Minu Neenetsimaa. Olev Remsu
Читать онлайн книгу.
on põlisrahva protsent suurtööstuses?” esitas Tamara Grigorjevna retoorilise küsimuse. „Kaks! Kaks, mitte kopikatki rohkem. Ei neenetseid, hante, nganassaane ega sölkuppe võeta tehastesse ja kaevandustesse tööle, veel vähem sõjabaasidesse – põlatakse joodikuteks ja laiskadeks, kes ei oska suud pidada. Siinne maapõu sisaldab tervet Mendelejevi tabelit, eriti veel neid elemente, millega saab sõda pidada. Mendelejeviga nagu peetaksegi sõda – sõda neenetsite vastu. Tööstus reostab karjamaid, aga sambla ja põdraliha kaudu jõuavad raskemetallid inimkeha kudedesse – vaat siin on vastus, miks neenetsid elavad vaid 45 aastat. Ma arvan, et seda kõike teil Ameerikas ei ole…”
„Ja kuidas veel!” hajutas John direktrissi illusioonid.
„Kahju, väga kahju. Mulle on ka varem räägitud, et USA ja Nõukogude Liit on nagu ühest suust kukkunud,” tõdes Tamara Grigorjevna. „Aga ma pean teile rääkima Kazõmi sõjast.”
„Mis sõjast?” üllatusin mina, kuna ma pidasin end inimeseks, kes on ajalooga hästi kursis.
„Kazõmi sõjast. Ma palun, kallis Olev, ärge kunagi kellelegi rääkige, et te seda minult kuulsite. Ja öelge oma armsale ameeriklasele edasi, et ka tema ei räägiks, et informatsioon pärineb minult.”
Mulle ei meeldi salatsemine, eriti veel kohustuslik salatsemine, see oleks justkui vandenõusse tirimine, kuid häda ajab härja kaevu – ma kohe kibelesin teadma, mis asi on Kazõmi sõda.
„Mammutit sarvesta, meesta sõnasta,” andsin ma sõna hoida keel hammaste taga.
Tamara Grigorjevna jutustas meile neenetsite ja hantide ülestõusust.
„Millest kõik algas? Võib-olla sellest, et pärast Oktoobrirevolutsiooni katkes ühendus mandri ja meie vahel. Jaa-jaa, meie kasutame siin suure maa kohta sõna manner, Neenetsimaa asuks justkui eraldi tohutu suurel saarel. Ja asubki, mis sest, et on maismaaühendus! Neenetsid ei saanud kuskilt muretseda jahirelvi, laskemoona, kalavõrke, jahu, suhkrut, katlaid ega teisi hädavajalikke asju, mille kasutamise olid venelased neile paarisaja aasta jooksul külge harjutanud ja ilma milleta neenetsid nüüd elada ei osanud.
Neenetsid hakkasid jahil käima jälle vibudega, nagu nad tuhat aastat olid teinud. Jahisaak langes neli korda! Hundid vibu ei peljanud, rüüstasid selle vähesegi karja, mis taudist järele oli jäänud. Aga poronahkade kokkuostuhinnad lasti poole võrra alla, samuti polaarrebaste ja oravanahkade kokkuostuhinnad. Varem maksis üks polaarrebase nahk 18–22 puuda leiba, 1927. aastal ainult 11,5 puuda leiba. Kolmeteistkümnest nimetusest koosneva aastase esmatarbekaupade paketi saamiseks pidi neenets varem maksma 12 polaarrebase nahka, 1928. aastal juba 18.
Neenetsitele oli antud riiklikku krediiti vana hinnakirja alusel, aga tagasimaksmist nõuti juba uute hindade järgi. 1921. aastal arvestati, et nael tubakat maksab viis oravanahka, pakk teed 15 oravat, 10 pistongi 10 oravat, särk 20 oravat, kirves 9 oravat, kui kokkuostuhind katastroofiliselt langes, pidid neenetsid ja handid juba varem kätte saadud kauba eest maksma tunduvalt rohkem nahku.
Esiteks oli niisugune petmine solvav, teiseks ei suutnud neenetsid võlga tagasi maksta. Neenetsid ja handid palusid võlamaksmise tähtaega kolme aasta võrra pikendada, riiklikud kaubandusorganisatsioonid nõudsid, et võlg oleks makstud kohe. Metsaneenetsid ja handid müüsid riigile palke, ka seal tehti igavest sohki, eeldati, et põliselanikud ei oska arvutada. Kuueverssokilised palgid arvestati kolmeverssokilisteks ja loomulikult anti nende eest vähem kaupa. Sama lugu oli kalanduses. Kui varem sai puuda valge vääriskala eest neli puuda leiba või 50–60 meetrit kalavõrku, siis 1926. aastal anti puuda soolatud valge vääriskala eest ainult kaks ja pool puuda leiba ja 12–15 meetrit kalavõrku.
Nõukogude võim pettis neenetseid nagu kõige labasem sahkerdaja. Kusjuures see oli riiklik poliitika, seda tehti Lenini nime kasutades! Sõjakommunismi ajal kehtestati ka riiklik kalapüügimonopol, nüüd jäid neenetsid lisaks veel ilma kaladeta. Tõsi, pisematel ja kaugematel jõgedel ei suudetud kalapüügimonopoli kehtestada.
