidata oma kodumaad?” oli järgmine küsimus.
„Oleneb, mida kodumaaks pidada,” ütlesin mina.
„Nagu ma aru sain, tahate te aidata meie kodumaad. Teil pole muud tarvis, kui vastata mõnele küsimusele,” jätkas Kaabu. „Teie vastate ära, ja kodumaa… Ja kodumaa teeb nii, et te ei pea selle kalli võõrastemaja eest maksma kopikatki. Saate aru, et kodumaa kingib teile unustamatud õhtud, ööd ja hommikud imetlusväärse Obi kaldal.”
„Nii et jutt käib ju minu ostmisest, mitte teie kodumaa aitamisest! Ja mis kink see on, mille ma olen nagu Juudas ära teeninud?” küsisin mina.
„Mis te nüüd, mis te nüüd, maksta öömaja eest võite alati, kui teil soovi on. Teate mis! Ma ei hoia teie eest midagi saladuses. Ma mängin lahtiste kaartidega, paistab, et te olete tark inimene, teie eest ei ole mõtetki midagi varjata. On selgunud, et teie Ameerika sõbral on kaasas spioonivarustus. Spioonivarustus! Mida te selle kohta ütlete?” ajas Kaabu end uhkelt sirgu.
„Mida ma selle kohta ütlen? Küsin loomulikult, kus on prokuröri order, mis lubab tuhlata võõras pagasis?”
„Kõik on olemas, ka order. Aga seda näidatakse, kellele vaja…” tõstis Kaabu tuure teravamaks, siis võttis jälle maha. „Näidatakse asjaosalisele.”
„John tuli siia õppima ja praktiseerima neenetsi keelt, ei muud. Teie muud ei näegi kui spioone, sest see on teile kasulik, ilma spioonideta teid ülal ei peetaks! Te mõtlete spioonid välja! Johnil on kotis tavaline diktofon, sihuke vidin, millega ta saab lindistada neenetsi keelt, nii ta ütles mulle,” püüdsin ma kummutada spioonipüüdja lootusi.
„Nii-nii. Jõuame asja juurde. Teie nimetate seda vidinaks! Kas te teate üldse, mis see nõndanimetatud vidin on?! See on tehnika viimane sõna! Sellega saab teha satelliitkõnesid nõnda, et keegi ei saa neid pealt kuulata! Teie kaaslane võib sellega helistada siit otse Ameerikasse oma Luure Keskagentuuri, ilma et meie organid seda kõnet kinni püüaksid. Ja teie olete toonud sellise inimese siia… Mõistate? Vähe sellest! See vidin – nagu teie selle kohta ütlete – pole ainult satelliittelefon. Sellega saab väga täpselt filmida ja pildistada, siin on aga raketibaasid!” sattus Kaabu hoogu.
„Ja selle jättis ta oma seljakotti üldpagasisse, et teie selle sealt leida võiksite,” osatasin mina.
„Juhtub. Ka spioonid teevad vigu,” teadis Kaabu. „Kodumaa tahab teilt vaid seda, et te teeksite kindlaks, kui palju mister John neenetsi keelt mõistab. See ei riiva teid ju sugugi, see ei riiva teie Eestitki,” jätkas Kaabu.
Ja-jaa, esimene ülesanne on süütu, selle täitmine ei teeks kellelegi kahju. Järgmine on poolsüütu… Nii see värbamine käib.
„Seda võite ju tema enda käest küsida, Sergei Sergejevitš.”
„Vaadake, meil on vaja kontrollallikaid. Muidugi küsime me tema käest ise, muidugi… Aga me vajame andmeid, millega kõrvutada. Seda nimetatakse analüüsiks, nagu te kindlasti teate. Kus mister John õppis neenetsi keelt? Miks ta seda õppis? Kes ta üldse on? Miks ta Nõukogude Liidu vastu huvi tunneb? Kui palju lihtsaid ameeriklasi tunneb huvi Nõukogude Liidu vastu? Mitte keegi! Kui palju neenetsi keele vastu? Siit võite juba ise teha loogika alusel järeldusi…” toonitas Kaabu. „Kas te teate, miks läheb vaja väikesi keeli, mida keegi ei tunne? Väikesi ja väga vähe tuntud keeli kasutab luure edastatava informatsiooni krüpteerimiseks. Kas te teate, mis on krüpteerimine? Vanasti öeldi šifreerimine, nüüd öeldakse moodsalt krüpteerimine.”
Kuulsin, kuidas söögisaali uks mu selja taga kriuksus, Kaabu tõusis, ruttas tulijaile avali käsi vastu, tervitas neid.