Juba varem oli vastuolusid umbvenelastest võimude ja põlisrahva vahel – kes siis tahab, et talt võetaks ära lapsed ning pandaks internaatkoolidesse. Vanemad ei näinud oma lapsi kaua-kaua. Oi, kuidas põlisrahvad armastavad oma lapsi! Pealegi käis koolitöö enamasti vene keeles, millest lapsed mitte kõige vähematki aru ei saanud.
Šamaanidelt ja nendelt, kellel oli üle viiekümne poro, võeti valimisõigus. Normaalseks elamiseks aga on tarvis vähemalt 70 poro, muidu ei tule perekond toime. Nõukogude ametnikud tembeldasid kõik normaalsel järjel olevad neenetsid kula- kuteks ning hakkasid neid alul soolaste maksudega kiusama, pärast kolhoseeriti kõik porod ja koeradki. Kujutate pilti – su koer on kolhoosi omand!
Kolhoosid loodi ühe nädalaga, püstitati kolhoseerimise maailmarekord. Eile oli neenets integraalkooperatiivi liige, täna kolhoosnik, kusjuures inimene ei saanud aru, mida see tähen- dab. Kolhoseerijatel on hea saata Moskvasse telegramme – kol- hoosid loodud, saatke kolhoosnikud! Kolhoseerijad ise ja ko- hale toodud kolhoosnikud hakkasid neenetsite pühast Num-to järvest kala püüdma. See oli neenetsitele sama, kui keegi tahaks enda majale Jeruusalemma nutumüüri kividest vundamenti teha. Või teeks keegi Punase väljaku Vassili Blažennõi kiriku kuplitest endale linnaveerde daatša13.
Kõigepealt viisid põliselanikud seepeale oma lapsed ära internaatkoolist, mida võis ju ka vanglaks nimetada, seejärel kammisid OGPU-lased läbi tundra, metsatundra ja taiga ning nõudsid lapsi tagasi – kes ei andnud, see lasti kohapeal maha. Nüüd ründasid omakorda neenetsid ja handid ning tegid platsi üsna puhtaks. Nõukogude võimust ei jäänud asulates järele riismeidki, looduses oli seda tolleks ajaks niigi kasinalt. Nagu praegugi. Ma ei tea teist näidet Nõukogude Liidu ajaloost, kus võimud oleksid hakanud ülestõusnutega läbirääkimisi pidama. Aga meil hakkasid!
Ülestõusnud võtsid vene läbirääkijad kinni ning šamaanid tapsid need rituaalselt, et kõigest võõrast igavesti vabaneda. Ja vabanesidki. Tükk aega polnud siin Nõukogude võimu, alles siis tulid OGPU-karistussalklased, viisid ära kõik mehed. Naised ja lapsed jäid küll tšummidesse, kuid ära võeti kõik relvad. Aga mida hant või neenets ilma pussita teeb? Ilma püssita? Ta sureb nälga.
Te ütlete, et see kõik oli asjatu? Meeleheitlik üritus? Ei olnud! Meil polnud kolhoose kuni kuuekümnendate aastateni, alles siis julgesid võimud teha uue kollektiviseerimiskatse. Ma arvan, et tänu sellele ülestõusule on neenetsi rahvas säilinud. Praegu taotleme luba, et pääseda NKVD arhiividesse ning teha selgeks ülestõusnute nimed. Pärast peeti kohut, ametlikult lasti maha 49 inimest, sellest peab ju olema mingi protokoll säilinud. Me tahame kindlaks teha surmamõistetute nimed, eriti ülestõusu juhi nime. Neenetsid vajavad oma rahvuskangelast.
Teate, mul on südamel kohe kergem, kui ma olen selle teile ära rääkinud,” lõpetas Tamara Grigorjevna.
Püsis vaikus nagu pärast põnevusjuttu alati. Mõtlesin, kas ameeriklane teab, mida tähendab „ametlikult lasti maha”? Kas ta tuleb selle peale, et tegelikult oli ohvrite arv oluliselt suurem, sest sõna „ametlikult” tähendas Tamara Grigorjevnal „võltsitult, vähendatult”?
„Ma soovitan teile, käige ära meie surnuaial, seal on Kazõmi sõja ohvrite ühishaud. Viimasel ajal on inimesed hakanud sinna avalikult lilli viima, Gorbatšov lubab seda. Stalini ajal oleks selle eest pandud seina äärde, Hruštšovi ajal vangi, Brežnevi ajal oleks parteist välja visatud,” rääkis Tamara Grigorjevna.
„Kas on võimalik, et ülestõusu juhi nimi on Ivan Vampõlov?” küsis järsku John, kusjuures ta tegi seda väga ettevaatlikult.
„Kus te seda teate?” ehmatas Tamara Grigorjevna ikkagi.
Minagi olin päris pahviks löödud. Mina polnud varem silpigi sellest sõjast kuulnud, aga ameeriklane oskab pakkuda rahvuskangelase nime!
„See on üks kõige tõenäolisemaidki versioone, ent vajab kontrolli. Kuidas te seda nime ikkagi teate?” kordas küsimust Tamara Grigorjevna.
„Te hakkate naerma, kui ma teile seda ütlen. Unes nägin. Unes! Õieti ei näinud, vaid kuulsin! Kui te, Tamara Grigorjevna, sõjast rääkisite, alles siis ma taipasin, mida mu unenägu
Suvila vn k.