Vaatasin üle õla – Kaabu süleles Brežnevi karu kõrval alul muuseumidirektor Tamara Grigorjevnat ja seejärel Anna Vampõlovat, mu vana tuttavat neenetsi kirjanikku ja kohalike raadiosaadete tegijat.
Anna Vampõlova oli ehtne ja põhimõtteline neenets, too nääpsuke naine kandis alati rahvarõivaid. Tänagi oli tal laubal ehete riba, mis kuidagi täpselt sobis tema mustade mandlisilmadega, kuid tal oli seljas meeste umbkasukas, kapuuts veel peas, aga ta lükkas selle kohe taha, kuklasse.
Neenetsitel on nõnda, et mehed kannavad kinniseid kasukaid, karvkate väljaspool, naiste kasukas on eest lahti, karvkate seespool. Mehed rassivad tundras, naised küürutavad kodus, tšummis7 või tšummi lähedal. Mehed on introverdid, naised ekstraverdid, vähemalt võiksid olla.
Miks Annal on meestekasukas?
Kas meil on vähe pükstes naisi?
„Tulge, tulge, mina kostitan!” kutsus Kaabu ning naised tegidki seda.
Naised olid vastandlikud, kuid vastandlikud kuidagi eriliselt kokkusobivalt, isegi harmooniliselt.
Mõlemad olid neenetsi- ja looduskaitseliikumise eestvedajad, aga Tamara Grigorjevna oli vanem, puhastverd venelane, peale selle volüümikas, kuidagi emandalikult korpulentne, Anna kõhn nagu piitsavars.
Ulatasin Tamara Grigorjevnale Tartu Etnograafiamuuseumi aastaraamatu.
„Neenetsi ja Eesti teaduskoostöö nimel, palun!”
Kaabu võttis aastaraamatu sirvida.
Kontrollib? Või näitab, et näeb esimest korda, kuigi öösel tuhnis kotis mis hull, otsis endale ordenit?
Anna Vampõlova jaoks oli mul kilo apelsine ja kaks liitrit piima tetrapakendis, mõlemad eraldi kilekotis.
Apelsine jagati siin ainult oktoobripühadeks kõrgematele parteilastele ja suhkruhaigetele erinormi alusel, pisut kukkus ülemuste sulastelegi, kuigi lõunamaiste puuviljadega polnud muidugi priisata.
Ja lehmapiim?
Seda polnud Neenetsimaal üldse, ka mitte kõige tähtsamatel riigipühadel.
Kus siin mäletses lähim lehm? Moskvas? Loomaias?
Igatahes paari tuhande kilomeetri raadiuses ei ammunud Tjumeni oblastis keegi, ei oodanud perenaist lüpsma.
Siin oli juba tühi kilekottki tohutu väärtus ja kui sellel olid peal veel ladina tähtedega kirjad, siis lausa hindamatu. Rahvas vaatas järele, kui sa oma kilekotiga läksid…
Inimesed tahtsid olla lääne inimesed, tarbimisühiskond nakatas. Seda peamiselt filmide kaudu. Kui vähe lasti neid Nõukogude Liidu ekraanile, kuid selle näpuotsatäiest piisas.
„Poisile ja tüdrukule, väikestele neenetsitele, vitamiinid ja kaltsium,” ütlesin.
„Oi, neil tuleb täna õhtul nääripidu, mis sest, et on september,” naeris Anna ning surus apelsinid ja piima endale vastu südant – see näitas erilist tänulikkust.
Olin kingitustega täppi pannud ning selle üle oli minulgi heameel.
„Ilus kott, väga ilus kott,” kiitis Kaabu seejärel kilekotti. „Ja veel kaks tükki!”
„Välk ja pauk, välk ja pauk! Lihtsalt šikk!” rõõmustas Anna, naise lai neenetsinägu oli laia naeru täis. „Suurepärane. Nendega hakkan ma nüüd terve talve poes käima. Kui sealt oleks ainult midagi tuua.”
Seejärel kirjeldas Anna Kaabule, kuidas teda täna hommikul oli bussis mõnitatud, kasuka pärast, räti pärast, viltide pärast! „Koertele ja indiaanlastele keelatud! Mis sa tikud inimeste sekka! Käi tundrasse oma porode juurde, ära määri meie linna!” oli karjutud Anna peale.
Anna ei öelnud, kes karjuvad, kuid oli ju pikematagi selge – need olid venelased, täpsemini soveedid, kellest väga suur osa olidki venelased, mingi osa aga pidas ennast venelasteks.
Neenetsite
Kaug-Põhja rahvaste püstkoda.